Sisukord:

 

1.3.1. Veel palju tuleb juttu veest ja vee valguvusest. Tuleb juttu tähenduste voolust ajas. Tuleb juttu keele primaarsest modelleeritusest kui TÄHENDUSe veest, mis valgub läbi sekundaarselt modelleeritud tähenduste; muuhulgas tuleb niisiis juttu veest kui V-st – valgu(vu)se erinevuslikust W-st. Olgu sellega nüüd antud tõotus – lubadus: veksel.
Ja saagu see kirjutus ise tähendustes iseenesest erinemist näitama – saagu tast erinevusmaatriks V-Excel. (vt. repro II 2.)
Ning jäägu temasse läbivalt muutuja x kui tähendust edasi lükkav erinevus-operaator (vrdl Derrida w) ning tähendustugu ta ühteaegu lubaduse – vekslina – erinevuse taandamatuse kohta ka pärast käsiloleva kirjutuse käesolevaks saamist – poolelioleva lõpetatust (ehkki – mis pooleli, on pooleli ju veel ka paar rida enne lõppu; pooleliolev kirjutus edenedes üha paisutab oma teist, veel kirjutama poolt – ad infinitum – võimatu lõpuni).
Kirjutus kui erinevust ar(v)utav automaat olgu lubadus ja lubadust performatiivselt täideviiv – erinevust praktiseeriv, tähendusi TÄHENDUSE voolust vääramatu juhuslikkusega välja pillutav, lõpetust edasi lükkav .
        Tähenduste kui muutujate pesad selles ar(v)utusprogrammis jäägu läbivalt läbi lekkima TÄHENDUSEST – vaid nõnda tõestab masin enda funktsioneerimist: lükates võimatuseni edasi resultaati, lõpphinnangut, tulemust, lõplikku tõlgendust, funktsiooni väärtust kohal x; (kulminatiivseid ekstreemumpunkte, tähenduslikke 0-kohti süntagmas; kasvamis- ja kahanemispiirkondi etc). x ise ei ole koht ruumis, vaid erinevusviiv ajas  – funktsiooni ainus väärtus on aeg.  Aja automaat ise loob puhast tõde, kõik väär on ruumitus ajas alles potentsiaalne. [95]

Tõesena kehtib vaid protsess, milles ükski tulemus ei kehtestu. Tulemused pole usutavad – uskuda tuleb tulemisse.
Performatiivse, probleemitu ja lahendamatuna taotleb preikonograafiline automaat iso-operatiivset külgnevust “ar(v)utlus-aluse” ainesega:
“”Probleem” ja “lahendamine” pole otstarbekas ütelda, sest nii probleemiks kui lahenduseks on asi ise, pildi enda lahendus on identne ülesandega (langeb enesega ühte (– A. S.)). Kunstis valitseb identsus, probleemid ja lahendused on vaid filosoofia valdkonnas. Kõik, mis tõstatab probleeme, on kunstiväline.” (Mudist 2002: 194–195). 

