Sisukord:

 

1.3. Teostub nimelt viljakas veevool –  see, mida nimetame positiivseks loomiseks.
Teostub eneseküllane loomisprotsess, mille materiaalseks jääkproduktiks on kunstiteos. Valmis teos on terviklik ja küllane ajaloolistest ja sümboolsetest tähendustest, millest ühtegi ei saa pidada tema enese pärisosaks – millest igaüks on pildiruumi välisest ruumist ümber tõstetud. Sellisena kirjeldub ikonograafia uurimisobjekt.
Ikonograafia – see on lõppematud omandivaidlused tolle välise üle. Preikonograafia – see on teose ambitsioonitu omadegaolu valdkond, millele Panofsky pühendab 12 ,5  rida oma mahukast teosest Meaning in the Visual Arts :

“Esmane ehk loomulik tähendus. See jaotub omakorda faktiliseks, mis fikseerib vahetult  nähtavaid objekte ning väljenduslikuks tähenduseks (Juba siin tuleb meil Panofsky arutluse vastu välja astuda: kõik, mis loomulik (TÄHENDUS) passiivselt ei jaotu. Õieti: küll jaotub, kuid mitte diskreetselt “faktiliseks” ega “väljenduslikuks”. Nii faktilist fikseeritust kui väljenduslikkust projitseerib loomulikku tähendusse (TÄHENDUSse) alles jaotav ja tõlgendav interpreteerija, tähendustaja (-A. S.)), mis hõlmab objektide, olendite jm meeleolu ja atmosfääri. Seda täheldatakse nii, et puhastes vormides, st: teatavates joone ja värvi konfiguratsioonides või teatavates erilisel moel vormitud pronksi või kivi tükkides, tuntakse ära looduslike objektide kujutised, nt inimesed, loomad, taimed, majad, tööriistad jne; tundes ära nende vastastikused vahekorrad sündmustena; ning tajudes selliseid väljenduskvaliteete poosi või žesti kurbusena, või interjööri koduse ja rahuliku atmosfäärina. Puhaste vormide maailma, mida vaadeldakse algsete ehk looduslike tähenduste kandjatena, võiks seega nimetada kunstiliste motiivide maailmaks. Nende motiivide loendamine oleks kunstiteose preikonograafiline kirjeldus. ” (Panofsky 1955: 54) [93]

 

Preikonograafia – see on kunstiteose pinnavirvendus, mis analüütikule huvi ei paku. Ikonograaf soovib tuua selgust omandivaidlustesse – ta koostab teosele toimiku.
Preikonograafi ei huvita omand, vaid see, kuidas teos toimib – see, mis teose teostumises toimub

“Oli kord Švetaketu Āruneya. Isa ütles temale: “Švetaketu, ela braahmaniõpilasele kohaselt. Tõesti, kullake, ilma õppimata ei saa keegi meie sugupuust pelgalt päritolu pärast braahmaniks”. Läinud kaheteistkümne aastaselt õpilaseks, kahekümne nelja aastaselt kõiki veedasid õppinult, suurelise ja õpetatusest kõrgina naasis. Isa ütles temale: “Švetaketu, kullake, kes sa nüüd suureline ja õpetatusest kõrk oled, kas ka selle järele küsisid, tänu millele saab kuulmatu kuuldavaks, märkamatu märgatavaks, äratundmatu äratuntavaks?” – “Missugune, auväärne, see õpetus on?” – “Nagu ühe savitüki järgi, kullake, kõike savist tehtut ära tuntakse – muutumine seisneb kõnepruugis, nimeandmises,  kuid savi siiski on tõeline; /.../ Nõnda, kullake, on see õpetus.” – “Tõesti, kas siis auväärsed seda ei teadnud? Kui teadsid, siis miks mulle ei kõnelenud? Jutusta sellest, auväärne.” “Olgu peale, kullake,” ütles isa. “Olemine üksi, kullake, alguses oli, ei teist. Mõned arvavad: “Olematus üksi alguses oli, ei teist – sellest olemine sündiski.” Kuidas küll, kullake, nii olla saaks,” nõnda ütles. “Mismoodi olematusest olemine sünnib? Just – olemine üksi alguses oli, ei teist. Too mõtles: “Las saab mind palju, las kasvan.” Too veed lõi.” Noil vetel puudub juba metafoorne isomorfne ühisusus Saussure’i seisvate vetega – neil puudub isomorfsus iseenesegi suhtes, puudub morfsus kui selline: vormitud veed voolavad ajas: “Nood veedki mõtlesid: “Las saab meid palju, las kasvame.”  (Chāndogya-upanişad, VI. 1–2)

