Sisukord:

 

(1.2.) ....kombinatsioonides saada homonüümseks, erineda iseendast, saada endast rohkemaks, kasvõi selle saamise võimalikkuse enese võrra. Sest enesest rohkemaks saab ihaldava kirjutuse sõna paradoksaalselt ka redutseerudes, oma oletatavat (palju)tähenduslikkust minetades (Alice hammustab seent ja hakkab kasvama: mida suurem saab ta igal viivul olema, seda väiksem saab ta ühte-aegu olema olnud. (Vt Deleuze sine anno: 10-11)).
Iha vaimus paljastabki homonüümia keele sümptomaatilise meelelisuse. Iga sõna on võimeline alastuma, iga sõna kannab märki pärispatust – võimet keeles ihaldada – ükski sõna ei oma enam vankumatut püsi “tõese teadmise” juures – polüseemia on reetlik.
Iga sõna ihaldavas kirjutuses on iha vaimust vaevatud, oma enese ihast vaimustatud (“Mu nimi on Leegion, sest meid on palju!” (Mk 5,9)). Iga sõna võib murduda, pihustuda loetamatuks, loendamatuks paljususeks... Iga sõna võib käituda reetliku sõnamurdjana kokkupuutes mistahes teisega, paljastades tolle teise homonüümsuse alastades ta väljale (ohvri vere reetlik koosolu mõrtsuka kätega).
Iga ihast kantud tõmme muudab lõuendil alastudes kogu pildi, iga joon võib võtta mistahes suuna ja anduda kombinatsioonide juhuslikkusele. Iga valguv värvilaik on uus loomine – iga hetk ja viiv tunnistab kardinaalselt uue maailma sündi.
Elementaarsete ihaoperaatorite koosolus lõuendil looduvad tõelised stereograafiad. [33]

 

 
Perspektiivtelgedele projitseeruv kolmemõõtmelisuse tõepära ning vormide co’solu kaalutletud kompositsioonis (Mitsein) on hoopis teisejärguline.

Ihaldavas kirjutuses ei käitu homonüüm mitte kui vigur – kujund, figuur -  sõnumi saatja poolt praktiseeritav “vemp” (pun), mis tähendusi endast ette heites püstitaks bastioneid lugeja haardeulatusest kaugemale, kindlustaks intentsionaalselt  poeetilise lausungi süntagmaatilist terviklikkust (projektsioon). 
Homonüümia ihaldavas tootmises ei projitseeri tähendusi virtuaalseina lineaarsele kombinatsiooniteljele kui antusele – pole telge, millel tähendusi aktualiseerida, eksplitseerida; pole tähendusi endidki kui lausujale teadaolevat referenti – on üksnes iha immanents. Homonüümia murrab ihaldava kõneahela lineaarsusest välja(le); ei projitseeru, vaid langeb iseenesest välja; ei võta suunda iha põhjusobjektile, milleks on pagupunkt (vt repro II 1.), vaid pageb iseenesest – va id pageb ise enese eest; pageb tundmatusse, valgub väljale laiali ja taastabab end ootamatult sõnumi saatja, lausuja endagi jaoks juhuslikes kombinatsioonides.
TÄHENDUS võib saada homonüümiks, võib homonüümina tarduda - asetuda keelelisse konstruktsiooni ja lülituda tähendusloomesse aktiivsetes sünteesides. Sel teel võib TÄHENDUS  saada jäämisse, kristalliseeruda jää(va)na.
Aga TÄHENDUS võib ka jääda saamisse – iha immanentsi, kandma valgu(vu)se erinevusliku V voolavust veena. Iga valguv värvilaik või pintslitõmme võib jääda saamisse, alastudes väljal, aga ta võib ka saada jäävaks, kehastudes mistahes vormis; iga joon või tõmme kui TÄHENDUS võib pageda lõuendi väljale või väljalt välja, aga võib ka suubuda pagupunkti pildiruumi horisondil, projitseeruda konstruktsiooni, tootmaks jäävalt tähenduslikku kolmemõõtmelisuse illusiooni – representatiivset ja referentsiaalset  tõepära(stisust) teose sekundaarse modelleerituse teenistuses.
Lühidalt: homonüümiale, mis Jakobsoni järgi poeetilises sõnumis toodab kummastust kui tulemit või saadust, vastandame homonüümia kui sellise virtuaalse võimalikkuse, homonüümia kui iha-operaatori; (pre)konstrueeritud saadusele süntagmas, mis läbib kontekstuaalset välja (kummastus), vastandub saamise ettearvamatus valgu(vu)se väljal. 

