Sisukord:

 

(1.2.) Sõnatu ja sõnastamatu meeldivus – nauding joone ja värvi alasti (läbi)paistvusest, ihaldavast välja(le)kutsest – metamorfset meeldivust kirjanduses näeb Barthes, kes, kõneldes tekstinaudingust, võtab Lacani jutu (oma kõne) märkidesse. Nõnda tõmbab Barthes’i fantoomkohalolu siinse jutu märkides endaga kaasa ka  Lacani, kes on omakorda fantoomina kohal Barthes’i (h)arutlusis. Peagi vabaneb Lacan oma topeltviidatusest siinses – varsti saab ta sõna ühte kohta (või mitmesse) käsilolevas. Siin(il)kirjutaja annab sõna!
Sõnastamatu “erootiline tekstinauding”:  
“Nauding on in-ditsiibel, inter-ditseeritud. Ma viitan Lacanile (“Tuleb kindlaks jääda selle juurde, et nauding on kõnelejale kui sellisele keelatud (interdite), või võib seda ütelda [dite] üksnes ridade vahel...”)” (Barthes 1973: 32). [88]

Missugune on naudingutekst Barthes’i järgi? Milles tema erootilisus? Mille läbi saavad paistma erogeensed ridadevahelised naudingupesad? Barthes vastandab siin representatsioonile figuratsiooni. Viimane on seotud teksti performatiivsete omadegaoluliste TÄHENDUS-sünteesidega teksti kehas [89].
“Tekst ise, diagrammiline, ja mitte imitatiivne, struktuur võib paljastuda keha kujul, mis on lõhestunud fetišistlikeks objektideks, erootilisteks kohtadeks.”(ibid.: 75) Nõnda – alasti ja oma ihas püsides (“Tekst, mida te kirjutate, peab tõestama, et ta ihaldab mind.” (ibid.: 13)) [90], ei esita kirjutus (écriture) informatsiooni välise kohta (“Le texte de jouissance n’est jamais celui qui raconte une jouissance”) (ibid.: 74), vaid kirjutab naudingu enesesse – langeb enesega ühte süütus ja süüdimatus puhtas tähistamises.


Jštka kollasega: (1.2.)
Jštka otse: 1.2.5.