Sisukord:

 

(1.2.4.1.) Laps, kes leiab oma subjektse ühtsuse keeles, on sestpeale haaratud sotsiaalsete sünteeside subjekt / objekt-dualistlikku vahekorda, kunatiselt ühe või / ja teisena. Ta kehastub eneseteadliku teisena aktiivsetes sünteesides ning ühte-aegu enese teadliku teisena (peegelfaasi järgne eneserefleksiooni võime). Enese teadlikuks teiseks olemisse kätkub omadegaolu ühtsuse murdnud lahutus, mis on aset leidnud olendi lülitumisel aktiivsetesse tähendussünteesidesse (Fort! Da!). Iga subjekt on psühhoanalüütiline subjekt, need kaks sünnivad ühte-aegu.
See aga tähendab: iga subjekt on haige – “tähendustest seestunud”. Ühtsus, mida evitakse subjekti – keeleolendina, on seega leitud presümboolse (pre-oidipaalse) omadegaoluühtsuse arvelt. Subjekt kui  tähendussünteeside “haige üksus” asendab peegelfaasis omadegaolu ühte, milles oldi terviklik terve (TÄHENDUSsünteesid, semiootilise chora valgu(vu)s). Subjekt on haige ning tähistamisvõrku suletuna jääbki haigeks. Tema haiguse sümptomite tõlgendamine freudistlikus menetluses tähendab jäämist tähendustavasse keelde, seega – jäämist haigeks (tõlgendav teraapia üksnes toetab sümboolse valla repressiooni, takistab iha väljandust, reterritorialiseerides selle keelde – väljendisse, raami (vrdl: Jungi  ise kui  kvadraatne sümbolstruktuur).
Sedasama peavad silmas Deleuze ja Guattari, märkides, et psühhoanalüüs “paneb Oidipuse ruutu, loob diivanil otsekui mudasel maalapil ülekandeoidipuse, Oidipuse-Oidipuse” (Deleuze; Guattari 1998: 14).
Ning samalaadse astenduse viib läbi ka ikonograaf: ta tõlgendab fantaasiad, tõstab tähendused ruutu, ümbritseb ihaldava joone ja valguva värvi lõpliku raamiga.
Lacani praktikas, (mis taasloob ühte) nagu siinses korduvalt osutatud, markeerib psühhoanalüütilise protsessi lõppu fantaasia läbimine (fantaasia: tähenduste esitamine / paigutamine ühte kohta), samastumine sümptomiga iha Reaalses – väljal kui puhtal välisel, üh(t)es objekt väike a-ga, keeleruumi sisenemise pärispatus kaotsiläinud puhta tähistajaga.  See on resentatiivne operatsioon, mis taasloob ühte; freudistlik meetod jääb taandes pidama poolel teel; jääb tähenduste ahelasse, esitades/asetades fantaasiate tõlgendusi ühte kohta keeles – jääb haigeks.
Keele pinnal –  väljal – näeme nüüd käivituvat paradoksaalset TÄHENDUSloogikat: et mitte haigeks jääda, et saada terveks, tuleb (resentatiivselt) taasläbida oma haigeks saamise punkt – fantaasia. Terveks saamine fantaasiast läbi langemise teel – oma sümptomiga üheks saamine – on seega nüüd: tõeliselt haigeks saamine. Et saada terveks, tuleb mitte tõlgendada sümptomeid keele-haiguse ruumis, vaid haigusest enesest läbi minna, langeda puhta tähistaja pinnale. Terveks saadakse ainult ühte langedes oma sümptomi – puhta tähistajaga – see on: puhtaks tähistajaks saamises [86].