Kreedo

Tuleb uskuda tulemise sisse.  “Ruumiliselt mõtlemiselt ajalisele” – see on meie kreedo.
Kas ei tule tuttav ette? Kas sama kreedot pole väljendanud terve rida mõtlejaid ja ütlejaid? Kas mitte keegi Henry Bergson umbkaudu saja aasta eest? Kas pole tegu näpatud mõttega?
Objektitu usk saab jõudu ja väge juurde iseenesest (nõndasamuti nagu igatsus ja iha, samuti kui pintslilöök lõuendil, samuti kui kirjutus kestuses (vt väli 0.)).
Sõnulväljendamatul väljal langeb kõige isiklikum ühte universaalse – kõige üldisemaga. Ütlemine, et teistel pole asja minu usuga, nendibki, et uskumises asju ei leidu. St: ei leidu midagi, mida väliselt positsioonilt piirata või seletada, vaagida või hinnata. Religioonide-vahelised konfliktid taanduvadki õigustamatule eksimusele universaalse välja tõe vastu – tehakse sõnadega asja teiste uskumisse.
Kreedo on sõnades väljendatud usk. Usk on päristiselt minu oma ning saab seega keelelises formuleeringuski tuttavlikuks üksnes mulle enesele kuuluvana. Tõeline usk ei toetu autoriteetidele – olgu neist vaba ka usust kantud kirjutus. Me ei usu Bergsoni (sisse), vaid tema mõttesse – ühtime Bergsoniga mitte autoriseeruvates sõnades,  vaid uni-versaalses usus.
Ning puhas mõte ühise usu valgu(vu)ses ei tingi vastastikkust tähistamist, viitamist, allumist ja dominatsiooni.
Seega, üteldes: “Ruumiliselt mõtlemiselt ajalisele”, ei ole me tsiteerinud mitte Bergsoni, vaid ise-ennast. 
Valgustagu see loogika nüüd ka edasisi hämarkohti tsitaatide ja parafraaside osas.
Vaatame siiski lähemalt:
“ruumiliselt mõtlemiselt ajalisele” – oleme ometi juba tsitaadi esitanud viitega Bergsonile, jätame aga (manifestatiivselt) täpsemalt määratlemata kirjakoha. Kuna see mõte (kui üldse ükski) oma tähenduslikus eesmärgistatuses kätkeb täielikku isetust, kohastamatust ja autoriseerimatust – seega julgustab meid mitte vii(ta)ma teda tagasi teatud asukohta kultuuriruumis, mõtteloos. Tähtsam kui autoritaarsus on just selle mõtte, intuitsiooni, usu puhul temas püsimine. “Ruumiliselt mõtlemiselt ajalisele” – selles intuitsioonis manifesteeruvat preskriptsiooni saab järgida üksnes performatiivsena – ning üksnes performatiivselt saab siinne ise viitamata jätmist õigustama või mitte –  saame näha.
Tsitaat ise-enesest on topeltkatkestus, kahe teraga mõõk. Tsitaadis kadreeritakse elav mõte (vrdl: mimesis kui  looduse pidevust raamiv tsitaat); tsitaat ise katkestab tsiteeriva kirjutuse pidevusliku elujoone (vrdl: vaba käe joone katkestused vormides ja figuurides). Tsitaat kohastab ajalise mõtte läbinisti tinglikesse ruumisuhetesse.
Kreedo ei kohastu.  Mitte Bergsoni kirjapandusse ei pea me kohastama oma mõtet – peame oma mõtte paigutama sellesse, millest Bergsoni mõte on (võetud) – aega, loodusse, kestusse – uskuma mõttesse, mõtte välja, mitte aga mõttes väljendatusse.
Selline “eesmärgistatus” seab kirjutuse paradoksaalsesse olukorda, milles tal tuleb ühte-aegu olla nii tähenduslikult väljenduslik kui ka performatiivne:
Tekst, mis praktiseerib “aja mõtlemist”, ei saa lubada enesesse ilmuda ühelgi positsioonil, millelt reflekteeritaks tekstiväliste nähtuste või tagasivaateliselt teksti enese üle, hinnates näiteks “võõra” mõtte paikapidavust või enesele püstitatud eesmärkide kunatist realiseeruvust ühismõõtmelisel ruumilisel skaalal.
Tekst peab kõiki otsi ja otsuseid edasi lükkavana performatiivselt ajas edasi kestma. Aega mõtlevana tuleb langeda iseendaga ühte, mitte kirjutama enese kohta – tuleb end kirjutada passiivsete sünteeside kui keele-eelse  aja  ühte kohta.
Tõepoolest: niipea, kui võetaks sisse kõrvaltvaateline positsioon enese suhtes, oldaks välja langetud intuitiivse kirjutuse kontiinumist. Ja hinnang sellelt positsioonilt saaks olla üksnes ennast hukka mõistev, positsioonis hukkamõist kehastubki. Siit omakorda iga kehastus – iga positsioon ruumis on automaatselt hukkamõist ajale.
Mistahes tekst skaleeritakse mistahes hinnangus – otsuses paikapidavuse kohta. Positsioonivõtmise enese kaudu irdub tekst ajast ruumi ning igas ta tähendustavas otsuses enese kohta on performatiivselt “kohal” otsus nurjumisest intuitsioonis püsida – aega mõtelda. Sest iga hinnanguline positsioonivõtt tähendab iseenesest intuitsiooni seiskamist, iga otsus enese kohta otsustab väljalangemise enesest, endaga ühte langemisest ajas, paigutumist tähenduste ruumi. [96]