Jätkame pagemisjoonel... tõmbame tekstile joone alla ja tõmbume joonealusesse; laskume joonealustesse ja allapoole, anname jalgmärkidele (footnotes) valu, laseme keelemärgi valguma ja kutsume teda meelemärkusele.
Laseme allaheitlikemail segmentidel uuesti läbi valguda; laseme kirjutusel heituda ja läbi kukkuda; langeda enesest läbi, laskuda allpoole arvestust; põruda allpoole laua-,  põranda-, maa- ja merepinda... Paneme kursori paika ja laseme tähed pudenema, kirjutuse kümnel sõrmel edasi lippama [34].
Mõne rea eest sai märgitud, et:

Homonüümia ihaldavas murrab kõneahela lineaarsusest välja(le); ei projitseeru, vaid langeb iseenesest välja; ei võta suunda iha põhjusobjektile, milleks on pagupunkt, vaid pageb iseenesest – va id pageb ise enese eest.

Mida (kõike) on sellega silmas peetud?
– nimelt seda, mis silmas ei püsinud väiksel Illimaril ega Leonardol: lugematuid stereograafiaid keele pinnal:

Va id pageb ise  enese eest.
Selle va id’i pagendame Freudi mõistesüsteemist, kus ta (see / miski) markeerib psüühikaaparaadi mitteteadvuslikku tungilist operaatorit.
“Ise” (Selbst) on termin, mida viljeleb Jung, osutamaks kogu psüühet –  nii selle teadvuslikku kui mitteteadvuslikku sfääri – hõlmavale ja fikseerivale totaalsusele. Ise on teadvuse eeleksisteeriv arhetüüpide maatriks, tsentreeritud ja piiritletud kompleks, mille pinnalt võrsub individuaalse teadvuse keset markeeriv ego. Ise piiritletust väljendab Jung ringi või kvadraadi (so: kaadri / ruudu / raami) kujundis. (vt: Jung 1971)    
Tuues need tähendused siinse kirjutuse väljale TÄHENDUSena ning andes neile voli vabaks kombineerumiseks omavahel ning külgnevate tähenduslike segmentidega – asetades need ühte –  võime asuda välja noppima erinevaid reflektiivseid tähendusi meid huvitava ihaldava loomise kohta – ühte kohta siinses kirjutuses.
Võime asja-eest-teist-tagant juhusliku tähendussegmendi teenistusest vallandada – võime vallandada tähendused saamisse. [35]
Kõik lausumised alles ees, ja ees on juba kõik tähendused. Meelas keel on juba poognatest üle käinud. Kõikvõimas keel – niisutanud kõik valged paberilehed kirjutaja ees. Tint valgub laiali igas lausumises, värv õlitatud välguna igas pintslilöögis:

 “On eksitus arvata, maalija on valge pinna ees. Figuratiivne [36] uskumus tuleneb sellest eksitusest: tõesti, kui maalija oleks valge pinna ees, siis ta võiks seal reprodutseerida välisobjekti, mis oleks talle mudeliks. Aga see ei ole nii. Maalijal on palju asju peas või tema ümber, või ateljees. Aga kõik see, mis tal on peas või tema ümber, on juba lõuendil, rohkem või vähem virtuaalselt, rohkem või vähem käesolevalt [aktuaalselt], enne kui ta alustab oma tööd. Kõik see on lõuendil olemas....” (Deleuze s.a.: 57). [37] Pintsel puudutab lõuendit – pind pinda – see on viiv, mis viib kunstniku borgheslikku hargnevate teede aeda. Ehk õigupoolest: hargnevate teede ae a, milles ae  märgib ajalisruumiliselt lõpmatut silmapinda (hargnevate teede ae∞ -  aed kui ruumi lõpmatus ühtib aja (aeg) lõpmatusega) (eksitavast aijast vt fn 98).

