Sisukord:

 

(1.2.4.1.1.) Kera kokkukleepimine kirjutuse pidevusväljast. Virtuaalse pinnalaotuse väljandus lõpmatus otsustamises.
Siinse töö enda struktuur peab olema metamorfne päevalillega. Ometi: kirjutus jääb ülesehituselt lõpuni konservatiivseks: ausam oleks esitada töö inskribeerituna fraktaalsele õiele, kuid siis: kust võtta kõver ruum kaitsmise korraldamiseks? Veel ausam: kinkida oponendile päevalill ja jutul lõpp (ja algus...)
Korraldada kaitsmine päevalilleväljal, niidul, pinnal –  aga kuidas pikendada keskpäeva...?  Ja mida arvaksid akadeemikud?

Päevalill ei ole siinses mitte kujund ega kontsept, vaid operaator – väli / silmapind, esile kerkinud juhuslikust võimatust mudelist ja lülitunud kirjutusse (edasi / tagasi) viivates aktiivsetes sünteesides. Tema ilmumine virtuaalsest (kera võimatu projektsioon tasapinnale) on metamorfne tähendusloome mehhanismiga homonüümilises võttes, mis samuti virtuaalsest juhuslikkusest  TÄHENDUSt aktuaalsetesse kombinatsioonidesse pillutab ja aktiivses vallas tähendusi sünteesib; Siin ilmneb metamorfsus ka van Goghi päevalilledega, mille mimeetiline aktiivsete sünteeside tõepära on sekundaarne suhtes aja nähtavaks tegemisega maali omadegaolulistes passiivsetes sünteesides.

Deleuze: “Teha tajutavaks aeg ise-eneses, see on ühine ülesanne kunstnikule ja muusikule, vahel ka kirjanikule. See on ülesanne väljaspool igasugust mõõtu või rütmi.” [61] (Deleuze s.a. : 43)

Iha virtuaalse välja aktualne alastamine homonüümilises võttes, aja nähtavaks kirjutamine teostubki siin iso-operatiivselt “aja nähtavaks maalimisega” kunstiteos(es): voltimise, kleepimise, kääritamise, harutamise jt. operatsioonide läbi.
Kirjutus – niivõrd kui lõpetatud e. kaante vahele suletud tervik (teksti corpus) – seisab lõplikuna ruumis; oma ajalises erinevuslikkuses, mis aktualiseerub lugemise protsessis, on ta aga metamorfne “lõpliku” raamistatud lõuendiga, mille väljal aeg alastub lõpmatusse puhkevates päevalilledes. Kompositsioon diskreetses struktuursuses on kompromisslahendus, koosnedes võimatuseni peene virtuaalse intuitsiooni enam või vähem rohmakatest kleepeservadest (peatükid ja alajaotised) paberil.
Homonüümia omakorda pakub lepitust lineaarse  ja pinnalise vahel. Homonüümilises võttes kirjutus väljandub ja vajub läbi keeleruumi püsistunud jäikade tähistajate fantaasiakonstruktsioonist.
Keelel tuleb oma meelelise sümptomiga võimalikult tõese ühtelangemise nimel teostada lõpmatuid voltimisi (“pliaisons á la Derrida) – lõpmatuid väljandusi, lõpmatuid lekkeid keele välja ümbritsevasse membraani – avada lõpmatuid  sensoorseid lõpmeid.
Sestap: tuleb kirjutada  footnote’idele footnote’e, kommentaaridele kommentaare etc. Tuleb aina enesele vahele kirjutada – ridade vahele, tähtede vahele, tähtede sisse. Tuleb saada sõnajalgseks.
Tuleb aina (mikro)erineda iseenesest ajas, kõverate W-de valgu(vu)ses: reductio ad absurdum; multiplicatio ad infinitum: aega nähtavaks kirjutada Reaalse valla kõva tuuma – kera pinnalaotuse –  maksimaalse täpsuse nimel paberi väljal. Et ühtelangemine sümptomiga oleks täielik – et oleks võimalik varjukujudest vaba refleksioon iseenese iha Reaalses.
Sellest ka põhjendus siinse fraktaalsele iseloomule. Teos, niivõrd kui valmis – raamituna seinale või raamatuna riiulisse –  ta on lõpliku pinna / lehekülgede arvu / lõuendi mõõtmetega piiratud väli. Selle välja ümbermõõt aga läheneb fraktaalses erinewuses lõpmatusele. Ümbermõõt – see on silmapiiri lõpmatu virvendus päevalillede väljal.

