Sisukord:

 

(1.2.4.1.) On oluline, et erinevalt keelevääratusest jääb homonüümiline väljandus sümboolses tavakõnes alati virtuaalseks, kõne aktuaalselt häirimata. Sellisena ei osutagi sümboliseeriv subjekt talle mingit tähelepanu – sellisena pageb ta sümboliseerimise eest radikaalselt – annab tõlgendusteks täieliku voli, aga – tähendusetuna – ei mingit põhjust. Homonüümia – pelk TÄHENDUSe virvendus; mitte reterritorialiseeritav kõneapsakas Freudi kušetil, (kord nädalas, lõpliku tõlgendamiseni),  vaid haav keeles. See on keele enda vere lõhn ja maik, vool, mis tähistamisahela katkestab ja sunnib neelatama – aistitav meelelisuse sümptom – keele kui sümbolsüsteemi ihaldav õõnestaja selle mitteteadvuses.

Fantaasia läbimine resentatsioonides – tagasi vabasse joonde ja värvivalusse; tagasi silmapinna süütusse alasti väljal – eeldab seega välja, puhta paberilehe / valge lõuendi, sümboolset rikutust, eeldab imaginaarsete fantaasiakonstruktsioonide eesleiduvust, mille sümboolsust ihal tuleb läbistada, langemaks ühte keelelise tähistaja sümptomiga meeletu iha sõnatus meelelises Reaalses, talumatus naudingus (jouissance) – naudingus, mida sel viivul ei tulegi enam taluda, kuna pinna puhtas välises ollakse nüüd ju ka väljaspool refleksiooni ja projektsiooni domineerimis- ja taluvussuhteid – ollakse nimetamatuga langetud ühte (see viiv, samastumine oma sümptomiga, tähistab lacanlikus praktikas psühhoanalüütilise protsessi (sic! kõneleme protsessist, mitte kitsas mõttes “ravist”) lõppu).
Fantaasia läbimise (preikonograafiline intuitsioon / resentatsioonid preindividuaalses) eeltingimuseks on seega subjekt ning intersubjektiivselt lausutud sõna. Olgu selleks sõnaks siinses nending “valgus” (mis enam ei valgu).
Jutumärgistatud nending “valgus” tähendab: joon / värv vormus, väljendus, sai jäävaks, sümboliseeritavaks ja sõnulkirjelduvaks; iha realiseerus, viis end täide fantaasiates.
Lacani järgi leiab fantaasiates aset mitte sümboolse korra lõhkumine või õõnestamine, vaid vastupidi: fantaasia püsistab subjekti konstitutsiooni sümboolsetes sünteesides, on selle viimseks toeks. Ühtaegu püsistab fantaasia sümboolset struktuuri ennast, kehastab eneses subjekti sümboliseeritud peegelpilti ning püsistab teda sümboolse valla mängukannina. Fantaasias iha kanaliseerub, fantaasia maandab iha, kaitstes subjekti talumatu naudingu (jouissance) eest.

Pilt teeb peegelfaasi läbinud subjektile võimalikuks refleksiooni, ruumilise samastumise ise-enesega (La passion imaginaire: “Tegemist on objektidega, niivõrd kui me ootame nende ilmumist nägemise poolt struktureeritud ruumis, st inimmaailma iseloomulike objektidega.” (Lacan 1966: 427)) [78]
 
