Sisukord:

 

1.2.4.1.2. ““...patoloogiline” tähistav moodustis”, ütleb Žižek, “inertne plekk, mis ei allu kommunikatsioonile ega tõlgendamisele...”
Viivuks kujutleme sellise pleki silmapinnale Mudisti maalivälja valgu(vu)ses, pintsli pinnale, mis tantsib lõuendil; kujutleme pindu fantaasiaid läbistamas, tantsimas kunstniku käes, mis ei allu tahtele – kommunikatsioonis läbi Parkinsoni tõve sümptomi; ühte langemises sümptomiga, ihaldavas loomises väljal, ihaldavates resentatsioonides. See on psühhoanalüütilise protsessi lõpp loomises: mitte “haiguse trots” ja kompensatsioon; mitte libiido realiseerimine fantaasiates, freudistlik sublimeerimine – see on ühte langemine oma sümptomiga, üheks saamine väljal – on terveks saamine, mis ise on igaveses ihaldavas saamises.
Kunstniku alastumine pidevusväljal: Meeter Pudist.
Mudist “kõneleb” lihtsatest, enesestmõistetavatest asjadest, nende saladust läbi elades. Iha langeb läbi fantaasiate salapära –  fantaasiate varjatuse ja salapära, mille puudumine Freudi enda puhul teadlasele enesest probleemsena märku annab. Tekitab “tunde, et panen kirja seda, mis on kõigile niigi teada, et võtan appi paberi ja tindi, edasi tinalao ja trükimusta, et pajatada tõtt-öelda enesest-mõistetavatest asjust.” (Freud 2000: 59); ning annab selle pihtimuse läbi meile omakorda märku Freudi takerdumisest imaginaarse salapäras(tisus)se, suutmatusest samastuda oma sümptomiga väljal, saladuse pinnapealsuses, silmitsi sellega, mis on selbstverständlich, ise-enda-ees(t)-seisev, iseenda alasti salalikkuses ja mitte saladuse ees(t) seisev.
Mudist saab terveks oma töös – teostes, millest igaüks on eneseküllane üht(eli)ne tervik. Mudist on illusioonidest vabaneja. Puudutagem mõne tema maali väljale sulavat ruumi.

Pildi “Ootab jääminekut” (repro XVIII) atmosfäär on erakordselt tihe ja vahetu – juhib helisid ja lõhnu, soojust ja kargust absoluutsel valguse kiirusel – juhib pilku. Sulavalgu(vu)s roopuhmaste vahelt  juhib ootust täitumatusele.
Ootamine valgu(vu)ses ei ole ära ootamine – ootamine on “kestev stasis” – pingestatud tegevusetus; ootamine kui psühholoogiline dünaamika on sisemine igatsus ja valu ühes välise kehalise liikumatusega; Mudisti pildil saab ootamine oma protsessuaalsuse kestvalt tulvavas ja hajuvas värvivalgu(vu)ses, mis pindsena ümbritseb, läbib ja katab pildi ruumi keskendatud liikumatut figuuri – ootajat (ühte langevad valgu(vu)se dünaamika ning figuurina seisakut esitav “valgus”)
Oodatakse põhimõtteliselt vaid ootamatut – kui oodatava saabumishetk oleks ette teada, tuldaks kohale õigeaegselt.
Ootuse täitumishetk pole tahtest juhitav. Ootus on viiv, mis ise juhib; juhib oma ülimas kontsentreerituses valg(uv)ust – juhib resentatiivset passiooni, milles kõik võib juhtuda ühtäkki ja murranguliselt; juhib  ootamatule hetkele, mil jää lahti murdub ja triivima läheb – ennustamtule ilmutuslikule äratundmisele, vakatusele vaataja silmis ja peas.

