Sisukord:

 

(1.2.) Iga elu lõpeb surmas. Surma poole pagetakse elu nagu Blake’i tiigri  eest – elu edasi lükates surma poole, elu eest; ja: surma eest, mis on elu ise – tiiger.
Pagemises elu eest surma edasi lükates laseb põhjusobjekti teadvustav loomine end paista ühteaegu nii neurootilise (edasilükkajana) kui hüsteerilisena (pageja, väljandujana). Kirjutus / joon / värv pageb surmava lõpetatuse eest, teostatuse, köidetuse, raamistatuse, seinaleriputatuse eest – avanedes lugejale / vaatajale resentatsioonides taas valgu(vu)sena. Elu pageb valguse kiirusel – pageb punkti vakatuse eest lause lõpus, aga et punkt asub alati lause järel, ei saa selle eest põgeneda teistviisi kui uue lausega – teistviisi kui uude lausesse.

Seepärast tuleb panna punkt, mis fikseeriks kõik – radikaalne punkt – punkt, millest järele ei jääks ütlemata sõnade virtuaalset virvendust, lõpetamata jäänud mõtte suhtelist vakatust – panna punkt, mille eest ei peaks pagema – punkt kirjutuses kohalolu ankruks.
Ehk pigem siis juba kolm punkti – snepper, lukk ja riiv – kodu kui kindluse mõttes keeles.
Aga kolm punkti, see ei päästa pagejat ammugi. Kolm punkti, see tähendab: mõte on jäänud lõpetamata, kohalolu logoses libiseb veel suurema hooga; tuleb edasi pageda, tuleb kuhjata selgitusi... aga jälitajaid on ühe asemel juba kolm ja jõuvarud hakkavad lõppema... ja tint on otsakorral ja tuubid tühjenevad ja käsi väsib – juba tunnistataksegi omaenda nõrkust. Juba tuntaksegi äraütlematut ahastust ära ütlemise võimetusest – ja veel sel nõrkushetkel (ja just nimelt nüüd) hakatakse iseenda vastu, omaenda nõrkust kirjeldades joostakse tühjaks viimastest varudest... priiskav enesehävitus, enesejälitus ja pagu. Ja jälle punkt. Ja jälle. Ja jälle. Punkt. Punkt. Punkt [43].
Kolm punkti ahastuse otsas, see tähendab: ollakse kõigeks võimeline. [44]
...kolm punkti - lõpetatuse fakti tripeldav, ühte-aegu surnud ja mahajäetud tähendusi teksti corpuses edasi lükkav (“Mõtle ise edasi...”); harutav, kääritav; corpust (korjust) hakkiv, lõikuv ja paisutav; korjuse paistetus TÄHENDUSes ja eelolevate tähenduste paiste-tus, paistmatus paisu tagant.
Kolm TÄHENDUSena tähenduslikku punkti kirjutuses – tähendusi/mõtet kinni hoidev ja edasi lükkav vakatus. Kolm punkti – kolm paiset teksti korpusel, mille all kihab vakladest, mille all voolab väljandamata iha. Kolm põhivärvi Seurat’l – kolm korda miljon optilist tõepära(stisust) väljendavat punkti lõuendil – musttuhat valgu(vu)st kammitsevat paiset maali korpusel. Kolm punkti – TÄHENDUSes paljastuv tunnistus kirjutaja ängist surma ees, sümptom mittekohalolu hirmust.
Kolm punkti – nüüd ühteaegu (kirjutaja kaalutlevas käes) keele kokkuleppelisest tähenduslikkusest väljumine, kuid mitte väljandudes keele / silma pinnale, vaid kätkudes uude kokkuleppesse – interpunktsiooni. Kolm punkti – see on kirjutuse ruumistamine punktiirjoonde, keeleruumi ahelaisse jäämisega; see on abitu ˛estikulatsioon kõne saateks, mis kõnealuse representeerimisel kimpu on jäänud – ˛est aga on kõne kokkuleppelisuse ruumiline vorm, kõne arhitektoonika, kõnes taotletud kohalolust veel järgu võrra irduv abitus.
Puäntillismi positivistlik projekt värvide optilisest segunemisest – abitus, mis ruumistab käsitöömeisterlikult teaduslikku tõepära; kujund maalil – abitus, mis ruumistub konventsionaalsesse vormi, mitte aga ei alastu väljale, ei avane (pintsli) tantsus valgusele. Tõde teos: pintsli tants, enesena kohal, elus,  enese tões – valgu(vu)s.
Kokkuvõtlikult: sõge suhtefaktor, millega oleme kirjeldanud iha immanentsi, tunnistab järgmist paradoksi: ihaldav loomine on alati kirjutamine / maalimine surma eest (mis on oksüümoronlik võimatus); ühte-aegu on see aga kirjutamine / maalimine surma poole – ükski lause, ega pintslitõmme ei kesta igavesti, iha kihutab sule ja värvituubide tühjaksjooksu; kihutab tindi, lause ja peatüki lõpetatuse poole; kihutab pea-tükid organiseeruma, pea(s)tuma ja pealkirjastuma; kihutab värvivalu tarduma, valgu(vu)se vorm(ist)uma; kihutab tähenduste tekkele TÄHENDUSest – valgu(vu)sest tähenduslikku lõpetatust konstanteeriva nendingu: “valgus” poole. Nendingu poole, mis resentatsioonides taas valgu(vu)seks pihustuda võiks – paradoksaalsust ning heitlust  elu ja surma peale näeme ihaldavas loomises üksnes perspektiivselt positsioonilt keele ruumis – positiivsele loomisele endale on kogu taoline dramaatika võõras – on võõras luuletuselegi, niivõrd kui ta on tiiger (ja mitte “Tiiger”) – pageja, hüsteerik ja neurootik on ikka alles keeleolend, mitte looja ise – mitte valguja, vaid ise-enese valgustaja. 