Psühhoanalüütilise subjekti jaoks, kes klammerdub tähenduste külge ega söanda nendes kahelda, on haigus fataalne. Keelehaiguse fataalsus on sõnasõnaliselt inskribeeritud TÄHENDUSse: “Sa oled jäänud haigeks!” (päästmatult, ravimatult)
Haigeks jäänu jaoks ongi saatuslik asjaolu, et ta ei suuda / ei julge umbusaldada tähenduste paikapidavust. Ta ei julge kahelda oma keeles – usaldab keelt ja “haigeks-jäämise” tavatähendust; so usub, et haigeks jäänu saab ravi, saab väliste vahenditega, aukartust ja usaldustäratavalt keerulise nimega retsepti alusel apteegist. Tavamõistuse usaldus interpretatsioonide, seletuste ja diagnooside suhtes kasvab ikka pöördvõrdeliselt arusaadavuse määraga: mida keerulisem, seda sügavmõttelisem –  seda kindlam. Absurd, millena esineb “haigeks jäämise” TÄHENDUS, (kurjakuulutav “kes haigeks jäänud, ei saagi terveks saada”) saab tavamõistuselt keerukusindeksiks nulli , pälvides ka tõsiseltvõetavust samavõrd – keelehaiguse fataalsus projitseerub keeleruumi lõbusa võllanaljana.
Tõepoolest, haigeks jäänu ei saagi keeles kahelda seni, kuni kahtlemine on operatsioon sessamas keeles. Liiga ootamatu oleks tõdemus, et mitte kõneleja ei kasuta keelt, vaid keel ise on see, mis ekspluateerib subjekti, talle ühtaegu silmakirjalikult paranemislootust andes: “oled jäänud haigeks – küllap paraned... tahad sellest rääkida?” 
Oodates keele vastu abi keelelt eneselt, ei söanda subjekt läbida “haigeks jäämise” nendingu kui keeleliselt konstrueeritud väljendi tähendust. Ta jääb uskuma illusiooni, võtab tõepära tõese pähe. Ta ei söanda väljanduda haiguse sümptomaatilise TÄHENDUSe pinnale, mida siin väljendab sõnasõnaline lohutamatu tõde: haigeks jäädaksegi! – fataalselt.
Ehk teisisõnu: keeleolendile tagaks eduka homoöstaasi tähenduste konstrueerituse läbinägemine, väljendist kui paranemist lubavast fantaasiast läbi langemine – haiguse fataalsuse tunnistamine oma iha Reaalses –  TÄHENDUSe väljal –; tuleb samastuda enda kui keeleolendi sümptomiga; tuleb saada haigeks.

Püüdsime siinses eksplitseerida subjekti samastumist oma sümptomiga “haigeks jäämise” kui keelelise väljendi väljanduses. Leidsime, et keel on madu, keda subjekt suus soojendab.
Lacan leiab: “Keele tagajärjeks on põhjuse sisenemine subjektisse. Selle tagajärje tõttu ei ole subjekt iseenese põhjus, vaid kannab endas põhjuse ussi, mis teda lõhestab....” (keel tekitab seega ebaloomulikku, ümberpööratud põhjuslikkust (vt fn 63)).
 Leidsime, et mao väljasülgamine tähendaks keele amputeerimist; tähendaks tummust – subjekti lõppu, “...sest tema (kõneleja – A. S.) põhjuseks on tähistaja (va madu-uss – A. S.), milleta reaalsuses ei oleks ühtegi subjekti” (Lacan 1966: 835).
Leppimatuna tummusega (millest annab tunnistust üha jätkuv kirjutus), leidsime, et leppida tuleb keelega, leppida enesega keeleolendina. Leidsime selleks tee: tuleb läbi langeda keele sügavustest, läbi tähenduste transtsendentsist; tuleb langeda keele pinnale – TÄHENDUSe immanentsi väljale. Tuleb langeda ühte oma sümptomiga keeleolendina – saada haigeks –  et mitte haigeks jääda.