Fantaasiapilt, mis evib mimeetilisena reaalsuses (mistahes konfiguratsioonis)  äratuntavaid elemente – projekteerub loetavale, reflektsiooni võimaldavale sümboolsele substruktuurile – võimaldab subjektile lisaks enesega samasuse kinnitusele ka kinnitust enese kui (kõigist) teistest erineva kohta.
Oma ühtsuse adekvaatse struktuuri-üksusena võlgneb subjekt diskreetses sümboolses aga nimelt ruumilisele, nähtavale erinevusele teisest (vrdl: Bergsoni numbrilised kvantiteedi-erinevused). Selline ongi loogika, millele olend oma keelelises konstitutsioonis toetuda võib. Ta võib alati tuge saada pildist, end alati pildi läbi ära tunda, olgu see kuitahes kummastav, monstroosne või perversne [79]. Olgu saba ja sarved segamini – identifikatsioon on ainult tähenduslike elementide ümberjaotamise küsimus, vaimukas väljakutse mõistusele [80]. Miski fantaasias ei käi üle mõistuse – välja arvatud see: [81]
 see, mis jääb varjule fantaasiapildis, jääb sümboliseerimatuks, lokaliseerimatuks reflekteerija näol, tema kujus – pildi / keele ruumis: see on aeg. Selline on fantaasiapilt: ta pakub end subjektile enesereflektsiooniks erinevuse kaudu ruumis, tehes ühte-aegu võimatuks identifikatsiooni kestuses – voolus, milles erinetakse ise-enesest ajas. Iga “turvaline” pilt kannab endas ajalise erinevuse – erinewuse – jälge (iga nending “valgus” jälge reaalsest valgu(vu)sest). Igas pildis ja sõnas kohal pulseerib virtuaalsena TÄHENDUSe talumatu nauding, mille aktualiseerumine põhjustab sümboliseerivale ning end sümbolis ära tundvale subjektile ebamugavust ja hirmu aru saamatusest; (so: arvu saamatusest haarata reaalsust loendatavasse ja kombineeritavasse diskreetsusse (aru ja arvu etümoloogiline samatüvelisus)) halvemal juhul skisofreeniat (meelehaiguse ruumilisest struktuurist vt fn 86).
Meelehaigus keelehaigusena, so: passiivsete TÄHENDUSpindsete ja aktiivsete tähendusruumiliste sünteeside konfliktsituatsioon).
Psühhoanalüütilise protsessi ikonoklastlikus lõppviivus, nagu sedastab Lacan, leiab aset fantaasia läbimine: tähenduste sügavusest pildi pinnale; imaginaarse perspektiivsetest tõotustest värvivalu väljale. See on ühtelangemine ihaldava joonega, ühtimine oma sümptomiga joone kihus, joone intransitiivsetes intensiivsustes; see pole refleksioon - see on individuaalsetest ja kollektiivsetest fantaasiatest läbi langemine, on “enese äratundmine oma ihas” (Lacan). (Iha pole siin mõistagi midagi “oma” – iha on preindividuaalne.)
Mis on teos resentatiivses langemises läbi fantaasiapildi? See on: enese identifikatsioon enesest erinevana ajas, ihas – valgu(vu)ses. (“La passion réelle”)
Nõrkus, mida subjekt tunneb tõepäraste fantaasiapiltide vastu, maskeerib niisiis tema tõelist nõrkust – suutmatust püsida oma ihas; suutmatust identifitseerida end ise-enesest ajas erineva olendina – kasvava, vananeva ja närbuvana – viimaks: keeldumist identifitseeruda surmaga ajaliku silme ees [ 82] (vt. ka: Lacan 1963: 437).

Resentatiivses väljanduses võtab sümboolne tähendus “tagurpidikäigu”: nending “valgus” alastub väljale, sümboolne sõna pudeneb tagasi TÄHENDUSeks, “valgus” saab uuesti valguma, valgub valguseks ning laseb ühte-aegu väljandudes ise-enese valgu(vu)se läbi paista TÄHENDUSe välja süütut puhtust, võimatu-Reaalset fantaasiaobjektide “taga” – tolle taga, mis valgus (aga enam ei valgu).
Fantaasia läbimine homonüümses menetluses seisnebki väljanduses – resentatiivses operatsioonis, milles keeleliselt väljendatud nendingu (“valgus”) ühtsus ühetähendusliku tervikuna laiali laguneb.
“Valgus!” – selle repliigi võime nüüd enesekohastada sümboolsele korrale kui sellisele; sõnale kui subjektile, mis usub oma ühtsusse ja stabiilsusse – stabiilsusse, mis saab iha Reaalse “rünnakute” eest tuge imaginaarses vallas tema ette seatud märklaudadest – saab tuge vormist, kujundist, figuurist.
Fantaasia läbimine: samakõrgusjoonte ja nende numbriliste vääringute tasalülitumine märklaua väljal. Ei mingit märki (tõlgenduste) lasu enam või vähem tulemuslikust taba(sta)vusest – ei ühtegi paikapidavat kinnitust. “Valgus” laguneb co’st (keeleliste kinnistähistajate diskreetses koosluses), tähistaja valgub TÄHENDUSes ühte oma homonüümidega.
Nendinguga “valgus” (“valguma” mineviku 3. pööre) minevikku heidetud ja ruumilisse vormi püsistatud värvi ja joonde (sellesse, mille kohta nenditi), saab tähenduste ühte-langemisel “inkorporeeritud” läbipaistvus – vormide nähtavaks saamist võimaldav algtingimus (valgus substantiivina kui  puhas tähistaja) – ning omnidirektsionaalne hajuvus, vaba käe liigutus ajas (valgu(vu)s omadusena). 
Homonüümia kui võte lubab meil niisiis resentatsioonide lisand-läbi-taande-loogika kaudu eksplitseerida tähenduste / vormide / kujundite võimalikkustingimusi, mis “paiknevad” teose passiivsetes sünteesides, püsivad omadegaolu püsituses, lõpmatus aset leidmises – ajas, mil teos on teos – aeg-valguses, mis on eeltingimuseks ruumile, võimalikkuseks tähendustele. Homonüümilises võttes laseme keele meelelise intuitsiooni õrnalt libisema üle lõuendi preindividuaalse ja preikonograafilise välja; laseme resentatsioonidel võnkuda unisoonis vaba käe joone ja värvivaluga; valguda unisoonis, langeda unisoonde  – vajuda unne.
Valgu(vu)s unearteris vajuda unne;
unedest läbi, fantaasiatest läbi;
sajab, sajab vihma – 
loed veel?
Vajuda tähenduste tagusesse, aga leida end mitte tähistatavate transtsendentsis, vaid TÄHENDUSe alasti väljal. Vajuda fantaasiatest läbi (mitte läbistada loor freudistliku psühhoanalüütiku juhatusel ja toel, vaid läbida vajudes, omadegaolu vajumis vajudes) – teispoole mõnu (plaisir), teispoole head ja kurja – kukkuda läbi ikonograafia eksamil; langeda silmapinnale, iha immanentsi väljale – vabastuda, avastuda, seestuda ja vaimustuda vabas joones ja värvivalus, loomise i←g→i-kestvas keskpäevaviivus, lõpmatuis resentatsioonides, igaveses taastulemises – tsüklilises naasmises ise-enesest erinevana – naasta, jäädes ise-enese meelde; andudes vajumisele, keelduda valikuvabadusest, erinevustest ja samasustest ruumis – keelduda keeldumisest.