Jätkem nüüd Bergsoni ja võtkem Nietzsche – juba ainuüksi selle nime korrektse väljakirjutamise puhul peaks kirjutaja end edaspidi korduvalt õnnitlema.... Ja meis tärkab kahtlus, mis teeb meid ettevaatlikuks alatasase õigekirjakontrolli ning Nietzsche tsiteerimise suhtes ülepea – kahtlus, mis innustab meid edaspidi tema mõtteid mitte üle kandma, kohaldama või interpreteerima, vaid varastama – kahtlus, mille see nimi ise meis on äratanud:
kas Nietzsche ongi pärisnimi? Kas ei ole ta ehk pseudonüüm, mille susiseva keerukusega tahab meid eksitada selle taha varjuv isetu kirjutaja? Kas pole see kirjutaja, kes julgustab  vargusele, julgustab loobuma ortograafia täpsustamisest – tsitaatide üksühesuse kontrollist – et teha võimatuks iseenese vangistumine tähistatavana järelkirjutajate tekstides; et libiseda ära ülekirjutajate sule alt... et need, kes saavad käima tema järel, ei saaks närima tähti tema poolt kirja pandus – et nad seestuma ei saaks tema varjunime susinas, vaid – temas eneses.
 Mitte lubada ülekirjutamist, pageda autori(teedi) staatusest – et lubada tema teksti kirjutades igaühel üle kirjutada mitte teda, vaid – iseend tema mõtte sisse, et tugevamaks võiks saada mitte nimi, vaid mõte. Saada enamaks mitte temast, vaid iseendast. Võtke mu mõtted ja jätke nimi – et neid üle(s) kirjutades igaüks teist saaks üle kirjutama mitte mind, vaid iseend. Et minu varjugi (nime) poleks teie kirjutamises – et seal oleksin mina ise! Kõigis teis ja ei üheski.
Saada Nietzscheks ja mitte nietzscheaaniks, nõnda nagu vastkristlane Nietzsche põlgas Kristuse nimel kõnelejaid – õpetas saamist Kristuseks ja mitte kristlaseks. Oli see Niitse Vidrik vast kristlane! (Undusk 1996: 173)                                                        
Nõnda, et Nietzsche – just vast-kristlane ning hoopiski mitte mitte antikristus. Eestikeelne esmatõlge raamatust Der Antichrist pakub kordustrüki Antikristuse asemel pealkirjana Vastkristlase (Nietzsche 1919).
See tõlkevaste jätab ambivalentseks antiteetilise positsiooni, mille täie rangusega sätestab “Antikristus” – positsiooni, millist Nietzschele, dialektika ületajale, ju omistada ei saagi. Kas polnud siis Nietzshce ainus ja päristine “paatos” olla ajafilosoof, kõikidest positsioonidest kui sellistest hoiduja. Vastkristlane – see on vastne kristlane – uuesti ja uuesti Kristusena naasja. [97]

Tuleb hõivata veel pisut leheruumi ajamõtte apoloogiaks.
Katsume Nietzsche igavese naasmise kujundi toel selgitada (keele)ruumilise ning (valgu(vu)s)ajalise mõtlemise operatiivset erinevust:

Borges : “See doktriin (mida selle kõige hilisem väljamõtleja nimetab Igaveseks Taastulekuks) on formuleeritav nõnda:
“Maailma moodustavate kõikide aatomite hulk on küll tohutu suur, kuid lõplik ja seetõttu võimeline andma üksnes lõpliku (ehkki samuti tohutu suure) arvu permutatsioone. Lõpmatus ajas peavad kõik võimalikud permutatsioonid ammenduma ja universum peab end kordama. Uuesti sünnid sa emaüsast, uuesti kasvab sinu luustik, uuesti jõuab seesama lehekülg sinu nendesamade käte vahele, uuesti rahmeldad sa iga päev, kuni saabub su uskumatu surmatund.” Niisugune on tolle argumentatsiooni harilik esitus, alates tuimavõitu sissejuhatusest kuni määratu ähvardava lõpplahenduseni. Tavaliselt omistatakse see Nietzschele.
Enne kui asuda seda kummutama – ettevõtmine, mille õnnestumises ma pole enda puhul kindel –, tuleb kujutleda, vähemalt umbkaudu, neid üleinimlikke arve, millele viidatakse...” (Borges 2000: 85)

 