Värv on (aeg)valguse ruumituletis. Valguse kiirus vaakumi absoluutses tühjuses ühtib valgu(vu)se kiirusega värvi absoluutses täius(likkus)es.
Meeldiv värv, mis keeldumisest keeldub, laseb ilmuda vormide mittetähistaval kehalisusel – just nagu  uduvihmasel tänaval jalutajale ilmub tema kehalisus võimendunud meeleaistingute teel, kui kehakogemust  intensiivistab niiskes õhus  lühiühendust loov lõhna-, heli- ja soojusjuhtivus.  Meie füüsiline keha tuletab ennast vahetult meelde, aja pidevuse lühiühendusel ruumikontiinumiga (kaht tüüpi paljususe lühises). Sel juhul ühtivad too, kes on keha, ning too, kes keha omab. 
Aktiivsed manipulatsioonid (keele)ruumis nõuavad ning kehtestavad distantsi ja fikseeritust subjekti ja objekti – keha ja keskkonna vahel. Keeles artikuleeritakse meelekogemusedki reflektiivselt diskreetsete seisunditena. Meel ise aga ei seisku viivukski – intensiivne kogemus ei võimalda ülevaatlikku positsiooni enese suhtes. Meeles püsija jääb kogemuses alati passiivseks. Kogeja mitte ei juhi oma meelt teadlikult ja  intentsionaalselt (ei lähene tajuallikale meelega – meelt ei kaasata instrumendina), vaid saab kehana juhiks teda läbistavatele intensiivsustele. Resentatiivset kogemust võimendavaks faktoriks ongi kogemusruumi füüsikaline tihedus, mis lubab kehale vahetut ja  loomulikku suhet keskkonnaga. Atmosfääri hea heli-, lõhna- ja soojusjuhtivus tekitab intensiivseid aistilisi lühiühendusi.
Keha kontuurid hajuvad, pindpinevus väheneb ning kasvab aistiline vastuvõtlikkus.
Too, kes on keha – “osa” looduse aegruumilisest kontiinumist –,  tuletab end meelde keha omajale – pidevuse lõhkujale, diskrediteerijale. Tuletamine on siin mittekeeleline, mittematemaatiline vahetu ja lõpmatult korduv tulemise protsess, mis ei orienteeru tulemusele (meelekogemuse fikseerimisele ja interpreteerimisele). Kogemusruum tuletub resentatsioonides “tagasi” aega. “Tagasi”-tulet(um)isele vastavaks matemaatiliseks operatsiooniks on integreerimine. (Aeg)valgu(vu)s maalil on värvi integraal. Integratsioon on diskreetsete ruumiüksuste ühte langemine.

Mudisti pidevusvälja-(h)arutlusiga külgnevaid sissevaateid resentatiivsesse passiooni (La passion réelle):
Vahest võib (varem)kogemata juhtuda mõne Euroopa sompsünge suduse suurlinna vahetusse ruumi, olgu see Londoni East Endis või Pariisis St. Denis’l.
Tänavail sihituna sigiv-sagiv [84] värviline diversiteet sisendab pilgule “pöördvõrdelist entroopilisust” sagijate individuaalsete eripärade osas; alajaotised eristuvad selgemini jaotiste immanentse heterogeensuse arvelt: ikka seesama hiinlane, seesama must ja hindu... seesama chinese take-away iga viiekümne meetri takka, seesama pizza-hut, kebab-house ja Burger King;seesama Tabac ja Monoprix. Lõpmatud déja vu’d, déja entendu’d (juba kuuldu), déja senté’d (juba tuntud lõhn) ja déja goûté’d (juba maitstu).
Müra-tasapind sisekõrvas – mitte liikumise taustheli, vaid ruum ise, ei vali ega vaikne – intensiivne. Trummikile reflektorina lekib läbi – kõik helid on tihedalt koos ja läbivad takistamatult kõndija keha, mis on lülitunud suduselt tummise keskkonna pidevusse.
Atmosfääri tihedus jääb napilt maha liikuja keha omast – just nõnda napilt, et keha veel eristuks, et veel oleks abstraktsed meeleimpulsid ja võnked keskkonnast transformeeritavad helideks, lõhnadeks ja värvideks retseptorites. Just nõnda napilt, et vastavus läheneks ideaalile – totaalsele tõlkele.
Passioon jätab kehale kehalisust just nii palju, et see täielikult ei lahustuks city-scape’i aegruumilise pidevusvälja pinnal –  et mitte jäägitult kaotada keha kontiinumile; et linnanomaad veel võiks tajuda oma näo reljeefi eenduvat keskkonna siledast interface’ist...; et vere võnkesageduse ja tänavamüra unisoonde süstiks aeg-ajalist ebakorrapära reguleeritud ristmik, “painture fraîche!” trepikäsipuul või suitsule tuld küsiv mööduja. Et suurlinna sulatusahju kraadi-, lõhna-, tämbri- ja tooni- mikroerinevused jätaksid alles kogeja keha ja kõneleja hääle; jätaksid häälele vormi ja sisu – kõne ja selle, millest kõnelda. 
Passioon hoiab alal keha, mil [85] säiliks veel “tõsine atraktiivsus” (vt. vastav mõiste kaose-teoorias: “serious atractor”) meeleimpulsside kaootilises ja ihaldavas virrvarris. Ning ühte-aegu on kogejal kehalisust just nii kaduv-vähe, et häireteta “tõsise atraktorina”  toimida – olla tajujooni takistamatult läbi laskev kehatu ja olematu tõmbepunkt pidevusruumi  fluxis.
      
