Sisukord:

 

(1.2.) ...Ihaldav kirjutus ei esita informatsiooni välise kohta, vaid kirjutab naudingu endasse kui ühte; kirjutab ridade vahele, kõneahela katkemispunkti (Lacani point de capiton) – see on: kirjutab tähenduste vahele, trükivärvist lõhnavale paberi alasti pinnale – TÄHENDUSse.  Kirjutus tekitab ühte, mis jääb ridadevahelisse saamisse, kirjutab nimetu naudingu endasse kui võimatusse, kättesaamatusse – kirjutus laseb end sõrmel silitades veerida, kuid pageb sõrme eest, mis püüab talle osutada, teda seisata:

See tekst on mõnuväline, kriitikaväline, välja arvatud siis, kui temasse tungib teine naudingutekst: te ei saa rääkida sellise teksti “kohta”, te võite ainult rääkida “temas”, tema kombel, siseneda paadunud plagiaati, jaatada hüsteeriliselt naudingu tühjust (ja mitte enam obsessiivselt korrata mõnu kirjatähte). (Barthes 1973: 33) [91]

On’s “naudingu tühjus” kõik, mis võib tulla kõne alla intuitsioonis – “väljaspool kriitikat”?  “Naudingu tühjus”... siinse jaoks vähem dramaatiliselt ja meeldivamalt: naudingu alasti väli – see ridadevaheline neutraalne ja sümboliseerimatu pind, mis iialgi ei lange kirjutusmasina  haamri alla. See on TÄHENDUSnomaadide squat, teraskangi haardeulatusest väljas – on virtuaalne tühermaa, on väli, millel homonüümia kui ihaldava loomisega iso-operatiivne võte nomaadliku TÄHENDUSe värvi ja joone produktiivsesse ühte langetab. 
Vahele segamine, vahele kirjutamine – mitte digitaalselt, mõistete, ideede ja kontseptide kohta, vaid nende sisse, nendega ühte – metamorfselt fraktaalsel pidevuse väljal; “võõrastest” mõtetest pidet saades, mõtteid tihendades ja lahustades –  likvideerides, vee-ldades ja veel-dades – resoneerudes nende valgu(vu)ses, püsimatul virtuaalsel interferentspildil –  mitte tõepära(stisuse)taotluses, vaid erinevuse voolus, erinevuse vees – iha sees, vee (läbi)paistvuses, valges valguses.
Olulisem kui referatiivne adekvaatsus – tõepärane paika-pidavus (mis saab olla üksnes asendav, repressiivne,  vägi- ja keelevaldne), on lugu-pidav meelevaldsus. Lugupidavus, see on: loos kui protsessis püsimine. Siis selline saab olla “kriitiku” suhe naudingu-teksti.
Ning ainult selline olgu ka siinse suhe “oma” autoriteetidesse – jouissance de Bergson;  jouissance de Derrida; jouissance de Lacan, de Kristeva; de Barthes, de Deleuze, de Nietzsche...,  kui nimetada mõnda – kui ülepea nimetada. Sest pigem juba mitte. Suhe autoriteetidesse, sellest saagu: suhte kirjutamine autoriteetide sisse - kirjutada autoriteedid ühte ja seeläbi ainult ise-enese kohta. Saada ise-enese autoriteediks – saada endaks ja pidevalt endast enamaks, endast erinevaks.
Peab pidevalt erinema ja püsima erinevuse  pidetus pidevuses; peab kohtlusest hoiduma –  paika pidama aeg-valgu(vu)ses, peab püsima pidevusel peos; peab ise-endas püsimist –  pidamist ehk pidu – pidama; peab omadega pidu pidama...; pidama pastakat peos ja peost väljas – joones paberil, TÄHENDUSes ja tähendustes – väljanduses; peab pidama pastakat peos – tantsus – peab pidutsema!  
“Tantsida jalgade, mõtete, sõnadega – ja pean ma lisama, et tuleb olla võimeline tantsima ka sulega, et tuleb õppida kirjutama.” (Nietzsche 1990: 59)


Jštka kollasega: 1.3.
Jštka otse: (1.)