Igavest taastulemist kuulutavat Zarathustrat paneb Borges kummutama Cantori “vapra hulgateooria”: “Cantor lammutab Nietzsche teesi vundamendi. Ta näitab, et universumi ja isegi universumi ühe meetri või meetri murdosa punktide arv on absoluutselt lõpmatu. ” (ibid: 86–87)
Vastandus, mille toob Borges, on ebaadekvaatne: tegelikult ei vastandu Cantori pidevusruumi teooria mitte Zarathustrale, vaid Borgese enda analüütilisele Zarathustra-tõlgitsusele. “Teesi” ütleb Nietzche alles Borgese suu läbi: väitja on Borges – Nietzsche ise on tees, ületab dialektika igal sammul (teesi ütlemise ja tees- olemise kohta vt väli 1.4.) Nietzsche intuitsioon ei ole taandatav kuitahes peenele arvutusele, kuitahes “üleinimlike arvudega” – arvutus jääb ikka inimlikuks. 
Zarathustra igavese naasmise kuulutus saab Cantori teooriast mitte kummutust, vaid kinnitust – kinnitust positsioonivõttude kinnitamatuse kohta; võimatuse kohta fikseerida elavat mõtet tõlgitsusse –  kinnitust Borgese interpretatsiooni  paika pidamatusest
Igavese taastulemise tõlgendus á la Borges on ilmekas näide aja kängitsemisest ruumi; intuitiivse ja absoluutse pidevuse suhestamisest ja diskrediteerimisest logose vägi-valda.
Borgese matemaatilis-loogiline kombinatoorika interpreteerib igavest naasmist diskreetsete üksuste (molekulide) võimalike kombinatsioonide lõplikkuse kaudu. Igavikku ihaleva Zarathustra analoogrežiimil töötaval mõttevohal pole sellega mingit pistmist:

“Kui ma millalgi laotasin tüüne taeva enda üle ja omil tiibadel lendasin omasse taevasse:
kui ma mängides ujusin sügavais valguse-kaugudes ja mu vabaduse tarkuslind mu juurde lendas: –
- nii aga kõneleb tarkuslind: “Vaata, ei ole üla ega ala! Heida end igale poole, edasi, tagasi, sa kerge! Laula! Ära kõnele enam!
- kas ei ole kõik sõnad loodud raskeile? Kas ei valeta kõik sõnad kergele? Laula! Ära kõnele enam!” -
oo, kuis ei peaks ma põlema ihast igaviku ja laulatussõrmuste sõrmuse – taastuleku sõrmuse järele?
Kunagi veel pole ma leidnud naist, kellelt oleksin tahtnud lapsi, pääle selle naise, keda armastan: sest ma armastan sind, oo igavik!
S e s t   m a   a r m a s t a n   s i n d,  o o   i g a v i k !”
(Nietzsche 1993: 156)

Igavene taastulek, nagu see pidi paistma Borgesele, projitseerukski mudelina paberile kui ring, võru, sõrmus. Ring oleks igavese taastuleku sõrmuse otseülekanne paberile. Ringi kujul esituks sümboolse sõrmuse metamorf ja mitte kujund, ühteaegu aga taastuleku “olemust”väljendav mudel.
Tähtis on aga silmas pidada, et taastulekul kui püsitul dünaamikal mudelisse fikseeritav olemus puudub. Tähtis on silmas pidada, et Borgese nägemus nimelt ruumilisse mudelisse projitseerub. See on igavese naasmise võimatu projektsioon.
Omakorda ilmneb nüüd aga, et sellise modelleerimise läbi leiab aset mitte ühte langemine Zarathustra intuitsiooniga igavesest taastulekust, vaid intuitsiooni diskreetselt väljendama seatud sümboli – laulatussõrmusega. Taastuleku ikooniline mudel (ring paberil) langeb ühte naasmise sümboolse metafooriga (sõrmus). See tähendab: sõrmus ja ring ühtivad vaid  sekundaarses keelelises modelleerituses pildi / keele ruumis. (Nõndasamuti langeb “loomulikus”, sekundaarselt modelleeritud inglise keeles “ring” ühte eesti keele “sõrmusega”). Primaarses modelleerituses ei tunne loomine asendusi, ei tõlgi ega tõlku. Igavikust, naasmisest ajalis-ruumilisel pidevusväljal ei tea me endiselt midagi.
Taastuleku ülekandelise esituse ringikujulise tähendusliku mudelina tingib just analüütiku diskreetsustega opereeriv teadvus ise. Esitus iseloomustab tegelikult mitte loova taastulemise, vaid teadvuse enese struktuuri.
Mudist näeb sümptomi läbi: “Kõik pürib vormi poole. See on teadvuse vajadus, muidu poleks mingit vajadust vormi järele. Võibolla on seda teadvust vaid vormi jagu. Ise saad vormi nii, et annad vormi kõigele, mis ette jääb.” (Mudist 2002: 117) [98]

