Sisukord:

 

(1.3.) .... kaseveena üha kaugenevate latvade poole. Vesi hargneb harudes, TÄHENDUS (h)arutlusis tähendusteks (nood veedki mõtlesid: “las saab meid palju, las kasvame”).
Magusaim mõte (mida mõistagi mõeldakse alles mõtte teostumisel) positiivses loomises ongi: “Las saab meid palju.” Magus on see mõte sõna otseses, meelelises mõttes: kasemahl, mis toidab pungi ja (h)arutlust ei ole enam puhas põhjavesi – temast on saanud pinnavesi – temas on kõigi tähenduste suhkur. Jumal teab, kust ta selle saab! Magus mõte, mis toitub iseenesest – see on iha ja armastuse mõte.
Puhas loov mõte ei toitu suurvaimude mõeldud mõtetest (so: juba kulutatud energiast), vaid otseselt suhkrust, iseenese absoluutsest magususest – puhtast süsivesikust.
Ei ole oluline suhkru energeetiline väärtus saja grammi kohta, kuna puhtal kehatul mõttel pole massi. Mõte on kaalutu intensiivsus, ta väärtus on ainult kontsentratsioonis. Ning suhkru kontsentratsioon on absoluutne (so: mitte suhteline):  98,5 % süsivesikuid; 0% valku; 0% rasva.
Vaba käe joont ja puhta mõtte jälge paberil süsivesikuna iseloomustamegi: see on veena voolav süsi.  (á propos, legend räägib, et Juri Lotman tavatsenud mõttetöö ergutamiseks laual käeulatuses hoida just puhta suhkru varu.) [99]

 Teos teostub, puu kasvab – väli avardub ja tähendusi saab üha rohkem. Välja toitev abstraktne TÄHENDUS-vesi lükkab ise oma tähendusharude otsi – otsuseid – edasi. Kapillaarne kirjutus peab toitma puhta tähistaja pinda:   (Rõhutame: pind on puu ise, mitte puu kasvupind). TÄHENDUS haruneb kaseveel, lahkneb tähendusiks ladvaotste ja otsuste poole – aga otsad kaugenevad kasevee enese toitel, kirjutus lükkab otsuseid edasi (h)arutlemise enese toimel.
Loov TÄHENDUS valgub latvade poole: loodus kasepuus eirab gravitatsiooni – et püsida elus; ka kapillaarne kirjutus eitab kaseveena gravitatsiooni – ta pageb transtsendentaalse juurtähistatava külgetõmbejõudu mikski pidades valgu(vu)se poole – lõpmatus  otsustamises (lõpmatu otsuse kohta vt väli 1.2.4.1.1.; 1.2.4.1.1.2. etc)

TÄHENDUS, mis teeb elavaks soonilise puu kui pinna, on püsitu ürgollus. Malelaua ruudustik, see on keele / pildi ruum. Ja ruumist tuleb meil langeda läbi – sel, kes on nõuks võtnud liuelda keele pinnale, tuleb siseneda ainesse, millele ruudustik veetakse; ainesse, millest tähendused vormuvad – tuleb siseneda malelauda – ruudustikust läbi – puu soonde, puhta tähistaja pinnale. Saada kapillaarseks! [100]

Niisiis: kirjutuse peame panema puusse, et mitte panna puusse primaarsete sünteeside kirjeldamisel. Tuleb olla metamorfne amorfse “objektiga”.


Jštka kollasega: 1.4.
Jštka otse: (1.)