Sisukord:

 

1.4.1. Valm (vt. ka: teos; toimik)

“Moraal, eetika, neid pole olemas. Neid luuakse igal sammul. On see, mis liigub (meie kõigi sees (TÄHENDUS), all (puhta tähistaja pind)), ja selle suhe kõigesse, õigemini iseendasse.” (Sauter  1990:  92,  minu vahelesegu – A. S.)

         Tõsi – ainult juhul, kui TÄHENDUS on avatud kõikidele kombinatsioonidele keele ruumis – vaid nii saab ta tootma värsket tähenduslikkust, vaid nii andma ibid.’ile eluvõimelist järelkasvu – katkestamata positiivset evolutsiooni: tähenduste igavest naasmist TÄHENDUSele, TÄHENDUSe igavest saamist tähendusiks.
Oleme valmis kirjutatud, oleme valmis kirjutama; keel on tähendustes valmis ja meie jaoks TÄHENDUSena abivalmis. Teos on juba teos – on valmis. Meil ei tarvitse konstrueerida keerulisi metafoore ja allegooriaid keele ruumis, nagu see teostub tähenduslikkust tootvas valmis.
Preindividuaalse loomise iva ei ole ruumis – iva ei ole valmis (valmilikus konstrueerituses). Iva on valmis ja pakub ennast puhta tähistaja pinnal. Pruugib vaid kirjutada pind nähtavaks – libiseda ühes TÄHENDUSega – lasta keelel endal vormida iva (kirjutuse voolul enesel Puniku eest revanš võtta, kui ta seda õigeks peab: mitte sekkuda! mitte lasta Punikul Päitsikule kätte maksta inimsoo pattude eest. Looduse valmistõde paljastab valmimeistri manipulatsioonides inimpahe enese – selleks on neimahimu, mida tunneb valmistaja, moraliseerija; ...kuid Punik – ei iial. See on looduse õpetus.)
Tähendused on valmis. Nendega moraliseerimine, justnagu polekski nad valmis, nagu tuleks neil veel valmiks saada, nagu tuleks nad kirjutada valmi, tähendab tähendusele topeltvindi pealekeeramist, irdumist ainesest – preindividuaalsest, mis pattu ei tunne, mis moraali ei vaja.
Tähistamise vajadus kui lünk võrsub tähenduste ruumist ja projekteerub sinnasamasse. Sünteesidele puhta tähistaja pinnal on moraal võõras, teos on üksnes positiivne loomine.  Neimahimuline pole mitte Punik, vaid valmitreial Jakob Tamm või Ivan Krõlov; mitte tähendused, mis on valmis – täielises kooskõlas iseenese ja keskkonnaga.  Loodus ei tunne seisu-koha-võtte – “pre-individuaalsed” loomad ei kipu kvartetti, ööbikuga võistu laulma – lojused pole malevigurid.
Maletaja on looduse valmistaja – valmi seadja. Positsioonide pärast ei jagele mitte loomad, kellest igaühel oma laul, vaid tähenduste valm-istaja, loomu(likkuse)vastane maletaja. 
      Loomulikus (keele/looduse) olelusvõitluses ei võidelda mitte teise olendi vastu, vaid eluõiguse eest päikeses – kasvamises, paljunemises, valgu(vu)ses, erinevuses – enese loomises. Moraalne üleolek on tundmata. Moraal, mis võrsub Teisest, saab rakenduda üksnes teise üle. Preindividuaalses loomises, kus tähendused on valmis TÄHENDUSENA, pole ei Teist ega teist. Selline vaade dekonstrueeribki valmi. Loodus ei tunne ega vaja allegooriaid – vaid too, kes peab kompenseerima oma igavest täitumatust – valmimatust, mis põhjustub tema välja-astest looduse valmis-pidevusest.
      Moraal on üleoleku võimatu projektsioon loomise valgu(vu)se (looduse) pinnale. Moraal näitab iseenese võimatust – võltsust ning tuletatust sisemisest puudujäägist. Valm on loodud lüngast, moraaliloomist ei kanna positiivse erinevuse, vaid samasuse, topelduse, stagnatsiooni vaim.