Objektitu mõtte liigutus voolavas vees, mis saab alguse positiivse olemise kui puhta tähistaja pinnalt, kirjeldubki keele primaarsetes sünteesides teostuvana.

Keel oma primaarses modelleerituses on nimelt savi, mis voolab sõrmede vahel. Keel on positiivne omadegaolu ühtne algmass – mitte tühi krunt, olemasolev vaid lüngana, millele rangevormilisi savitelliseid paikapidavate tähendustena laotaks; mitte ka malelaua ruum, mille lünklikkus teeb võimalikuks manipulatsioonid tähendus-viguritega võidule orienteeritud kommunikatsioonis. (Malendid on tähendused sekundaarselt modelleeritud sotsiaalsetes sünteesides  – selles nõustume Saussure’iga meelsasti. Iga kõnesituatsioon just lünga täitmisena konstitueerubki.)
Keel primaarsees modelleerituses on savi – on TÄHENDUS [94] mitte ehituskrundil ega malelaual, vaid puhta tähistaja positiivsel pidevusväljal (on TÄHENDUS värvi ja joonena krunditud lõuendil – sellest hiljem). 
TÄHENDUSes pole lünka – pidevusväli pole ruumiline olematus, vaid ruumitu olev.
TÄHENDUS on amorfne savi, primaarses modelleerituses ei ole ta ehituskrundil – ka mitte karjääris kui tühjas augus, millest sihipäraselt ammutataks ehitusmaterjali tähenduste vormimiseks – lüngas, mis iga järgmise lausega üha suureneb; ühes keeleruumi õõnestumisega sümbolstruktuuri lausumise ehituskrundil kinnistab, tähistajate sümboolsust tugevdab, keelelist tähistajat stambistab ja teda ühtaegu tähendustest tühjendab – entroopia kasvu kiirendab.
Lünk avardub iga järgmise lausumisega, puudust tekib üha juurde. Karjääriinimesel ei saa kunagi küll!
Puhas tähistaja pole karjäär – ta pole ka mitte malelaua arvukaid tähenduslikke kombinatsioone võimaldav kuuekümne nelja kuni n -kohaline ruudustik.
Tühjust, nõnda nagu karjääris, tekib partii kestel üha juurde ka malelaual. Puhta tähistaja positiivne “tühikõne” toodab tähendust kumuleeruvalt juurde – malelaud aga jookseb kõnesituatsioonis tähendusist tühjaks. Kõnesituatsioon kroonib võitjat – hullu “kuningat”, kes usub end kuningas olevat; kuningat, kelle autoriteeti kinnitab alandlik vastasmängija.
Aitab tühja tuule tallamisest (loodetavasti aitab –  kui aitab ehk abiks on, tallakem juurde: tühja tuult tiibadesse!)
Aitab apofaasiast – mis on puhas tähistaja?
Puhas tähistaja on lõuendi pind; on nätske savine pind, millesse ei kaevuta. Pind on savikõrb, mis aina kasvab – kõrb, millele nomaadse värvi ja joone paljad varbad vajutavad vaevunähtavaid sihituid jälgi.
Primaarsete sünteeside väli pole malelauana staatiline ja piiratud, vaid vajuv ja valguv piiritus – iga väljale pudenev tähendusmalend pageb ihas päikese järele.
Keele primaarsete sünteeside pind on valgust ihalev sooniline puu – oma konkreetses kasvamises malelaua ja vigurite potentsiaalne toormaterjal. Elu ihalevas kirjutuses kanduvad tähendused jäiktähistavusest hoidudes kaseveena... (jätk: †(1.3.) ).


Jštka otse: 1.3.1.