Sisukord:

 

1.2.4.1. ”...vähe sellest”; “lisaks sellele” – siinne sõnakasutus pole juhuslik: preindividuaalne väljandus avaneb intuitiivsetele resentatsioonidele ikka kui lisand – miski, mis kogemusele lisandub, olles kummatigi kogeva subjekti eelne, alati juba (toujours déja) ees leiduv – see, millele on lisatud subjekt. Keelelistes sünteesides on taoliseks sümptomaatiliseks lisandiks Derrida eesleiduv arhijälg (archi-trace) ning Lacani objekt väike a (objet petit a), iha Reaalse traumaatiline kese – igasuguse kogemuse eelkohalolev sümptom, millega samastumiseni jõutakse alles psühhoanalüütilise protsessi lõpp-viivus: fantaasia läbimise operatsioonis (vt. Žižek 2003: 131–132): 

“Puutudes kokku patsiendi  sümptomitega, peame neid kõigepealt tõlgendama ja tungima neist läbi fundamentaalse fantaasiani, naudingu tuumani, mis tõkestab tõlgendusel tee ega lase teda edasi; seejärel tuleb meil teha otsustav samm ja läbida fantaasia, distantseerudes sellest ja elades läbi, kuidas fantaasiamoodustis täidab ning maskeerib teatavat puudujääki, lünka, tühja kohta Teise sees.” (Žižek 2003: 131)

Meenutagem siin väljal 1.2.3. esitatud resentatsioonide (para)loogikat: representatsioon / presentatsioon = resentatsioon. Resentatsioon on kogemusele samuti lisandus läbi taande – see on viiv, milles värv ja joon ihaleval silmapinnal keeldumisest keeldub – viiv milles keel meeldib TÄHENDUSena. See on preindividuaalne ja preikonograafiline valgu(vu)se viiv ekstiimsel  väljal – puhas välisus.
Resentatsiooni “res”- , mis meie tehtes jääb alles “pre”-de mahataandamisel, eelnevus- / järgnevussuhte tühistamisel, markeerib aga omakorda paraloogiliselt TÄHENDUSe enese immanentsi objektiveeritust motiveerimatu taastajumise protsessis – seda, mida Lacan nimetab mitteteadvuse keelelisuseks (res – objekt (Augustinus)); osutus, Bedeutung (Frege); referent, asi; Saussure’i keeleväline). Res on sümptom – markeerib meiepoolset “valmi valmistamist” (vt väli 1.4.1.), millele siinne võlgneb oma olemasolu – “res”‘is objektiveerub siinse kirjutuse sekundaarsetes sünteesides algintuitsiooni resentatiivne vajum
Mitteteadvus on keeleline nimelt ekstiimse, preindividuaalsena.
Nimelt nõnda tulebki mõista Lacani vormelit: “mitteteadvus on struktureeritud nagu keel”, see tähendab: ta pole mitte struktureeritud keeleliselt, vaid “nagu keel”: metamorfsena keelega primaarsetes sünteesides.
Krull: “Mitteteadvusest saab n-ö puhta tähistaja ruum, kus sõnad viibivad ajatuses ja teevad võimalikuks subjekti moodustumise.” (Krull 1998: 599).
Arvestame nüüd Lacani üksühese tõdemusega, et “mitteteadvus on keel” (“...l’inconscient est langage” (Lacan 1966: 866)) ning anname Krulli selgitusele metamorfi resentatiivse  lugemispraktika kohta: Keelest saab puhta tähistaja väli, kus sõnad viibivad TÄHENDUSena aionis ja teevad võimalikuks tähenduste moodustumise kronoses.
Sellega külgnevalt võime omakorda kirjeldada lõuendi ees seisja resentatsioonides aset leidvat: “Pildiruumist saab puhta tähistaja pind, kus kujundid ja vormid viibivad värvi ja joone aeg-valgu(vu)ses ja teevad võimalikuks nendingu “valgus.
Aegvalgu(vu)s on “eeltingimuseks” jäljendusele ja kompositsioonile, need omakorda saavad aineseks ikonograafilisele analüüsile.
Kuid resentatiivses kogemuses (mis lakaanlikult kirjeldub psühhoanalüütilise protsessi lõppviivuna) “saab keelest “uuesti” puhta tähistaja väli”.
Keel kui selline (nagu oleme osutanud väljal 1.) saab “algselt” oma tähistamisvõime aga nimelt puhta tähistaja pinnalt – oma sümptomist, meelelisest mittekohast, mida Lacan märgitseb jouissance’ina. Jouissance – “talumatu nauding” ongi utoopia – ruumitu aeg –  milles enesega ühte langetakse.
Jouissance on lokaliseerimatu, tal puudub asend. Talumatu nauding on pidevas asumises pildi ruumis, leiab aga (igavesti edasilükkuvalt ja refleksioonidest keelduvalt) aset silma pinnal – jouissance ei leia aset ühelgi asemel (üheski mimeetilises jäljendis / asenduses); ta ei leia asu üheski vormis ega kompositsioonis kui asumis, vaid üksnes pidevas sihte ja sihipärast liikumist  edasi lükkavas aset leidmises. [53]
Jouissance on lokaliseerimatu, projitseerimatu ja reflekteerimatu ekstiimne paistvus. (vt päikesest kui pimestavast paistjast, väli 1.1.1.1.1.). Talumatuks teeb naudingu subjekti võimetus nimetada / osutada / kirjeldada / näidata tema kohta (akusatiivselt); talumatu on võimetus kirjutada tema kohta (sisseütlevalt) – see koht sümboliseerides sisse võtta, siseneda tähendustava keelega sellesse kohta. Sest jouissance’i mittekohta ei saa siseneda: puhtal tähistajal pole seesmuston pind.
Talumatu naudingu koht ei ole (keele)ruumis, vaid TÄHENDUSE (aeg)valg(uv)use väljal erinevuslikus asumises.
Naudingu kohta ei anna sõnades määrata – sõnades paika panna (vrdl: macholiku despoodina objektistav “naist panema”); küll aga annab temast määrduda umbmäärase meelelise keele isetul ühte langemisel värvivalu ja kihutava joonega puhta tähistaja väljal.
Naasmisest väljale resentatiivses kogemuses saame kõnelda üksnes keeleolendina; kuid resentatsioonid – see on: olla-saamine mittekeelelise olendina; olla-saamine keeletuna; olla-saamine ajalise, ihaldava, saavana. †Kunsti loomise, niihästi kui vastuvõtmise (saatja / vastuvõtja rollid esinevad siinses aga läbivas ühtelangevuses) kogemus on tingimatult resentatiivne (lisand-taandeline operatsioon (vt. väli 1.2.3.)), niivõrd, kui me klassifitseerume keeleolenditena.
“Alamate” olendite jaoks, kes keelevalla kõnetust ei tunne, resentatsioone ei esine: nende tsükliline naasmine iseenesele toimub ilma lisandtaandelise operatsiooni vahenduseta.  Subjekt, kes saab märku oma sümptomilt, on “naasjaks saaja”.
Keelevõimeline subjekt emaneerub puhta tähistaja kehatult pinnalt (keelepind / silmapind) – pinnal aset leidev on saamise, ihaldamise ja loomise puhaste positiivsete intensiivsuste voog, mis teeb võimalikuks aktiivsed sünteesid: jäävaks saamise, iha objektiveerumise, teose teostumise; tähistamise ja tähendustamise (keeleruum / pildiruum). 
Lacani ihagraafides on puhta tähistaja (jouissance) asend sümboolses (keelelises) utoopiline – oma erinevuslikus püsitus asumises teeb võimalikuks tähistamise kui sellise – kõik võimalikud asendused ja tõlked, jäljendused ja seletused.
Jouissance on puhta tähistaja sile pind: mitte lineaarperspektiivjoontega välja mõõdetud krunt, millele ehituksid keelelised variandid (vormid, kujundid, figuurid); vaid ühtlaselt krunditud võimatu lõuend – sile ja mõõtmatu, pidev ja piiritu – mis teeb võimalikuks invariantse tähistamisvõrgustiku kui sellise. Ning mis oma piirituse ja valg(uv)use läbi totaliseerivas sümboolses võrgustikus igavesti kontrollimatust ja lekkivust tingib – keele struktuurset invariantsust pilkab ja adekvaatse tähistamise kui sellise võimalikkust kahtluse alla seab. 
Jouissance (S(A)) on Lacani teoorias tähistaja ülemvõimsuse võimatuks kehatuks kehastuseks.

