(1.2.4.1.1.) Iga haru siht ja suund siinses on ruumilises erinevuses igast teisest. Üks on vaid intensiivsus – ühtsus on ajas, iga üksiku kiire lõpmatuseihas.  Katkestame korraks joone, et visandada kõnesoleva geomeetria: vt. joon. 1 (repro 4.). Iga otsust edasilükkava üksiku kiirekese siht hälbib iga teise omast: kirjutus saab keele piiri fraktaalseis soonekestes  valguma väljalt välja ning läbi fraktali narmendava kontuuri “tagasi” väljale naastes valgust heitma teistele (h)arutlustele kõrvalväljadel.  
“Mitte järele anda ihale” – see on: vabana freudistlikust objektipainest, investeerida valguvusse enesesse (väljalt välja) ning väljale (“tagasi”) kui keele omadegaolu puhtale tähistajale.
“Püsida ihas” – see on: kihutada fantaasiaist vabana, kihutada (h)aru saamisse; kihutada enesekontrolli kaotamata endast välja ja endale tagasi, absoluutselt avatus (lekkimatus eneseküllasuses) läbikäimises ise-enesega ning ühte-aegu avatus (ehk vabas ja tingimatus) läbikäimises keskkonnaga;  ...kihutada täie mõistuse juures – täie ajuga!
Keel on lõpmatus otsustamises. Iga otsus on omadegaoluliselt lõplik – iga otsus toodab lõpmatuid mikroerinevusi oma tähenduslikele piiridele; kasvatab lõpmatuid sensoorseid lõpmeid.
Iga otsus on siin – igaveses erinevuslikus väljanduses –  voltimises ja jakkamises, (s)kääritamises ja kurrutamises – otsuse lõpmatus edasi / tagasi lükkamises – ar(v)utuseni ar(v)ukates (h)arutustes ja poogetes.
Iga otsus otsustab vaid iseenese kohta, aga iga otsuse koht on ajas. Otsus konstitueerib välja lõputu avardumise, keele piiride hajutamise. Ükski otsus ei mõista iha hukule. Iga ots ja lõpe, meelelise keele iga mikroskoopiline sensoorne kiud on vaid tunnistuseks kirjutuse / lõuendi / valgu(vu)se välja otsatust ja lõputust piiritusest. Iga tähendus murdub iseenda piirist läbi; iga otsus kukutab end välja(le) ise-enesest – enese otsast.
Iga tähendus väljandub erinewuse W aegruumiliste (h)arutluste kõverjoonel: ω –l. ω on erinewuse w, mis on saanud väljaks. Nii intiimset suhet keele ruumiga – nii ekstiimset ühtelangemist keele pinnaga, kõneleja sümptomiga – ei saavutanud Derrida oma ihaldavates disseminatsioonides iial!
Milleni viib viiv erineωuse ω kõverjoonel? Kas ei väljendu see nüüd kera aktuaalse kokkuvoltimise läbi tõesti täpses samastumises preikonograafi ainesega – kas ei väljenda seda reaalselt kokku kleebitava kõva tuuma ideaalne ümarus – täiuslik läbistamatus? Väljandamata w oleks iha Reaalse sfäärilises geomeetrias jäänud saamatuks.
Ja kas võiks seda utoopilist projekti väljandada täpsemalt kui seda teeb ω  joon. 1.-l! Samastumist oma (keelehaiguse) sümptomiga nimetab Lacan psühhoanalüütilise protsessi lõppviivuks. Lõpp – see on ots. Otsa väljendab keeles oomega. Siinses langesime keele / pildi ruumi imaginaarsest fantaasiast läbi ja väljandasime otsa keele pinnal ω -na. Samastumine sai performatiivseks, ots aktuaalseks. ω on siinsele tähtis just oma tähtsuse tõttu.
Alfa ja oomega – algus ja ots. Erinevuse piiritus ajas: ühte-aegu retrospektiivselt fikseerimatu (V)alguspunkt ja lõputusse kaarduv otsus  ω.  

