Sisukord:

 

1.2.5. (Kunstnik Ossip Bermann ja Allahi neitsilik hoor)
Lemberomaan näiteks kirjeldab tõepäraselt iha; kirjutab (kinnistab) iha kohta ning – sellesse kohta fantaasiaobjekte pillates – lubab fantaasiate täitumist ka lugejale. Harva suudab ta aga omaenese ihas püsida – ihaldada lugejat ja panna ennast ihaldama – hoida ihas lugejat – langetada ihalev lugeja enesega ühte. Harva juhtub, et iha kohta kirjutav tekst  töötaks performatiivina, ühtiks tähistajana  oma tähistatavaga.

Lohutuseks Barthes’ile, kes usu sellise teksti võimalikkusse minetas (te ei saa rääkida sellise teksti “kohta”, te võite ainult rääkida “temas” (Barthes 1973: 74)), olgu toodud Jaan Unduski naudingutekst –  milles iha kõneleb ihast ja iha kohta; “valgus valgusest” ja valguse kohta: 
Oleme seni viiteliselt kirjutanud ihast kui produktsioonist, mis töötab iseenese sisemiste ressursside arvelt. Oleme kirjutanud pillavast ihast, mis ülepea oma ressursside üle arvet ei pea. Oleme kirjutanud ihast kui objektitust ja objektiviseerimatust, kui referendivabast tähistamisviisist.
Oleme kirjutanud ihast ihast kirjutamist kirjeldada.
1989. aasta 4. Looming avaldab Jaan Unduski lakoonilise pealkirjaga novelli  Ossip Bermanni elu  Tsitaadid jäägu toomata – kirjutuste vastastikuse pidevuse huvides. Igal viivul tsiteerib Ossip Bermann iseend, igasse väljavõttesse novellist tuleks meil kaasata ar(v)utu lasu eelnevat ja järgnevat – kogu tekst. Nii teemegi (vt. Lisa 2 ).

Unduski tekst pakub erakordselt intensiivset lugemisnaudingut. Viis lehekülge võrratult tiheda teksti pidevjoonel võrdub igaviku enesega.
Ükski lugeja, kes libiseb kirjutuse väljale, ei või prognoosida lehekülje lõppu jõudmiseks kuluvat aega. Aeg väljal ei kulu – väli on kronosest väljas. Lugeja on relvitu: igavus või uni; söögiisu või suguiha; 1989. aasta aprillikuu Loomingu vara-tolmlevad lehed sõõrmeis või 3. lugemissaali ventilaatorite undamine sisekõrvas – mistahes juhuslik ja ennustamatu “füsioloogiline” ajatusoperaator võib sekkuda lugemisse ning kirjatükiga lõpule jõudmise hetke määramatusse pagendada. 
Ihaldav kirjutus kasvatab kujundit “seestpoolt”, kirjutab enesele vahele ja langeb enesele tagasi – kujund mitte lisaks ega täiteks – täitumatu kujund. Kujund, mille priiskav iha küpsetab üle, laseb libisema, kasvatab endast välja. Unduski Ossip Bermann on tekst, milles iha kirjeldamine saab ihaldavaks kirjutuseks.
Sõnad ja kujundid lülituvad stiihilisse tähenduste produktsiooni vabade kombineerumiste läbi, tekst õgib iseend ja kasvab oma sisemiste sünteeside laguproduktidest.
Vabade kombinatsioonide arv kasvab geomeetrilises progressioonis. Sünteesid keeleliste tähenduste ruumis lähenevad valguse kiirusele.
Relatiivsusteooria järgi tähendab valguse kiirusele lähendamine mateeria jaoks kadu (teadlaste matemaatilised fantaasiad lühenevatest rakettidest jms.). Nimelt sedasama näemegi teksti, sõnade taguses referentsiaalses plaanis – asjad kaovad, tähendused implodeeruvad – ainsaks tähenduseks jääb iha performatiiv keele meelal pinnal TÄHENDUSES. 

Novell ei ole enam žanrinõuetele vastavusse korrastatud konstruktsioon – “tekstivälise” maailma diskreetsete elementide valikuline ja kunstipärane seostatus. Kogu tekst kui organism pihustub ja põrmustub ihaldavas tootmises.
Mida enam suudab ta vabastada maailma diskreetsusest, kirjutada objektide meeleolude ja kvaliteetide; metafooride, epiteetide ja võrdluste vahele; lasta narratiivis kirjelduvad ruumistruktuurid lühiühendusse keele- ja kultuuriruumi omadega; lasta ühteaegu kogu keeleruumi suhetevõrgustik primaarsete sünteeside pinnale triivima – seda haruldasemaid V-loomi võib sattuda neisse võrgustikesse – seda enam vabaneb kirjutusest puhast ja kirjeldamatut magusat tekstinaudingut.
Mida hooletumalt lennutada sõnad, kokkulepped ja lubadused vabade kombineerumiste, juhuse ja sattumuse orbiidile; mida teravamaks õnnestub ihuda sõna; mida enam toota võimalikke retro- ja prospektiivseid  reministsentse sõna kaudu ja sõna enese sees, seda enam vabaneb tekstis puhast aega.

Et kohtuda lugejaga uni-versaalses ühises valgu(vu)s-ajas (vt fn 115),  tuleb tekstil toota võimalikult täpseid, võimalikult teravdatud analoogühendusi – tajude peen läbipõimitus üksteisest (Bergson) langeb tekstis ühte referentsiaalse maailma loomuliku läbipõimitusega. Kirjutus suundub (õigemini: satub) intransitiivsena ruumi, mis ei tunne püsivaid seisundeid ega keelevaldsele kombineerimisele alluvat objektsust – ruumi, mis on puhas meelevald ise.  Selles ruumis saab pidevuslikuks kontiinumiks ka lugemiskogemus.
Lugeja kohtub ihaldava kirjutusega teispool tähendusi ja osutusi, “nüüd’i” ja “siis’i”; teispool “üla” ja “ala” – ajas endas – aionis. Sellisena kirjeldubki teksti tavakeele semantikast lõpmata läbi langev pindne olukord, mida nimetame resentatsiooniks ­– naasvaks kohalolukogemuseks puhta tähistaja metafüüsikas.


Jätka punasega: 1.3.1.
Jätka otse: (1.2.)