  • Va id pageb ise enda eest. Eelmises polüseemilises sünteesis  jõudsime iha immanentsivälja (kui puhta välise) vaatluselt vormide, figuuride ja tähenduste juurde. Seega: arutluse all on tähistamissuhte sisse-seadumus kirjutamise / maalimise aktiivsetes sünteesides. Senine arutlus on iha pagemise tähistajasse võrdsustanud elu pagemisega surma. Seega on tähistaja maine siinses juba ette rikutud. Järgnevas resentatsioonis paljastamegi tähistaja despootliku palge: Va id pageb ise enda eest. Püsistades omakorda despootlikult Freudi ja Jungi ühet ning rõhutades tähistaja “enda” liidetust Ise’le kui jungilikule “raamile”; arvestades aktsenti, mis tolle “enda” kasutamise läbi saavutab arhaistlik kõnepruuk (nt muinasjutus), selgub nüüd: iha pageb raami enda eest, ning sellesse endasse koondub raami kui tähistaja kogu sümboolne võimutäius – (vrdl: “Hulgus toimetati  kuninga  enda  ette”)

Rõhulises “endas” on Ise iseväärtus tähistajana; on lisaks raami (värvi kuivamise, joone ja lause lõpetatuse) surmavale “toimele” ka surma paratamatuse konstateering tähistajas – tähistaja “ontoloogiline despootlikkus” (vrdl: Lacani “teine suremine” – suremine Sümboolses). Surm tähistajas pole üksnes ihumahlade seiskumine ja hingamise lakkamine; tähistaja kui raam pole üksnes puusärk, surnud ihu vorm – ta on ka  Tähistaja –  on rist või hauaplaat; on kolm peotäit mulda ja süldilaud; on ka mustas kastis nekroloog päevalehes – on viimaks veel bareljeef, monument  ...on aja-loo suur-kuju.
Siit omakorda järgneb, et perspektiivireeglitele jt.  ˛anrinõuetele kohaldatud teos ei aima järele mitte üksnes asjade seisu reaalses maailmas. Ta aimab alati ka omaenda ehitus-põhimõtteid, just seeläbi oma konstrueeritust edukalt varjates.  Ta jääb täpselt jäljendama omaenda sümboolsust, tardumust ühisomaksvõetud konventsiooni – despootlikku tähistajasse. Reeglile ei tule lihtsalt alluda – reeglit tuleb ka ahvida, tuleb paljundada, põlistada, kindlustada. [45]
(Ning ülekohtuselt: range ikonograaf, formalist või realist on hull, nagu on hull kuningas, kes tõesti usub, et “kuninga endana” on ta enamat kui lihtsurelik?; Ja labastavalt: kas uskuda tõesti perspektiivi tõesse – koonduvatesse radadesse ja horisonti, millega võib vastu silmi saada?).
Ise endast  erinemise funktsiooniks meie predikaadis oli erinewus väljandada. Just erinewusel, mille läbi Derrida kõikjal tähistaja despootlikkust kirjeldab – just temal endal ei saa lasta kinnistuda kontseptuaalsesse selgepiirilisse väljenduslikkusesse.        
Niipalju tähistaja despootlikust tõepära(sti)susest. Kuid looming, elu ja tõe väärtus on ala(s)ti muutlikus muus – on muulisuses endas. Tõe- ehk elutruudus on virtuaalses ihaldavas; valgu(vu)s selles, mis valgus, homonüümiline iseväärtuslik ühe: esmalt eneseküllasus, mille võrra maal erineb representeeritavast; teisalt väljandus, mille kaudu erinetakse reeglist – representatsioonist. Tõde pole mitte sümboliseerivas ja kinnistavas “ises endas”, vaid ise endast erinemises – erinewuses – valgu(vu)ses, mille väljandasime homonüümilises võttes. 
Va id pageb ise enda eest – see lausekatke on lõpetatud; on suletud oma kehamisse – seejärel väljandatud, likvideeritud (veeldatud / veel-datud) ja vallandatud paisu tagant resentatsioonidele: erinevaid tähendusi ses TÄHENDUSes on veel ja veel ja veel (erineVuse vee likviidsus). Iha väljal, TÄHENDUSe absoluutses välises on kõikide võimalike tähenduste vastastikune sallivus, kõikide keelte ja märgisüsteemide vaba kombineeritavus – ihas langeb TÄHENDUS ühte ja kihutab resentatsioone aina uutele tõlgendustele – kunstiteost aina uutele ümbersündidele. Ihaldav kombineerimine on puhas ja süütu rõõm. “Süüdi” on vaid despootlikud tõlgendused, mis iha raamistavad ja seiskavad, sulgedes TÄHENDUSt eksklusiivsetesse keelelistesse konstruktsioonidesse, fikseerides tähendusi. Ihaldav TÄHENDUS kokkuleppeid keeles ei tunne ega tunnista, ta on süütu ja süüdimatu.