Võime eksplitseerida ihaldavat loomist isooperatiivses külgnevuses:

  • Esiteks / viimaks (ajalooliselt): Freudi id pageb Jungi sümboliseeriva (arhe)tüpiseeriva, seega mõistesse territorialiseeriva ja raamina ümbritseda püüdva “ise” eest. Teatud mööndustega võime ütelda, et id’i reterritorialisatsioon toimub Lacani “Reaalses”.
  • Teiseks: et id kui tungiline, aktiivne pageb ise, viitab ihaldava eneseküllasusele, mis ei vaja tuge ega impulssi ta enda valgu(vu)se välistest ressurssidest. Teadvustamatu iseliikumises on vaba käe joone abstraktne elulisus ja tõesus (elutruudus) valgu(vu)ses, elus, kestuses püsimisena. Id’i pagemises (nimelt on teos pagemine ja mitte nt saatmine, juhtimine vm) väljendub omakorda abstraktse elujoone stohhastilisus ja sõgedus väljal. See sõge sihitus on ihaldava kirjutuse tähistatavata tähistamine – mittelineaarsus, milles kirjutus väljandub.
  • Id, mis ilmneb tungilise, aktiivse ja elutruu, seega – elu endana, pageb (ise)enda eest. Tähendab nüüd: elu pageb enda kui elu eest. Ja missugune on tema pagemine?  – Ta pageb elu eest!

Ning veel (püsime erinevuse V-l, veeldame veel, laseme lausutu likviidseks ja likvideerime ühemõttelisust): sellest predikaadist nopime omakorda välja kaks faktorit, millega iha immanentsi kirjeldada:
a) Intensiivsusfaktor.  Nii nagu pagemine on suunalt ja sihilt ennustamatu ning lokaliseerimatu ruumis väljaspool pagemist (vaba käe joone kohandamatus joonperspektiivile; tekstiruumi topoloogiate ühitamatus “reaalelulistega” (vt. Unduski Ossip Bermanni elu (väli: 1.2.5.); nii pole numbriliselt (matemaatilisel teljel) määratav ka tema kiirus, ihaldava kirjutuse aeg.
Miski (antud juhul id) pageb elu eest. See tähendab: pageb kogu oma jõudu maksma pannes, pageb ummisjalu, sest kaalul on elu – pageb elu, so valgu(vu)se kiirusel. Ja enamgi veel: ületab elu endagi kiiruse, kuna pageb ju elu eest (ära). Iha kihutab absoluutsel kiirusel ja kihk toodab kihutades kiirust aina juurde.
Kihk kihutab paljutki, aga ainult iha võib kihutada ise-ennast ja iseenesest (välja), sest iha on sünonüümne kihuga. Ihaldava loomise olevik absoluutses kiiruses ei kuulu kronosesse – ta pole punkt ajas, millest oleks võimalik välja mõõta minevik ja olevik kui numbrilised suurused, ajavahemikud, vältused. Pole võimalik kujutleda olevikuhetke liikuvat minevikust tulevikku või kujutleda tulevikku tera tera haaval minevikuks pudenevat.                
Ihaldava loomise absoluutses intensiivsuse  igiolevikuks on viiv ruumitus aioni-ajas.
Viiv (mille TÄHENDUSes pole raske märgata ja ära märkida ühte) asetseb voolusängis, mis stoikude traditsioonis vastandub kronosele ja on nimetatud aioniks: 

“Oleviku suunatud joonele, mis “regulariseerib” individuaalseks [38] süsteemiks iga singulaarse punkti, mille ta vastu võtab, vastandub aioni joon, mis hüppab ühelt preindividuaalselt singulaarsuselt teisele ja kordab neid kõiki üksteises, kordab kõiki süsteeme, vastavalt nomaadse jaotuse figuuridele, kus iga sündmus on juba möödas ja veel tulevikuline, rohkem ja vähem korraga, alati eile ja homme, jagamises, mis paneb neid üksteisega läbi käima. (Deleuze 95, minu sõrendus – A. S.) [39]

b) Refleksiivne sõge suhtefaktor.
Elu pageb elu eest väljendab skisofreenilist situatsiooni, milles simultaanselt avaldub freudistlikke tungide binaarsus: eros / thanatos. Tungide dualism psüühikaaparaadis on koekstensiivne ning konstitueerib ühte (indiviidi), samuti nagu näeme ühte TÄHENDUSt meie lausungis. Ühte tähenduslikku mitmemõttelisust läbi nähes võime aga täheldada analoogset dualismi: eros / thanatos.


Jštka kollasega: (1.2.)
Jštka otse: 1.2.2.