Tihedasse ruumi võib juhtuda ka tihti-läbitavas tuhatkordselt tuttavas koduses Karlovas (Võru 51 elanikele – kes iganes te ka poleks).
Sest juhtub ju suvisel peapööripäeval, et sajab, sajab – pudeneb raskete loperguste piiskadena või ihust otse läbi langeva õhkkerge uduvihmana – vahet pole. On (s)ajuväliste kõrvaliste helide kuldavust välistav võimatu trummeldamine, või vastupidi: kõike kõrvukostuvat trummikile siledal pinnal tihendav ja võimendav kadudeta kattumasiduv piimjas vaik.
Võib juhtuda soojast suvisest vihmast pestud pärastlõunastele tänavatele, mil erk ja lõhnav lämbus läheneb inimkeha lõpmatu soojuse pinnamaile. Pole lineaarseid jooni – iga tänav jõnksatab millalgi – Õnne ristudes Tähega, Sõbra Kesk’iga; käänd Lootuse tänavas murrab teravaks nr 29. aianurga –  iga maja, kuur ja garaaž; iga plank ja piirdeaed, on üht- või teistpidi vildakil, kolmandat pidi on seekaudu vildakil sirged jooned ja pinnad; viimaks kogu linnajagu alla Emajõe poole lääpas...  
Jasmiini- ja sirelipõõsad ei püsi hoovides, koertest-kassidest kõnelemata. Pohmelusehais ja peretülid lekivad avatud akendest tänavaile; pärastlõunane armastus ühes naaberkorteri söögilõhnadega – kogu Karlova siseelu on tänava pinnal koos. Raadiosaade mõnes Kuu tänava aias tuleb tagasi / edasi läbi kuurivõrede Tolstoi tänavas ja jätkub kodus Marta 3.
Aknad avanevad ning ühes nendega avaneb ruumi neljas dimensioon: kiiskav päike lõikub akendelt musttuhande erineva ja muutliku nurga all teistele akendele, plekk-katustele ja poriloikudele. Kiired laskuvad lõpmatusse resoneerimisse märjalt plinkivate paplilehtede kaleidoskoobis – päike ise on kinni Karlova keskpäevases katedraalis. Kiirtemäng pimestab, laskmata pikemalt silmitseda ühtki valguse vastupeegeldusis välja joonistuvat kompositsiooni. Intensiivsus on absoluutne, volüüm on põhjas –  mahuka Karlova kõik vormid, värvid, lõhnad ja helid on keha pinnal koos.
Sadu on just lõppenud. Paplipallide lõpmatu pind hingab kõndijaga ühes rütmis. Õhk on troopiliselt niiske ja tihe – asfaldist asuurse laotuseni, taevast maani täis –  joobumus füüsiliselt veeldunud helilainetest, mil kõik hääled – naer, sõim ja koerte haukumine –  ühte voolu võnguvad. Pärnaõite magus lõhn meeldub keelel...
Ükski tajum ei keeldu kõndija keha riivamast; ükski tajum ei keeldu tähistavaks troobiks struktuuri minetanud troopikas. Lõhnad lõhnavad, helid helisevad, valgus valgub ja roheline rohetab.

Ning sootuks ar(v)ulagedasse pidevusse võib juhtuda soos. Võib juhtuda eeterlikult auravate laugastega sohu – mõnel varasügise hommikul, mil silmapind piirneb piimja häguga, vesi ripub õhus ja taevas on vastu maad.
Vaateväli silmapinnal on pidev - ei mingeid väljavaateid mõõdetult sirgel sihil väljalt väljumiseks. Pilgule ei avane võimalust haakuda horisonti, silm ei seleta – äravahetamiseni sarnased kidurad männid ja sookased ilmuvad udust, et kohe taas kaduda – mõõtmatu perimeetri desorienteerivas liigenduses. Taktiilne silmapind lainetab astuja jalge all hääletult üles-alla õõtsuvate tarnamätaste taktis. 
Puhas eluvesi on mätaste vahel alaliselt nähtaval – TÄHENDUSE eluvesi on pinnal – soomaastikku läbib soma-stik.  
Ämblikuvõrgud kleepuvad näkku, põdrakärbsed liibuvad ihule.   
Kõik meeled soostuvad – lülituvad orgaaniliselt keskkonna pidevusse; kõik meeled soostuvad – valimatult vastu võtma kõiki välisimpulsse.