Libistagem veelkord pilk joon.’ele 1 (repro IV 1. ) [62]

Ääretul valgu(vu)sel pole otsa. See tähendab: kihutavat joont väljal ei iseloomusta otsus. Iga hinnang sellele joonele – iga tähendav otsus – on kohtuotsus. Iga seisukoht väljendab kohutavat surmaotsust ihale. Olgu vandemeeste hinnang süüdi- või õigeks mõistev – kohtupink ise võrdsustub ihale elektritooliga. Ainuüksi kohustus püsida kohal, et kaetud ja vaetud saada, lõikab läbi elujoone. Iga kohtunik on kohtlane!
Preikonograaf, kes püüab mõista aega, ei saa võtta seisukohta – ta ei taha kohut mõista. Ta lükkab otsuse ja hinnangud edasi.
Erinewuse edasilükkava momendiga (différer erinema / edasi lükkama (pr.k.)) põhjendubki siinse fraktaalsus: tuleb lõpmatult nüansseerida ja hajutada, põigelda ja vajuda – kasvatada 3 (x3 x3) uut peatükki iga kolme läbikaksatu kohta.
Peame endiselt silmas joont: päevalill on kera pinnalaotusena võimatu. Võimalik on kera ja võimalik on kera pind – võimatu on esitada kogu kera pinda kahemõõtmeliselt.
Niisamuti on võimatu tõepäraselt maakaardi pinnal väljendada Gröönimaa ja Austraalia mõõtmeid üksteise suhtes – iseenestegi suhtes: Gröönimaa on tõest, (ekvaatorist, keskpäevast) kaugemal ja paisub kaardil üleelusuuruseks; keskpäevale lähemal asuv Austraalia kahaneb temaga võrreldes tombuks kesk vetevälju, mida on piinlik nimetada mandriks. Mõõt, mille võrra Gröönimaa saab endast suuremaks – see on territoorium, mille geomeetria kingib talle kompensatsiooniks selle eest, et saar on tõe suhtes justkui perifeeriasse sattunud.
Kaart valetab – iseendana on tõesed nii Gröönimaa kui Austraalia. Planimeetria petab, lisab tõesele ruumis suurust ja sellesama lisanduse läbi saab tema pettus palja silmaga läbi nähtavaks. 
Võimalik on kera jäljendada tasapinnalises kunstiteoses. Tulemuseks on sel juhul variprojektsioon lõuendi pinnale kindlast vaatenurgast. Jäljenduses toob tõepärasus ohvriks kera “tagumise” külje, millele mõnel juhul (nt luules) näeme seeläbi lisanduvat tähenduslikku laetust –  kõik, mida ei anna üksüheselt projekteerida keele väljale, saab kompenseeritud poeetilise ümbernurgajutu ja paljusõnalisuse kaudu. Poeetilise kõne liiasus on see mõõt, mille võrra luule ületab tavakõne. Pole keeruline märgata metamorfsust kunstilise ja geomeetrilise tõepära kompensatsioonimehhanismide vahel: representatsioonis lisandub kuu varjuküljele suurust samavõrd kui Gröönimaale pinda maakaardil.
Tõe valgu(vu)sest irdumisel jäljendavasse tõepära(stisusu)sse on liiasus alati ühte-aegu nii süüks, selle süü tunnistuseks, hüvituseks ja lunastuseks – mimeetiline sadomasohhism.
Keral ei ole külgi. Keral on pind: üleni tõene. Ja silmas pidades nii Gröönimaa kui kuu varjukülje tõesust,  ei ole preikonograafil põhjust hüvitisteks kummalegi.
Võimalik on kera väljandada. Püsime joonel!
Päevalill on kera pinnalaotusena võimatu. Metamorfselt on võimatu preikonograafi projekt: (kunsti-)keele meelelise sümptomi (tõese valgu(vu)se) väljendamine arusaadavas kõnes. Teisisõnu: võimatu on keele Reaalse kõva tuuma (kera) projektsioon tagasi keele ruumi, tähenduslikesse lausungitesse paberi pinnal.
Üheseltmõistetavad tähenduslikud ütlused millegi kohta teksti immanentsist väljaspool kujutavad endast intuitsiooni kopromissi analüütilise taotlusega (mis omakorda põhjustub ebaloomuliku ja äraspidise kausaalsuse läbi [63] kirjutaja ette heidetud lõputöö asjalikkusenõudest. Puhtas intuitsioonis aga ei saa millestki asja saada.)
Sarnast kompromissi näeme van Goghi päevalilledes niivõrd, kui nad tõepäraselt teenivad mimesist, niivõrd, kui päevalilled representeerivad (individuaalses) ruumis (preindividuaalset) aega: (päikese) valgu(vu)st, puhkemist, kasvamist – iha; ...niivõrd, kui päikese poole sirutuvaid kroonlehti eetrist eristavad ots ja äär – niivõrd, kui kroonlehed pildil on silmale äratuntavalt kroonlehed.