Olgu süžee ja allegooria missugune tahes – iga valmi kohal ripub valmistaja veendumuse supermoraal: inimene ei tohi langeda looma tasemele. Supermoraali kohal, sees ja all (loomade ja looduse pindsel tasemel, millele “ei tohi!” langeda) aga näeme omakorda paljastuvat nukrat tõdemust looduse isanda ja valdja enese kohta: just tähenduste valmistamisest – tähistamisest ja kombineerimisest – otsustest ja hinnangutest tulenevadki kõik valmistaja puudused –  lünk tekib tähistamisega ühte-aegu (vrdl: Derrida “arhijälg” ja Uexkülli plaan).
Patt ja pahe, mis puudust tekitab, paistab läbi valmistatud valmist endast. See on süütult valmisoleva looduse topeldamise –  valmi-valmi-seadmise –  valmistamise enese süü - on domineerimisvajadus, moraliseerimise, parastamise- ja neimahimu.
Tähendused looduse iseregulatsioonis, primaarses modelleerituses on valmis. Loodus on alati juba valmis – oma korratus pidevusliku erinevuse korras – see ongi primaarse modelleerituse eesleiduv, valmisolev moraal.

Nii pole universumis midagi harimatut, steriilset, surnut; kaos ja segadus on üksnes näiline; nagu võiks tunduda tiik kauguselt, kus on näha tiigikalade segane liikumine ja n-ö kihamine, eristamata kalu endid. (Leibniz 1998: 50.) [119]
 

Sünnist saati ollakse valmis – iial aga ei saa valmis valmistaja. Aeg annab aru ja arutust – annab ka arutuse.

       Loodus on (v)algusest peale ja läbivalt valmis. Võtkem valmiva vilja valm: vili valmib: ei vaja ta innustamist ega õhutamist, kiitust ega valmistamist sõnadesse “...vili, nurmel, vooga” (ENSV hümnist) – jutt on see kooruke, õpetus on see iva. Iva, see on toitvus, õpetus on positiivne kasvupotentsiaal.
Eks ole see lihtsaimast lihtsam – pole tarvidust vihke parsile pihile viiagi. Pind saaks toitu määnduma jäetud viljast – silm puhkaks vohaval orgaanikal. Aga või siis analüütik sellega lepib! Tema jääks ju leivata. Nii loebki ta enese kohuseks iga hinna eest viljavalmi õpetus dekodeerida – koodiga lahti murda; so: ivad sõkaldest koodiga  välja peksta! Mis siin kõnelda – menetluse vägivaldsus on ilmne...
Salve!, kõlab põllumehe tervitus üle voogava välja. [120] Salve!, jääb kaikuma vastuvaidlematu direktiivina valmivale viljale. Kanäe – põllumeeski on topeldamise peal väljas – tema huvides on viljakasvu kasutamine ja omakasu kasvatamine› [121].  Salve! – maaviljeleja tervitab vaid tulemust, kaalukat kuhilat magasiaidas tabade taga.
Tähendused on alati (juba) valmis. TÄHENDUSe voolus, loomise preindividuaalses valgu(vu)ses, sealpool “head ja kurja”. Nõnda, üks-kõikseina, on nad alati valmis võtma loendamatuid vorme, muuhulgas neid, mis on “head” ja “kurjad” – mille headus ja kurjus aga tekib alles tähenduste artikuleerija (kõneleja), vormide artifitseerija (tegutseja sotsiaalsetes sünteesides) sündides: jutu(-)märkide seadmisel valmis tähendusile.
Tähenduste aktualiseerimine omakasuks on nende valmis-oleku topeltkodeerimine. Juba valmis tähendused valmistatakse, küpsetatakse üle hüve, õiguse, moraali, tõe vm positsioonilt (kultuuri)ruumis – väänatakse valmi valuvormi.
Kordus, mida näeme TÄHENDUSes, teostub valmistaja praktikas tähenduste artikulatsiooni läbi. Valmis tähendused aktualiseeruvad valmiks jagamistehtes, mis sooritatakse looduse pidevusjoone – TÄHENDUSe – hakkimise teel. Potentsiaalsed valmis tähendused jagatakse heaks ja kurjaks – seatakse moraliseerivasse valmi.
Et kirjutada nähtavaks sub-/ supermoraal – lasta paista, et tähendused on alati juba keele-eelselt valmis, praktiseerimegi vastupidist võtet valmistaja omale: langetame paradigmaatilised tähendused TÄHENDUSeks ühte (korrutamine), et nad passiivsetes sünteesides võiksid näidata oma valmis-olekut iseenese loomuliku tähendusteks jagunemise läbi – sundimatult ja loomulikult erinevuslikus kirjutuses. Tähenduste valmisolek saab kirjutuse pinnal nähtavaks. (Tähendusis vastuvoolu loovimise resentatiivne lisand / taandelisus (vt väli 1.2.3.)).
Tähendused on valmis juba 0-kodeerituses – valmis, millesse ei fikseeru moraalne jagav ja eristav positsioon; valmis, mille õpetlik valmilisus laseb ise end paista iseenesest erinemise, kasvamise, lõputu valmimise positiivse loomise läbi.