Nüüd viimaks võib taas-juhtuda silmipidi Mudisti värviväljade pidevusse.
Ei mingit sügavust pildil, ei pagupunkti pilgule. Väli on matt. On matt, millel vormid alastuvad värviks; on мать – helde ema, kes toidab kõiki tähendusi; ning ühte-aegu on väli ühtlaselt matt – ta ei peegelda.
Intensiivne valgus ei peegeldu pildi ruumis, defineerimaks vorme ja kompositsiooni, matt pind ei tekita vaatajas reflektsioone pildi kohta. Matt on matt on matt – pilt osutab primaarsetes sünteesides vaid iseenesele ja naaseb resentatsioonides üha uuena (erinevus on tähenduslik kvalitatiivsena – pilt on see ja too ja kolmas ja musttuhandes).
Välja immanentsis jäädakse naasmisse. Iga lõhn jääb sfumatosse lõhnama, iga lausutud sõna lõpmatult kõlama pildi piiritul pidevusväljal, kõnelusse satutakse alati poolepealt; iga küsimus saab vastuse ise-eneselt, iga viibe jääb viipama – lühiühendused silmapinnal ei katke silmapilgukski. Ükski tähendus ei fikseeru, iga otsus jääb otsustama vaid iseenese edasilükkuvust välja avarustesse.
Maali pidevusvälja absoluutne lõhna-, heli- ja soojusjuhtivus lubab meil kõnelda juhtuvusest resentatsioonides. Tajumid, mis leiavad aset puhta tähistaja matil, juhtuvad – resentatiivne sattumuslikkus ja tähendusloome täielik  juhuslikkus.  

Krulli intuitsioonis toimivad Mudisti pildid lävelistena:

“Läveline joonistus on ebamäärane, sest asjade lävi ise on ebamäärane ja kujutu, juhul kui ta on pidevusväli ja mitte eralduslävi. Ebamäärasus on siin pidevuse tunnus, sest pidevus tähendab, et me ei saa ajada kahe asja vahele kiilu, või kui ajame, on see kiil pidevuse osa, ja järelikult kuulub korraga kummagi asja juurde ja ähmastab omakorda nendevahelist eraldumist. Mudist ise räägib rajast, mis läheb kahe inimese vahelt ja on küll aimatav, aga pärast aimamist “jääb aga jälle sinna kuhugi vahele”, see tähendab, aimaja ja aimatava vahele:
“Nii et kui üldse vahet ei ole, siis läheb täpselt. Aga kui on mingi vahe, siis jälle enam ei aima. Ainult siis kui täitsa täpselt.” Võib öelda, et joonistuse ebamäärasus on samuti tegelikult täpsuse vorm, sest ta osutab vahe puudumist: ebamäärasus ongi ülim täpsus, sest pidevus on ebamäärane, ja ainult pidevus on täpsus.”” (Krull 2000: 246)

Lokaliseerimatu pidevuslävi on metamorfne meie Mudisti-intuitsiooni pidevusväljaga. Pidevuslävelise absoluutse täpsusega külgnevalt kõneleme pidevusvälise absoluutsest juhtuvusest (vt. ka “niit”, “terav pindsus”).
Intuitsioon kõneleb nii lävest kui väljast kui mimesise ülesest / alusest; nii lävi kui väli on puhtad tähistajad looduse ajalis-ruumilises pidevuses:
“Mudist ei vahenda meile maailma, ei aita meil “maailma näha” (ei näita kohta) – ta näitab meile pilte, mis juba tulevad maailmast, on juba maailma osa (langeb maailmaga ühte), ja seetõttu pole ka läbipaistvad ega anna aimata maalimise tingimusi ega maalidel kujutatud asjade valgustpeegeldavaid omadusi.” (ibid.: 244 (Minu vahelesegu – A. S.))
Mõlemad, nii väli kui lävi on seega pildiruumisse puutumatud pindsed nähtused.  Nüüd näemegi ka läve ning välja – Krulli kirjutuse ning siinse tähendusloome-operaatorite semantilisi tähendusi langevat ühte keelepindses TÄHENDUSe ringvoolus:

                                           


Jštka otse: (1.2.4.1.)