Kordame: tegu pole kompromissiga, mida kunstnik vaeb oma vaimus. Selle osapoolteks pole mitte “vaba kunstiline eneseväljendus” ja “jäljenduslik veenvus”. See pole kompromiss, milles kunstnik peaks “iseendaks jäädes” vastu tulema konventsionaalsetele nõudmistele.
Kompromiss on taoline, milles iseendaks jäämine tuleb vastu värvi ja joone valgu(vu)sele, ise-endast erinemisele – iseendaks saamisele. “Riidu” (Urstreit -Heidegger) ei riielda mitte individuaalse ja sümboolse, vaid individuaalse ja pre-individuaalse vahel. Kunstniku tõeline kreedo ei ole: “mitte järele anda sellele, mida teised minult ootavad”, vaid: “mitte järele anda ihale – ootamatusele” (Lacan).       

Preikonograafi tõeline töö saabki nüüd olla ainult ühes: lähendada kroonlehtede jäljenduslik ja väljenduslik pind (siinses: tähenduslikud lausungid millegi kohta) olematusele – tollele virtuaalsele võimatusele, millena väreleb kera pinnalaotus.
Mida kitsam on iga üksiku kroonlehe pind, seda ümaramaks ja siledamaks sfääriks pinnalaotus kumerdub. Mida vähem tähenduslikku reflekteerimist kunstiteose kohta keele ruumis (mida vähem iha projitseerimist mimeetilistesse fantaasiatesse ühel või teisel pildil), seda täpsem saab olla intuitsiooni ühte langemine keele meelelise sümptomi – Reaalse kõva tuumaga. Seda tihedam on keele kattumine preikonograafilise intuitsiooni ektoplasmaatilise ainesega, mis alastub resentatsioonides.
Siin asubki preikonograafilises protsessis töhe väljandus, mida teostab homonüümiline võte. [64]

Kui kõigi keeleliste tähenduste kohale on kord valatud homonüümilise mitmetiloetavuse vaim; kui kõik sõnad keeles on seestatud valg(uv)use võimalikkusest; kui konstruktsioonid inimkeele ruumis on võimatuseni virtualiseeritud ja muudetud läbipaistvaks valg(uv)useks tekstis, paberi pinnal (...kui päevalille uhke õiekroon võbeleb vaevumärgatava halona) – kui üksüheseid tähendusi kandvate sõnade ja lausete ja peatükkide ja tekstide ja diskursuste ja kultuuriruumide pind keele ihaldaval lainetusel on kitsendatud olematuseni... (siinkohal: mitte vt. joon. 1., vaid: vt. (loe: v-t: vee-tee) vette v. (või) vt.: veele) – ...kui ihaldav keel libiseb meelalt üle lõuendi välja ning kattub üleni värvivaluga...