Analüütik reflekteerib naasmise üle, naasmise kohta, hoolimata intuitiivsest ühtimisest naasjaga – intuitsiooni enese, Nietzsche kirjutusega, mis end ajas loob ja aina enesele naaseb – mille pidevuses ei avane kohta reflektsioonile.
Juba taastulemise kuulutus ise varieerub Nietzschel üle nelja lehekülje seitsmekordselt (loe: musttuhande-kordselt) ise-endale naasvas, end kordavas ja alati erinevas loitsus (seitse pitserit).  Borgest jätab tants ja loits ükskõikseks – teda ei innusta mitte taastulemise protsess (TÄHENDUSe loovuse vool), vaid taastulemise tähendus.
Niisiis: analüütik on reflektor, ta refleksioonid võtavad alati diskreetse mudeli kuju. Reflektsioonidele kinnituse leidmiseks ei pruugi ta teha muud kui heita pilk peeglisse:  reflekteerida ainest tähenduste ruumis / reflekteerida iseend reaalruumis. Ring paberil konstitueerubki metamorfsena taastulemise modelleerija, ringi joonestaja ruumilise kehaga, nõnda nagu see projitseerub peegelpildile –  äratuntavas eraldatuses ja suletuses ümbritseva keskkonna suhtes. 
(Tõsi: Borges ei saa iial elavast peast vaadata peeglisse: kaetunud silmadele on peegliks fantaasiapilt kadunud noorpõlvest.) 
Tavaloogikat rakendav intellekt mõtleb diskreetsetes ruumikategooriates (erinevalt analoogilis-intuitiivsest ajalisest mõtlemisest). Igavesele taastulekule osutatakse ringikujulise mudeliga. Mudel teeb võimalikuks ülevaatliku positsiooni taastulemise (kas võiksime juba bergsonlikult ütelda: kestuse) kohta. Aga taastulemises pole kohta. Üksnes ühte on võimalik langeda naasmisega –  intuitsiooniga siseneda kestusse –  mitte osutada taastulekule sõrmega, mitte otsustada taastuleku üle,  vaid torgata osutav sõrm otsustavalt sõrmusest läbi. Laulatuda – langeda naasmisega ühte ruumitus ajas ning mitte püüda osutada / kirjutada / reflekteerida selle kohta.
Igavese taastuleku “laulatussõrmuste sõrmus”  on aeg ise – too uni-versaalne (vt fn 115), millesse haarduvad kõik enesesse piiratud ruumilised kehad kui sõrmused, kõik kokkuleppelised ja loomulikud ühted kui laulatused – too sõrmuste sõrmus paneb Zarathustra keha paari ajaga. Sellest ühtest sünnib loomine enesele erinevana naasmisel – sünnib arvutuid lapsi, kellest ükski pole oma isa nägu, kellest igaüks on puhas tegu.
Plug-in – loomine, milles tähistatav (sõrmus, millele osutati), on läbistatud looja enese kehaga (sõrme kui osutiga), tekitab nüüd hoopis uue nägemuse igavesest naasmisest: enam ei anna seda projitseerida ruumi, ta teostub puhta tähistamise protsessina ajas; enam ei anna reflekteerida naasmise kui tähistatava üle, kuna ollakse naasmise sees.  Igavesti naaseb ennastloov protsess (nii on ka élan vital liikumine ise – ühe Bergsoni võrdluse järgi vool, mis purskkaevu omadegaolu-ringes vett kannab ja läbib (nagu kantakse / läbitakse sõrmust)).
See tähendab: elu igavest naasmist raamistab ja piirab vaid naasja püsitu elav keha, nii nagu korrastava käe poolt raamistamatuks, kujundamatuks ja vormimatuks jääb vitaalne valgu(vu)s maali väljal.
Analüütiku sõrm, mis üksnes osutab sõrmusele, jääbki diskreetseks osutiks ruumis. Sõrmusest läbi pistetuna muutub talle võimatuks sellele osutada – teoks saab aga laulatus ise – lülitumine loomisse, igavese naasmise performatiiv. Naasmise üle on võimatu reflekteerida, seda kinnitada või ümber lükata; ala- või üle-hinnata, kuna naasmises “ei ole üla ega ala”. Lõpmatu loomine on kategooriate suhtes ükskõikne, pidev ja hindamatu ning iga aru (arv), mis temaga suhestuda püüab, jääb lõpmata saamatuks.       
Pintsel libiseb lõuendile – ei lähe sellest läbi, ei jäta järele auku, mis kinnitaks ta keha ruumilisse fikseeritusse ajas. Teos sünnib pintsli õhk-kergest tantsust lõuendil, kunstnik on laulatunud ajaga – “laulab ega kõnele enam.”
Ei ole tõehetke, sest hetk oleks surmav, vaid tõeviiv, milles tõde on elus – vaba käe liigutuses.
Pilk libiseb lõuendile. Pistab end läbi sümbolite ja kontuuridega piiratud vormide, läbi metafoor-sõrmuste ja ikoon-mudelite. Pilk langeb pinnale, libiseb värvi ja vaba käe joone valgu(vu)sse – aset leiab igavikuihaline laulatus ajaga puhta tähistaja pinnal.