        Ikonograafi põletav soov: kirjutada tõlgendused valmis, minna tõlgendamisega lõpuni. Tähendused tuleb esitada valmina, omalt poolt midagi lisamata – valmina ootavad nad tõlgendajat ju ees. Iga teos avaneb ikonograafile valmina – figuur vabast käest veetud värvivalu all tõotab tähendust. Valm on õpetlik nii või naa, moraalse või kõlvatuna. Iga teos tähendab millegi kohta endast väljaspool – järelikult: on valm. Ikonograaf jääb moraaliapostli tasandile – keele ruumi – söandamata laskuda TÄHENDUSe pinnale, pinnale, millel teos valmib – pinnale, millel kõik tähendused on virtuaalsena valmis aktuaalseks tähenduslikuks ja võimalik et didaktiliseks valmiks saama – nii nagu on algusest peale valmis loodus –, millel ükski tähendustest ei ole aga veel aktualiseerunud valmina. Aktuaalses valmis on TÄHENDUS – valmis tähendusteks. Teos valmib ajas, mitte ei ole vaatajale antud valmina (ajaloo) ruumis. [122]
Saagu meile sekundandiks Bergson:

“Minu hinnangul on suured metafüüsilised probleemid üldiselt halvasti püstitatud ja nad lahenevad iseenesest, kui nende lähteandmeid parandada, või siis sisaldab nende sõnastus illusioone ja nad hajuvad, kui nende sõnastuse liikmeid lähemalt vaadata. Nad sünnivad eeskätt sellest, et me teeme loomisest valmistamise. Tegelikkus on globaalne ja jagamatu kasvamine, pidev leiutamine – kestus /…/ Kuid meie aru esindab selle algust ja arengut osade korraldamise ja ümberkorraldamisena, nii, et nad vahetavad ainult kohta.” (Bergson 1959b: 2–3)

Edasi: loodus on alati juba valmis – kõigis oma olnud ja tulevastes kombinatsioonides – valmis oma pinnal, valmis puhta tähistajana: puhkemise, kasvamise ja lagunemise korratustuvas korras. Loodus on valmis TÄHENDUSes (looduse pinnalisusest vt väli 1.2.4.1.1.3.).
Pindsena on loodus absoluutselt avatud. See tähendab: on valmis kõigiks kombinatsioonideks, sh kunstilised, kunstlikud ja kunstipärased manipulatsioonid.
Loodus on valmis – on valm, mille õpetlikkus seisneb omadegaolu ühtsuses, ühes kõikesalliva avatusega. 


Jštka otse: (1.4.)