...siis peab keele pruukimise  teel ära hoidma tema kleepumise suulakke. Siis saab väljandusest omalaadne paradoksaalne kontributsioon keelele. Keel kõneleb taas: tähendused võtavad jälle kuju ja sõnad annavad neid (teineteisele ja kuulajale) edasi.
Pilt on selge ja ometi on pinnal toimunud kardinaalne muutus võrreldes väljenduse, mimeesi ja tähenduste üheseltvõetavusega: kroonlehtede kui konstruktiivse jäljenduse asemel saab tähendusi keeles kandma pind ise: ihaldava kirjutuse/ maali immanentsi väli. Mimeetilistest tähendusekandjatest loobununa, neist läbi langenuna, peab kirjutus sügavamõttelise kandvuse korvama toekusega teksti pinnal. Väli ise puhta tähistajana peab saama tihedaks, intensiivseks – peab saama kandvaks.
Teksti / maali väli saab olla kandev üksnes pidevana. Pidevust ihalevas kirjutuses tihendatakse nüüd pinda tähenduslike segmentide, poogete, harude ja tuletiste intensiivses väljanduslikus enesepisenduses, -paljunduses ja -täpsustuses. (vt. joon.1.)
Kui jäikadest tähistajatest, vormidest ja kujunditest  on vajutud läbi, ei leia intuitsioon end mitte tähenduste eksegeetilisest sügavikest – mitte ajaloost ja selle tõest – vaid aja enese tõest: intuitsioon vajub resentatsioonide erinevuslikule V-väljale ning kirjutaja keele meeleline pind ise saab oma lainetusil tähenduste leegione kandma.
Tähendused tantsivad jeesukestena erinevuse V-l – keele- ja silmapinnal, tantsivad lõuendi väljal kui puhtal tähistajal. Ning lõppematuis (h)arutlevates sünteesides saab neid TÄHENDUSe toormaterjalist veel ja veel ja veel.
Sõnad naasevad, aga naasevad iseendast erinevana. Tähistajad naasevad keele immanentsiväljal iseendale, olemata enam jäigalt ankurdatud transtsendentaalsete tähistatavate külge nagu vesikupp põhjamutta. Pind kui puhas tähistaja ise kannab – nüüd aga ka toodab ja toidab tähenduslikkust. Kirjutus seab taas sõnu loetavatesse konfiguratsioonidesse – kõneleb asjade ja nähtuste kohta.
Keel on taas otsustav – otsust (kui tähenduste fikseeritust iseloomustavat omadust) loov. Ainult, et see otsus on iselaadne:
Otsus (nimisõnana), see on ümberöelduna lõplikkus. Keelt väljal, välja ennast kui puhast tähistajat iseloomustab aga paradoksaalne lõpmatu otsus (kui omadus).
Iga otsus pinnal kuulub edasi ja tagasi kaebamisele. Iga kaasus lekib ikonograafilise toimiku vahelt välja(le) piki virtuaalset ridadevahelist ala  – piki keele pinda – piki pindu, mis libisevad ära kirjutusmasina / kohtukulli haamri alt (vt ka teksti-naudingust Barthes’il, väli 1.2.). Süütu ja süüdimatu iha kihutab TÄHENDUSe väljal, värvivalus ja vabas joones – keele pinnal ihaldatakse paragraafi-märgi § enese graatsilisi kumerusi  – kihutatakse tähenduste pinnal – TÄHENDUSe sees.
Iga kapillaarne tähendusharu, iga arutlusväljake, puhast virtuaalset mõtet tähendustavalt kokku klapitav kleepeservake, tipneb joones, mis kiirena pageb. Kleepeväljakeste servade (W harude) kohtumispunkt, mis kannaks otsuse iseloomu, on igavesti edasi lükatud ruumi kõverdumise läbi aega: Derrida väljendusliku erinevusmarkeri W harude väljanduses riemanliku aegruumi kõverusse – ω  kaartesse. Ükski (h)arutlus ei leia otsa lõpmatus otsustamises.


Jštka violetiga: (1.2.4.1.1.)
Jštka otse: 1.2.4.1.1.2.