Va id pageb ise enda eest – see lause on alastatud resentatsioonidele väljal, ta on likvideeritud kohaliku ühetähendusliku tervikuna – ta on ammendatud, temast on saanud ihaldavat kirjutust toitev asendusema. Lineaarset põlvnemist tähistavad sugulussuhted kirjutuse pre- ja postindividuaalsel väljal enam ei loe ega loendu.
Nendega arvestamine tooks antud lausejupi puhul kaasa kiire ja ühetähendusliku ammendumise (interpretatiivse lõpetatuse paaris napis kommentaaris). Kuid multidirektsionaalses väljal – TÄHENDUSes, mis langeb ühte – saab ammendujast ühte-aegu amm. Saab too, kes, erinevalt emast kui tähistajast, toidab teksti üha uute ja uute tähendustega, sosistab talle kõrva lõputuid erinevaid lugusid tema muinasjutulisest päritolust; amm kasvatab, aga lubab tekstile kõike, sest temal kui asendusemal puudub autoriteet käskida-keelata. Ammenduv TÄHENDUS väljal imetab tões ja väes, ihates pälvida imetlust tekstilt – ammendatavalt. Abstraktne tähendus ammendab teksti; ammendab kunstnikku, ühte teise järel ja kõiki ühte-aegu; jagab heldelt ja hoolitsevalt oma toitvat valgu(vu)st kõigele mis on loomises, kõigele, mis saamises – ühteaegu ei iial ammendudes ega ammendades.
Va id pageb ise enda eest. Ammendumise läbi on see lausejupp kui kohalik – olgu küll hämar, kuid  ühemõtteline – tervik  likvideeritud.  Tähendusliku üksusena on ta hävitatud, pihustatud ja põrmustatud. Tähendus on likvideerunud – veeldunud TÄHENDUSe ühte vooludes.
Platoonilis-vanatestamentlikus ikonoklasmis on mimesis “varju varjuna” ohumärgistatud ja põlu alla pandud. Jäljend on täiusliku idee hale koopia, asendus, salakaval puuslik. Ta on ohtlik meelepete, mis oma usutavas tõepäras söödab end kergeusklikule vaimule odava lunastusena ette. Mimesis esitab kujutise välismaailma asjade kohta, st: asendab neid, asetub nende kohtadele – kaotab ehk likvideerib tõese ja algse.   Selleks, et mimesis võiks tõepärasena aset leida, peab likviidne värv lõuendil kuivama, joon peab ühendama kaht punkti ja katkema. Nii illusiooni “ohvrid” kui selle eest hoiatajad usuvad ühtviisi ideaalse maailma stabiilsesse ja diskreetsesse püsivusse.
Teos, mis usub tõesse kui kestuslikku elutruusse pidevusse, mis umbusaldab diskreetsust looduses, ideedes ja tähendustes, ütleb lahti jäljenduslikust tõepärast, ning laseb seeläbi endas ja endana paista aegvalguvuslikul tõel, abstraktse TÄHENDUSe väliselt motiveerimatute kombinatsioonide lõputus paljususes. See on tõde, mis teostub läbi TÄHENDUSe valguvusliku ühte – selline, mis ammendub ja ka ammendub; sellisena, mis likvideerib ja ka likvideerib. Sellisena, mis tähendustes kordub iseendast erinevana.
Ning sarnane on ka resentatsioonide loogika: kunstnik / vaataja lõuendi ees, kelle tajus TÄHENDUSe valguvus ei fikseeru, vaid üha ja üha tähendusi, figuure ja kujundeid väljal ühte langetab, laseb neil ammenduda ja ammenduda, likvideerida ja likvideerida – naasta väljale ala(s)ti iseendast erinevana.   Resentatsioonide üht(eli)ne kordus silmapinnal – vaataja, kes ei kinnita, interpreteeri ega tõlgi, vaid näeb läbi erinevusliku ühte lõuendi väljal – näeb läbi ühte, ning ühte-aegu ja selle ühte läbi silma / lõuendi pinnal saab ihalema TÄHENDUSe alastust, välja valguvust. Selle jaoks, kes näeb läbi TÄHENDUSe, kes uneledes vajub TÄHENDUSe voolu, pole vahet abstraktsel stiihial ja klassikalisel figuratiivsel kompositsioonil – elul ja elu märgil, tõel ja tõepäral – sest TÄHENDUSes mis paistab läbi tähenduste, saavad ka traditsioonilise jäljendava teose vormid ja figuurid ammendama ja ammenduma, likvideerima ja likvideeruma.

