Sisukord:

 

(1.2.4.) ...et ta on puhas projekteeritud kujunditest, vormidest  ja konstruktsioonidest – joone all, mis keeldub keeldumisest, on pind puhas ka projektsiooni võimaldavast (ning seega automaatselt ka kohustavast) substruktuurist – valikuvõimaluste diskreetsusest, olgu senti- milli- või mikromeeterpaberil; pind on puhas tsentraalperspektiivi-tondist, žanri, stiili ja hea maitse sõnastatud või sõnastamata nõuetest – kõigest taolisest, mis lubab loojale küll individuaalset eneseväljendust ja fantaseerimist, kuid territorialiseeriks ihaldava väljanduse paratamatult artikuleeritavaks mustriks etteantud valikutest.
Võime seega ütelda, et käsi (ning vaataja silm resentatsioonides), mis on juhitud joonest alasti väljal, on vaba väljakutsetest sümboolses vallas (kunstnik on vaba nii kunstnikuks olemise kannustusest kui ka painetest, “sotsiaalsest närvist”; ajastu-, tehnika- ning vastutustundlikkusest jms-st), annab aga järele läbinisti meelelisele erootilisele välja(le)kutsele, millele teda kihutab joone ja värvi alastus puhtal pinnal – iha Reaalses. Kihutavas joones, resentatsioonides püsimine omakorda tähendab järeleandmatust ihale (vt: Žižek 2003: 195).
Keeldumisest keeldumise viivus elab joon  läbi  sümboolse surma (vt ka “surematus” ja “sure, matus!”,  väljal 1.3.1.).
“Joon elab surma läbi” markeerib võimatust. Seal, kus oleme meie ajalike inimestena, pole surma; seal, kus on surm, pole aga meid (Epikuros). Surm on seega kogemuse väline aeg, bergsonlik puhas aeg. Selle surma läbielamise viiv markeerib puhta aja kogemust: läbi surma mälu- ja keeleolendina  sümboolses vallas elule ärkamist iha Reaalses. Selles viivus on surm kirgastumises – mitte subjekti kirgede vabanemine (misjuures kired jääksid subjekti suhtes väliseks, valitavaks); mitte ka kirgede vabastamine (millesse oleks haaratud subjekti intentsioon) – vaid subjekti vabastumine kirgedes – vabanemine kirgedest ning objektsusest kirgede suhtes, vabanemine ka subjektsusest. [87]


Jštka punasega: 1.2.5.
Jštka otse: (1.2.)