Sisukord:

 

(1.2.4.1.1.) Ükski arutlus ei leia otsa. Kiired katavad kapillaarselt kogu keele pinna, moodustades lõpmatutes ristumistes ühtlase sileda pidevusvälja. TÄHENDUSe immanentsi väli on olemuslikult erinev diskreetsetest sümbolstruktuuridest läbistatud keele ruumist; samamoodi erineb kiirtevihk silma / lõuendi pinnal   optilise tõepära diskreetsest armatuurist, millele mimesis ehitub pildiruumis (lineaarperspektiiv).
Pidevusvälja kaarjates kiirtes on absoluutse dünaamilise paljususe lubadus. Ükski kontuur ei ole veel sulgenud vormi, ometi on  kõik võimalikud vormid juba kohal – kõikvõimalikes konfiguratsioonides ja kompositsioonides.
Meenutagem: on viga uskuda, et kunstnikul oleks kunagi võimalik astuda valge lõuendi ette (Deleuze). Kõik on kohal (pre-sent) kunstnikuga üheaegselt; kõik on juba siin – juba saamises – TÄHENDUSe immanentsel pidevusväljal – väikese Illimari korstnajalal, da Vinci müürijupil.
Välja kõiki vorme lubav pidevus teeb aga ühte-aegu võimatuks ühegi vormi fikseerumise jäävaks. Kontuur ei piira, ta jääb alati hajuma – iga geomeetriline vorm, iga äratuntav ese pildiruumis, iga figuur ja kujund moodustub mitte teda ümbritsevast kontuurist, vaid musttuhandest puutujast. Lõuendi pinnal valguvad vormid enestest välja igal kiirel – igal viivul, mil puutuja riivab vormi.
Ükski kontuur ei sulge vormi. Ükski “asi” pildiruumis ei võlgne oma äratuntavust kontuuri täpsusele. Kontuur kui selline pole vormide tekke küsimuses tähelepanu väärt.
Tõepoolest: kontuur on formaalsus, mis ei puutu asja. Asja puutuvad ainult puutujad. Puutujatest saab asi alguse ja puutujate läbi leiab ta (musttuhat) otsa. Asjad ilmuvad äratuntavusse ja lagunevad taas abstraktsusse, riivatuna puutujate voost; iga vorm pildiruumi aktiivsetes sünteesides saab olema ja kaduma tänu värvis ja joones kihutava kiirtevihu valgu(vu)sele  pinnal. [69]

Jštka violetiga: (1.2.4.1.1.)
Jštka otse: 1.2.4.1.1.3.