Läbi tumeda- ja heledanahaliste putto-kujude, mis ikonograafias teatavasti tähendavad  surma ja und vt. nt Poussini maal Diana ja Endymion)  alastub kunstniku elusa käe nähtav tõmme.
Läbi kuulsa śūnyatā-filosoofi Nāgārdžuna rangelt argumenteeritud mõtte, mille sisu veenab lugejat igasuguse liikumise võimatuses, paljastab end elava mõtte enese käik. Loogiliste dispositsioonide ruumist läbi langenule avaneb kirjutuse (aeg)valgu(vu)se väli, mis performatiivselt staatikat konstateerivale sisule vastu töötab:

“Käidus ei ole liikumist
ega ole liikumist ka käimata tees;
väljaspool käidut ja käimata teed
pole ka käimasolevas liikumist” (etc. (vt: Herkel 2002: 170-172))
       Nāgārdžuna (Mūlamadhyamakakārikā, II 1.)    

 Nagardžuna vabavärsi dünaamika ja hoog niidab jalgelt ja tühistab kõik mõttes sisuliselt  väljendatu. Liikumine on! – veenab värsi pind sõnatult.
Resentatsioonid silmapinnal: läbi vormide valguv värvilaik; läbi värvide valu valge valgus lõuendil – värvi ja joone läbi paistvuses (läbipaistvuses) valgu(vu)s alasti väljal.
Nietzsche “mitte ütelda “mina”, vaid teha “mina”” (vt Nietzsche 1993: 21-22) tunneme ära siinseiski (h)arutlusis: elu ei väideta – elus ollakse.
Milles on (rohkem) elu?, küsime nüüd, vaadeldes mõnd ikonoklastlikku islami traditsiooni kuuluvat kunstiteost (vt repro XXI) – kas elusa organismi puises nendingus, inim- või elajalooma jäljenduse näol, või elava käe enese vabas tõmbes, mille jäljeks on hoogsalt väänlev abstraktne ornament väljal?


Jätka kollasega: (1.2.)
Jätka otse: 1.2.3.