“Kõik muutub konsistentsi ehk immanentsi väljal, mis on paratamatult endana tajutud, samal ajal, kui teda luuakse: katsetamine asendab tõlgendamise, molekulaarseks, mittefiguratiivseks ja mittesümboolseks muutunud teadvustamatus antakse mikrotajude [võimusse]; iha investeerib otseselt tajuvälja, kus tajumatu ilmub kui iha tajuobjekt ise, “iha mittefiguratiivne [asi, värk]”.
Teadvustamatus ei tähista enam transtsendentse organisatsioonivälja varjatud printsiipi, vaid immanentse konsistentsivälja protsessi, sedamööda, kuidas ta ilmub iseenda peal, sedamööda, kuidas teda konstrueeritakse. /.../ Siin pole enam duaalset teadvuse-teadvustamatuse masinat, sest teadvus on, või pigem on toodetud, seal, kuhu läheb väljast kantud teadvus.” (Deleuze; Guattari 1980: 348, minu sõrendus – A. S.) [ 83]

Fantaasiatest läbi, nonfiguratiivsele ja mittesümboolsele iha immanentsi väljale laskumine D/G lennukas kirjelduses markeerib siinses just psühhoanalüütilise protsessi lõppu, millele ülalpool viitasime – subjekti / keele samastumist sümptomiga. Seda kinnitab tsitaadi viimane jupp, mille oleme sõrendanud ning milles võime kahtlusteta ära tunda  Freudi tuntud vormeli Kus oli see, peab olema mina  (Wo es war, soll ich werden; Where the id was, there the ego shall be) ülekirjutuse lacanlikus võtmes:

“Analüüs jõuab lõpule siis, kui patsient on võimeline ära tundma, et tema sümptomi Reaalne on tema olemise ainuke tugi. Just nõnda peamegi mõistma Freudi lauset wo es war, soll ich werden [kus oli see, peab olema mina]: sina, subjekt, pead enese samastama kohaga, kus juba oli sinu sümptom; oma sümptomi patoloogilises veidruses pead sa ära tundma elemendi, mis annab sinu olemisele ühtsuse.
See ongi sümptom: veider, “patoloogiline”, tähistav moodustis, naudingu kütke, inertne plekk, mis ei allu kommunikatsioonile ega tõlgendamisele, plekk, mida ei saa hõlmata kõne ringlusse, sotsiaalsete sidemete võrku, mis on samas selle positiivne tingimus (subjektist ja keelest rikutud, kuid selle rikutuse läbi võimalikuks saav resentatsioonide pseudodialektika)” (žižek 2003: 132; minu vahelesegu – A.S.) (vt. ka: Lacan 1966: 417);


Jštka sinisega: (1.2.4.1.)
Jštka otse: 1.2.4.1.2.