Sisukord:

 

1.2.4. Keeldumisest keeldumine ihaldavas loomises.
Preindividuaalne sensoor-motoorne loomine on keele-eelne, ennustamatu ja kontrollimatu. Katsed ihalevat mõtet kontrollida, esitada loetavas vormis, saavad häiritud keeleolendi eneseväljenduse sümptomaatilisest meelelisusest. Ihalev kirjutus saab seeläbi meeleliselt tajutava kvaliteedi keele pinnal, TÄHENDUSES.
See juhtub näiteks nõnda: ihavool saab füsioloogilise väljenduse kirjutaja higistavates sõrmeotstes. Paber ei kanna kirja, sõnad muutuvad loetamatuks, ei kanna enam tähendust.
Tähendust kannab vaid plekiline kortsus paber ise – puhas tähistaja – vaod hüsteerilistest ülekirjutamiskatsetest – haptiline käsikaudne paberi pind, millele inskribeeritut ennemini võiks seletada sõrmede kui silmaga; pasta laialivalguv jälg siin-seal; hoogsad sirgeldused paberi servadel – mida kiirem joon, seda selgemini näha, mida kiirem kiri seda loetamatumad sõnad.
Tähendust kannab vaid pind – tähendust iha kohalolust tähistavuse arvelt; tähendust seedimatu ja mäletsematu põletava ihamõtte võimatusest kätkuda tähenduste homöostaasi, loetavasse ja lineaarsesse vormi. Tähendust kannab vaid TÄHENDUS: tähendust iha keeldumisest keeldumast.

Keeldumisest keeldumise vormeli immanentne homonüümia manifesteerib siin taas absoluutset ja kõikelubavat ihaldavat paljusust. See, mis ei keeldu, on keelelise struktuursuse eest pagev joon – ta keeldub keeldumast. Joon, mis ihkab ihaldamist ning ihatust [51]  (ihatud olemist / teise iha), keeldub siin fikseeritusest keelde – ühte-aegu aga nüüd ka haaratusest lubamise / keeldumise intentsiooni kui sellisesseseisukohta, mis ju omakorda keelelise positsioonina ilmneb, mille juures hoiaklikkus kui selline juba iseenesest keelelist situatsiooni väljendab (keeldumine: lahti / ära ütlemine).
See on joone radikaalne vabadus ja kõikevõimaldavus – vaba sümboolsest struktuurist – vaba ka sellest ära ütlemise põikpäisusest, vormist välja murdmise tahtepingutusest. Keeleliseks vormumise eest pageb abstraktselt trotslik käejoon, mille tõmbaja ei hooli mimesisest (ihates intiimset eneseväljendust). Keeldumisest keeldumises väljandub aga joon ja värv preindividuaalsena – hoolimatuna representatiivsest tõepärast – nüüd aga hoolimatuna kunstniku enda emotsionaalsetest kapriisidestki, tema intiimsetest vaimu- ja hingeseisunditest (ekstiimne väljandus).
See ei ole “tahtevaba” joon, mis teostaks valikuid etteantud võimaluste vahel – ta on see, mis püsib valikute totaalse paljususe võimalikkuse sees – ta on vaba tahtmisest kui sellisest.
Bergsonlikult: see joon ei markeeri erinevusi tähenduste / fenomenide vahel, vaid keele passiivsetes, kestuslikes sünteesides – tähenduste pinnal, TÄHENDUSes.
Keeldumisest keeldumise tähenduslik ühtelangevus TÄHENDUSes markeerib radikaalset kõikelubavust – vabadust, mis on teos, ja mitte mõistes (antiteetilises positsioonis vangistuse mõistega); ta markeerib elu, mis ei reflekteeri mälu vahendusel oleviku ja tuleviku üle – markeerib viivu bergsonliku puhta aja võimatuses; sõgedat joont (siin), mis kihutab kunstniku kätt – iha Reaalset lõuendi alasti väljal.
Keeldumisest keeldumise viivus on teos sõnatu meeldivus, samm edasi / tagasi kunstniku salapäras(tis)est no comments’ist. [52]

Keeldumisest keeldumise performatiivse loogika võib kokku võtta selliselt: TÄHENDUSe ühtelangevus väljandub diskursuses, omandades ühte-aegu topelduses semantilise tähenduslikkuse, mis väljendab keeldumise intentsioonist vabanemise radikaalset kõikelubavust – joone jäämist ihaldavasse saamisse väljal.
Ning ümber öeldult: tõeliselt vaba on joon mitte valikute vahel, vaid vabana valikutest endist – vabadusest / sunnist valida. Joon, mis keeldub keeldumast, keeldub saamast keeleliselt dešifreeritavaks (sõnaks / sümboliks / kujundiks / vormiks) – vabaneb aga viimaks (iha edasi / tagasi viimaks, kandmaks iseend, kandumaks ise-eneses) ka tõrksast keeldumisest – hülgab keeldumise kui sümboliseeritava seisukoha – jääb saamisse.

Ja millisena paistab meile nüüd kõnealune väli – (silma)pind, millele ihaldav joon alastub?
See pind on radikaalselt puhas. Veel enam ja vähe sellest,


Jštka punasega: (1.2.4.)
Jštka otse: 1.2.4.1.