“Kõige kõrgem on loomupäraselt alati haiglane. Iga väga kõrgetasemelise koosluse komplitseerituse eelduseks on ju lakkamatud tasakaaluhäired, vähemalt sääraste häirete pidev oht, seega ebakindlus, tasakaalutus ja ebastabiilsus. Kõige tervem on kahtlemata amööb.” (Friedell 2002: 78)

Siinset väljandust homonüümilises võttes laseme toetada mõningatel konkreetsetel intuitsioonidel toodu kohta:
Leidub hulk elulisi, kunstilisi ja kirjanduslikke näiteid haigeks jäämisest ja  saamisest:

Haigeks jääja
Romantik asus maalima, kuna uskus end oma maailmavalus seisvat kuristiku serval.
Aga lõuendile ei maalinud ta mitte oma iha ega hingevalu.  Kujuta ette – lõuendile maalis ta kuristiku!
Ta tundis end seisvat kuristiku serval. Tõepoolest – ta on astunud tubli sammu edasi... (vt. repro VII)

Friedrichi maalivälja haptilises reljeefis alastuvad subliimsed värviahelikud. Kuidas aga on lood mäeharjade ja kuristikega pildiruumis, romantilise hinge- ja vaimu-sügavuste projektsioonis?
Otsustusvõime kriitikas (§ 23–27) eristab Kant esteetilises kogemuses subliimse ilusast. Mõlemad on meeldivad, aga sedagu ilus võlub, subliimne (kõige avaramas mõttes) liigutab. Subliimne on lihtne, ilus aga stiliseeritud ja ornamentaalne. Subliimne kogemus võrsub kujutlusvõime suutmatusest haarata absoluudi suurust (matemaatiline subliimne) võivägevust (dünaamiline subliimne); ta on seotud ohutundega, mida sisendab vahetu kokkupuude kirjeldamatu ülemeelelisega meeletajudele avatud looduses (mäslev meri; panoraamsed mäemassiivid vm).
Nii võiksime subliimse ülemeelelise ümber nimetada ülekeeleliseks – puhtaks representeerimatuks ja interpreteerimatuks meelekogemuseks.
Projekteerimatu projekt, mida Friedrich teadlikult oma kriidimägedega realiseerib, omandab lacanlikus ümberkirjutuses sootuks uue tähenduse.
Märkisime, et olulisim Kanti “subliimse” juures on kogetava seletamatuse aspekt: olles raputatud subliimsest, saame “negatiivse naudingu” (das negative Wohlgefallen) osaliseks “tänu” looduse monumentaalsete, stiihiliste ja kaootiliste vormide ja protsesside interpreteerimatusele – tänu võimatusele nende üle teadvuslikult reflekteerida ja neid aruga kontrollida. See tähendab: subliimne ületab kujutlusvõime piirid – ta ei allu representatsioonile.
“Negatiivne nauding”, mida Friedrich jpt Kanti intuitsiooni vastu patustades nimelt teadlikult üritavad edasi anda – püüda kujuteldamatut oma piltidel äratuntavasse jäljendusse, pöördub nüüd pildi pinna reljeefses väljanduses tõeliselt interpreteerimatu sümptomina kunstnike eneste vastu.
Romantik, kes loob, et lõhkuda norme, ülistab meelelisust, maalib “purjus luuaga” (kaasaegsete klassitsistide sõim), jääb ometi truuks  reeglitele ja konventsioonidele, mis puudutavad figuratiivset tähistamist kui sellist – kolmemõõtmelist pildiruumi kui keelelist konstruktsiooni.  Friedrich sümboliseerib selle, mida ta intuitiivselt tajub väljendamatuna. Selles punktis jääb “purjus pintsel” solvanguks (klassitsistidele vastatakse neid muumiateks sõimates), sentimentaalne projekt jääb kainelt läbi komponeerituks.
Kindla käega maalitud kriidikaljude “ülevad”  kõrgused ja kuristikud pildiruumis jäävad keelelisse, jutumärgistatud ülevusse – need on fantaasiad, millesse kunstnik projitseerib ja kanaliseerib nii oma hirmu kui iha negatiivse naudingu – tõelise ülevuse suhtes. Sügavus pildiruumis – see on tunnistus kunstniku hirmust langeda omaenese kuristikku: langeda tabamatus ja väljendamatus talumatus naudingus ühte oma sümptomiga; see on: langeda pinnale – iha valgu(vu)se murdlainetusse värvis. Maalides subliimse kohta pole võimalik subliimse kogemus: sellega ühte langemine. Neurootiline romantik on igavesti rahu leidmatu haigeks jääja.
Mässust ühiskonna vastu saab romantiku mäss iseenese vastu. Sellesse mässu ollakse keeltpidi mässitud ja seda mässatakse ühiskondlikult aktsepteeritud ja imaginaarsest kollektiivse omandi vallast laenatavate vahenditega. Märter ja ühiskonna heidik läheb õigupoolest surma märtrina enese ees.  Tuntud tõde kõlab ümber ütelduna: romantiline kunstnik läheb vabasurma võimetusest kogeda subliimset. (Kogu meie arutlus üldistab selles punktis mõistagi romantilist Wertheri-kuju kui sellist – Friedrich ise elas kõrge vanuseni.)
Subliimne kirjeldub kogemusena “talumatust naudingust” (jouissance), mis asub ohtlikus valgu(vu)ses  romantilise hinge või vaimu kui keeleliselt kodeeritu (keeleliselt ihkava ja õhkava, luulest ja kunstist seiklust ja tröösti otsiva ja iha “subliimsetesse” fantaasiatesse kanaliseeriva) mitteteadvuse Reaalses – värvivalu ahelikus kui sümptomis puhta tähistaja pinnal. Romantiku võimetus kogeda subliimset, see on: võimetus ühte langeda oma sümptomiga, kuna ollakse kinni imaginaarsetes enese ette manatud fantaasiakujudes.   