Kas tohib küsida, kus on erinevuse ots? Kas tohib erinevuse üle keeles otsustada – kas saab väljendada otsust erinevuse kohta? Kas saab seda teha (keele) ruumis – operatsioonides ühetähenduslike üksuste kui kvantiteetide, kui kehadega? Nähtavasti mitte: tõene ehk kvalitatiivne erinevus (Bergson) saab nähtavaks üksnes ajas – tegelikus liigutuses. Saab paistma üksnes performatiivselt: vaba käe joones, lapse naerus, jumala tantsus ja päevalille puhkemises – resentatsioonides, mida ihalev silmapind kogeb ühte langedes lõuendi pinnaga; ihalev keel kirjutuse keelega.  ...saab äärmisel juhul paistma keele välja äärel – keele tundlikul narmendaval piiril, mis ühte-aegu on pind ja ruum: väljanduses. Saab paistma virtuaalse välja ümardumisel läbistamatuks keraks.
Homonüümiline võte katsub kainelt püsida hullu geeniuse van Goghi intuitsioonis: “elu on tõenäoliselt ÜMMARGUNE” (Bachelardi väitel olla kunstniku nending jäänud kommentaarideta (vt Bachelard 1999: 327))

Aeg, mis on loomise preindividuaalses saanud väljaks, “maalitud nähtavaks” (Klee) lõuendil – ja mitte ajalugu, mis aktiivsetes, individuaalsetes ja sotsiaalsetes sünteesides saab keele/pildi ruumiks.
Preikonograafi aines: aeg, mis on jäänud saamisse, saamata jäävaks kujundis ja vormis. Aeg, milles vajutakse varjukujudest läbi. See on uus metafüüsika – puhta tähistaja pidevusvälja metafüüsika – niisugune, millest tähistatav pageb musttuhandel puutujal.  See on aja võit ruumi üle:  mimesises surma läbi elanud iha, haigeks saamise läbi paranenu (haigeks saamist ja haigeks jäämist selgitame väljal 1.2.4.1.).

 

Fantaasiast läbi langenu – see on erinewuse w, mis oma puisest ruumilisusest on langenud aega: saanud ω -ks.
See on w, millest keele piiril, silmapinna igikaugenevas virvenduses, on saanud pihustunud tähenduste ja tõlgenduste ja otsuste otsatut paljusust märkiv fraktaalne oomegarinne. [77]
W ja ω: kirjatähe staatusele arbitraarses sümbolis lisandub piltkujutise ikoonilisus; too piltkujutis omakorda ei peegelda mitte situatsiooni ega seisukorda, vaid annab edasi loomise protsessuaalset püsitust. W-st saab ω – keelemärgist meelemärk.
ω pole ei pikto- ega ideogramm; ei väljenda pelgalt pilti ega mõistet. ω on hoo- ja jõumärk; on märk liikumisest – on liikumine ise –  ω on dünamogramm.

Kokkuvõtlikult: päevalill on kera pinnalaotus – virtuaalne võimatus. Ta on geomeetriline vorm, mida iseloomustab lõplik pindala (määratuna kera raadiusest: S = 4 π r²), kuid lõpmatusele lähenev ümbermõõt (oleme tarvitanud määrangut  lõpmatu otsus, vt väli 1.2.4.1.1.).  Võimatu pinnalaotus tulebki kirjutuses aktualiseerida (lacanlik psühhoanalüüsi lõppviiv – fantaasia läbimine: resentatsioonid maali pinnal metamorfsena kirjutusega). See on: keeleolendil tuleb langeda ühte oma meelelisuse sümptomiga – kera kui “Reaalse kõva tuuma” – objekt väike a-ga. 
Võimatu pinnalaotus tuleb intuitsioonis taasümardada (sic! intuitiivne ümardamine – radikaalselt erinev võte matemaatilisest pidevusi lõhkuvast ümardamisest).  Selleks  tuleb  pinna  lõpmatusele  lähenev  kontuur  kirjutuses  palistada kleepimisservadega – ajada väli endast välja:  väljandada, väljandada, väljandada!

 

Päevalilled resentatiivses intuitsioonis kuuluvad otseselt preindividuaalse, mimesise-eelse ehk pre-reprepresentatiivse valdkonda. Kunstiteose “analüüs” intuitsioonis algab ja lõpeb päevalilledega unisoonis valgu(vu)se väljale libisemise viivus. Kõik edasised kommentaarid ja konkretiseeringud tähendaksid väljalt välja langemist, tõlgenduste teel objektile / vormile / kujundile lähemale jõudmist; seeläbi aga ühte-aegu “järeleandmist ihale”, mahajäämist saamisest, intuitsioonist. (Resentatsioonide päevalill on preikonograafile barthes’ilik naudingutekst (texte du jouissance) – väljaspool mõnu, väljaspool kriitikat. Meenutagem: “te ei saa rääkida sellise teksti “kohta”, te võite ainult rääkida “temas”” (Barthes 1973: 33)).