“Me lähtume sellelt, et S(A) artikuleerub ennekõike tähistajana. Meie tähistaja definitsioon (mis on üks ja ainuke): tähistaja on see, mis väljendab / esitab / esindab [représente] subjekti teise tähistaja jaoks. Sellest tähistajast (jouissance’ist – A. S.) saab nõnda tähistaja, mille jaoks kõik teised tähistajad subjekti esindavad: seega ei väljendaks / esindaks selle tähistaja puuduolekul kõik teised mitte midagi. Kuivõrd midagi ei  väljendata muidu kui millegi jaoks [“que pour”].”  (Lacan 1966: 819) [54]

Jouissance on lokaliseerimatuna suurele Teisele (l’Autre) problemaatiline, saab tema sümptomaatiliseks mittekohaks – jouissance märgib puuduolekut (manque) suures Teises. 
Puuduolekuna objektiveerub nauding suure Teise kui (tinglikult) staatilise konstruktsiooni ruumilisuse tõttu.  Positiivne iha preindividuaalses aegvalgu(vu)slikus loomises (nagu oleme märkinud), lünka ei teadvusta (loodus ei tunne tühja kohta). Seda tuntavamaks saab puhta tähistaja märguandest mittekoht kui sümptomaatiline puudujääk suure Teise – keele sümboolse struktuuri jaoks. Puhas tähistaja on suurele Teisele puudu-jääk: ühteaegu nii puudus kui liiasus keeles.
Keele mitteteadvus (mille oleme Lacani loal ühitanud subjekti omaga) aktiviseerub hetkil, mil keel saab teadlikuks oma sümboliseerimisvõimest (vrdl: Saussure’i sümptomaatiline metafoorilembus, fn 102) – omaenese sümboolsusest, arbitraarsusest ja manipuleeritavusest – ning seda teadlikkust valgubki temasse meelelisest puhtast tähistajast kui mittekohast “kohalikus” ruumilises keele paradigmas. 
Et tulla toime toime sümboliseerimatuga, tollega, millele ükski nimi ega määrang ei kinnitu, langetab keel tähistaja ühte oma meelelise sümptomiga – saamaks tundma tolle püsitut pulssi, mille kohta pole võimalik teada.  Keel teeb väljanduses mööndusi oma paikapidavusele, vajub homonüümilises võttes läbi metafooride ja fantaasiate nartsissistlikust  imaginaarsest: jääb tähenduslikult tootlikuks ning – teadlikuna nüüd iseenese valgu(vu)sest – püstitumata võimukana, ometi võimendub –  avardab oma profiili, kasvatab tähendamisvõimelist potentsiaali.
Langeda ühte oma mittekohaliku sümptomiga, see on: saada valguma


Jštka sinisega: (1.2.4.1.)
Jštka otse: 1.2.4.1.1.