Haigeks saaja
Intuitsiooni sellest, mil moel haigus läbitakse mitte seda ületades, vaid sellesse sisenedes – haigeks saades –,  pakub Le Clezio novell Päev, mil Beaumont tegi tutvust oma valuga:
“(visiitkaardi servale) joonistas ta rea spiraale ja kritseldas mõned sõnad. Need olid:

Mul on hea meel, et sain
neid asju tundma.
Nüüd ma
armastan neid.
Peatseni.
Beaumont.
Ning ta sulgus oma igemesse.
Ta südame tuksed all sügaval rinnus kandsid teda rütmiliselt läbi arterite. Iga tema keha sügavusest voogav kume löök pani liikuma laia laine paksu verd ja need lained tõukasid teda tagasi iseendasse, lõualuu serval asuva väga väikese tundmatu punkti poole, mis kandis peaaegu kõiki elumärke. Beaumont muutus tibatillukeseks nagu kinnas, mis kahaneb, sedamööda kuidas teda pahupidi pöörata./.../
Kui ta end oma hambasse sisse oli seadnud, keset säsist ala, mis oli täis und ja piina, tundis Beaumont end oma hädast eemal; ta oli kauge ja voolav, tillukese elevandiluust puuri vang ja ta ihkas kannatada oma kannatuse sees. See oli ta sündimise päeval kaotsiläinud ja äkki soovimata, pingutuseta taasleitud harmoonia, otsekui oleks inimeste ja loomade kohus ta süüdi mõistnud; nagu valge ja kurb talv, ent kus kõik oli lõputu, elegantne, majesteetlik. Tema kõrvus ei elutsenud enam selgeid meloodiaid, tal ei olnudki enam kõrvu, tema ise oligi laul./.../
Beaumont istus oma hambas, hästi soojas, hästi valu sees, jalad juurekanalisse kiilutud, temas liigutas end üks teine tunne, talle meenus näiteks päike või ruttav aeg.”
(Le Clézio 1973: 302-304)