Pintsli / pilgu enese ressurssidest toituv ja ennastloov ihaldav tants teose tähistamiseelsetes sünteesides – võiksime siin taas meenutada toda legendi, milles loodute isand (sõrmuste sõrmus) Prajāpati loob maailma enesepiitsutusest tekkiva kuumuse läbi (vt väli 1.).
Refleksiivse piitsutuse passiivsetes sünteesides nimetame nüüd vitsutuseks.
Primaarse modelleeritusega TÄHENDUS-sünteesides ongi naasmise laulatussõrmus nüüd ühte-aegu (tünni)-vits, mis konstitueerib vitsutaja keha enesega ühte langevuse ruumis, hoiab teda koos; kui ka vits, mis vitsutab, vabastab omadegaolulises enesega loovasse ühte langevas kehas energiat – vabastab valguvuse puhta tähistaja pinnale.

Surematu liit ajaga – see on alati performatiivne. Performatiiv on ühte-aegu väljenduslik ja eksekutiivne (performatiiv töötab väljandusena (vt väli 1.); fn 128).  Surematuse performatiiv keeles on: sure, matus (Laaban, Rroosi Selaviste)!
Sure, matus! läheb tähistava sõna sõrmusest läbi TÄHENDUSe valgu(vu)se pinnale ja toodab homonüümina uut elavat tähendust (“elab läbi surma” sümboolselt fikseeritus logoses).
Sure, matus! toodab elu ja manifesteerib seda ühte-aegu: performatiivne sure, matus! “kuulutab surma” surmaotsusele: matuse sümboolsele tseremooniale; kuulutab lõppu lõpetatuse vormistusele – kadu korjuse vormistusele tinasesse kirstu, mis ta looduse orgaanilistest sünteesidest välja lülitab – kirstu, mida ei läbi ussike ja millesse suletud väetiseta jääb väetiks hauaümbruse rohelus.
Surematus igaveses naasmises saab võimalikuks ruumitus ajas – mitte tähistamises või tähistamisele allumises, kuna tähistamine ja allutamine vajab territooriumi – territooriumi, millesse viimaks muuhulgas sureliku tähistaja kehagi maetakse. Maetakse, et tema elutöö tubliduse märgiks tähistada haud massiivse plaadiga – et püsistada tema nime surematus aja-loo ruumis.
Mitte loos, vaid loomises on surematus.  Vaid ajas saab see teostuda, tarvitamata mingeid territooriume peale surematu enese – tantsija – keha. Ükski territoorium ei ahvatle surematut peatuma, ükski maamärk ega sümbol ei jää talle läbistamatuks. Taastulija põrmust õitseb lill ja rohulible läbib vaevata hauakivi. Tiheda sambla varjust on vaevu loetav igavese rahutuse voolu sängitatu nimi: on see Nietzsche, Nietzshe, Niitse, See niit, Nitzhszstsce või Seniit – ja mis meil sellega asjagi!


Jštka punasega: 1.4.1.
Jštka otse: (1.3.)