Kokkuvõtlikult fantaasiast läbilangemisel aset leidvast:
Tähendused muutuvad ise-enesest läbipaistvaks (rõhutame siingi erinevust tähenduste “kulumisest ja stambistumisest” sotsiaalsetes sünteesides (vt ka väli: 1.4.): tühi vorm ja läbipaistev vorm on kaks ise-asja.)
Tähendused muutuvad reaalseks TÄHENDUSeks – olematuks sümboolse jaoks, mis sisendab usku tähistamise ühtsusse, usku univormidesse – tunnistab vaid fantaasiavormidesse “riietatud” TÄHENDUSt, aktsepteerib vorme kogu nende paljususes, kuna on piisavalt võimas, artikuleerimaks kõike artikuleeritavat.
Väljanduses aga tähendused alastuvad. Abstraktne, univormide all pulseeriv TÄHENDUS saab paistma – fantaasia on läbistatud. Sõna, vormi või figuuri kui in-dividumi sümboolne konstitutsioon üksusena on põrmuks pihustatud. Iga homonüümiline juhtum markeerib õõnestavat sümptomit sümboolses vallas – iga reaalne värviplekk, alasti lõuendi pinnal, mida ei riieta univorm, on sümboolses häbiplekk.
Piisab ainsast homonüümist, et keele kui ühemõtteliselt motiveeritud sümbolsüsteemi ühtsus kõikuma lüüa – tekitada vakatus – viiv, milles kõneleja umbusaldab kõiki sõnu, kõiki tähendusi. Imaginaarne, mis lubab subjekti ihale enesest aru saamist (realization) ja positiivset täitumist (execution) alastub ja temast hakkab silmakirjaliku mitmetähenduslikkuse läbi paistma sümboolne konstrueeritus. Fantaasia läbimine väljanduses toob ilmsiks, et objektiveerumine (varju)kujudele tähendab ihale täitumise kõrval hukku tühjaks jooksmises (execution) ning enesest aru saamise läbi, realiseerudes kohalikuna, oma “päristise”, sihitu kihutaja-identiteedi kaotamist. 
Vaid sõgedas kihutamises saabki olla joone järele-andmatus ihale, püsimine intensiivsustes, ihaldava maha-jäämatus ise-enesest – kihust.

Veelkord – seebiveeselguse nimel!: pettemanööver, mille sooritab kahepalgeline imaginaarne seisneb selles, et selmet viia iha täide täie (h)ajuga kihutamises (realiseerudes aru saamises ehk endale aru / aju andmises enesele naasmise läbi), laseb ta joonel end fantaasiaobjektidesse tühjaks joosta, kohastuda vormi, kujundisse – kohanduda subjektina ja saada objektiks aktiivsetele sotsiaalsetele sünteesidele.
Imaginaarne pakub ihale fantaasiaobjektide külluslikku valikut – keelitab ta valikuid langetama – ühtesid lubama, teistest keelduma. Kuid ihaldav joon, mis fantaasia läbib, keeldub mitte ainult ühtedest või teistest (või musttuhandendast) kunatistest valikutest – ta keeldub valikutest ülepea, keeldub loast valida (väljendada keelelist valikut); ta keeldub endale aru andmast (realization); keeldub end täide viimast (execution); keeldub keeldumisest.
Fantaasia läbimise viivus avaneb vaatajale kogu pildiruum, tähenduslike univormide sügavjooneline ja -mõtteline konstruktsioon, pindsena alasti. Mitte ainult käevääratused – ka kõik univormid valguvad abstraktse TÄHENDUSENA väljale. See on ikonograafi õud iha Reaalses – tõe-viiv resentatsioonides: läbi  “valgus’e” valgu(vu)se väljale.
Selles (h)arutluses võiksime taas visandada intuitsiooni erinevuse (psühho)analüüsist: analüütik re-territorialiseerib käe- ja keele-vääratused (tagasi) sümboolsesse struktuuri. Intuitsioon seevastu väärab sümboli kui sellise – vormid ise (kui väärad) saavad (edasi / tagasi) valguma. 


Jštka otse: (1.2.4.)