Sisukord:

 

1.4. Valgus saagu! Sellega on kõik üteldud – kõik tehtud. Kõik (võimalikud) maailmad on loodud juba esimesel päeval. Sest kõik võimalikud vormid saab valgus “ise”, “kõrvalise” hingestava abita – valguvus ise ongi hing mis hingab ja hingestab, elustab, liigendab ((ukse)hingestus) ja artikuleerib. Valgus on hing, on Püha Vaim nagu peagi selgub.
Valgus, mis saab “saagu valgus” lausumises, ei saa valgustama ruumi, sest ruumi veel ei ole – valgus on saanud valguma: valg(uv)uses ruumi looma – ruumiks saama. Pintsel on puudutanud lõuendit, värv on valatud väljale; pasta on valatud paberi pinnale – ruumi sünnib värvis ja teos on juba teostumises. Teos on juba teos – juba tehtud. Teos on juba “teos” – jutt on juba märkides, kõik tähendused TÄHENDUSes juba kohal – keele universaalses genotüübis. Universaalsus, see on otsesõnu: kõikide tähenduste ühte-valguvus [115] keele preindividuaalses voolus – TÄHENDUSe “rakutasandil.” [116]

Tähenduste ühte langemine valg(uv)uses – siit kumab jälle läbi Saussure seisva vee metafoori staatika nõrkus; pigem juba kõnelda geenijõest (vt. Dawkins: 2000):  loomine on üks: iga inimene on preindividuaalsena sama vana kui kogu orgaanika – igas konkreetses individuaalses eluvormis inkarneerub geneetiline TÄHENDUS, mis on tagasi viidav loomislätteni. 
Kevadise kudejana [117] tuleb libiseda vastuvoolu, õitsvasse Eedeni aeda –  mõrumaigulisse mudavõrendikku. Nagu käsitu-jalutu vingerja loovimises ülesvoolu puudub instrumentaalsus ning eesmärgistatus (vingerja ainus eesmärk on ihas end marjaks pihustada – kudeda), peab ka kirjutus tähenduslikke sihte püstitamata kulgema üksnes omaenese paindlikkuse ja hüdrodünaamika arvelt – tähendusi tekitav joon paberil ei leia tuge muust kui pastaka füüsilise keha võnkumisest.
Selles loovimises avab end kirjutajale (alati) uus keel – kõikide tähenduslike keelte elementaarpind ja võimalikkus-tingimus: uni-versaalne (vt fn 115) kõigi keelte ja tähenduste ühtevalguvus keele konkreetses kehas – abstraktses TÄHENDUSes.
Loovimine on seega iseäralik keelekümblus, ilma ümberpositsioneerumiseta keelte ja kultuuride ruumis – see on keele meelekeha kümblus loovas valguvuses. Puhta tähistaja pinnal saab loovija kõnelema kõiki keeli.
Valgu(vu)s on TÄHENDUSe vool; edaspidi tuleb sellest juttu kui valge valguse esimese tuletisest. Jutuks tuleb ka metamorfsus kristliku Püha Kolmainsusega: Jumal Isa / (valge)valgus (TÄHENDUSe  läte; puhta tähistaja pind; lõuendi keha; alasti nägu; väli; päike; silmapind; päevalill etc. etc.) ning Püha Vaim/ valguvus (TÄHENDUSe vool; energeia; aktiivne erinevus; ihaldav värv ja joon; W ja ω; lõputu otsustamine; igavene taastulek etc.) Kunatise selguse huvides jätame esialgu triaadi kolmanda liikme –  Kristuse metamorfi – selgitamata (vt lähemalt  fn 101)
Niisiis: loovides vastuvalguvuses TÄHENDUSe lättele, saab kunstnik / vaataja / kirjutaja kõnelema keeleeelset keelt, kõigi keelte ja kõikide kõnelejata jäägitut ühisosa (milleks siinses on iha keel, Piiblis aga armastuse oma). Vool keele passiivsetes sünteesides on Püha Vaimu välja-valguvus:

“Ja kui nelipühipäev kätte tuli, olid kõik ühes paigas koos. Ja taevast sündis äkitselt kohin, otsegu oleks kange tuul puhunud, ja täitis kõik koja, kus nad istusid. Ja neile ilmus nagu lõhestatud tulekeeli ja need langesid üksikult igaühe peale nende seast. Ja nad kõik said täis Püha Vaimu ja hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida.” (Apostlite teod 2: 1–4; minu sõrendus – A.S.) 

Tähendustav keel peab kudejale tagasiloovimise voolus marjaks ära kuluma – kulutama end oma nurgelisest nüansseeritusest loovaks elementaarühtseks massiks. Aeg saab nähtavaks üksnes vormide kulumise läbi, üteldakse põhikooli füüsikakursuses. 
Et tähenduslikud diskreetsed keelevormid kulutaks end mitte stampideks, vaid abstraktseks loovast potentsiaalist tulvil TÄHENDUSeks, tuleb loobuda tähendust kurnavatest operatsioonidest, milles tähistajaid omavahel kombineerides ebainformatiivseks kulutatakse.  Selle asemel tuleb meil siseneda vormide tekkimise aega – informatsiooni voolu kui sellisesse: aionisse. Selles voolus nähtub, et vormid õieti ei kulugi – nad saavad läbipaistvaks. Aeg näitab end (keele / kirjutuse ruumis) tähenduslikult vormide kulumise läbi – see on tõsi; kuid vormid saavad läbipaistvuse aja TÄHENDUSlikul tasandil – viivus, milles aeg on “puhas” ja mõõtmatu – aeg mis ei projitseeru ruumi (nt kella numbrilauale; nt kriidikaljusse, mida lainetus kulutab; nt päikesekuninga-aegse daami tualetti Boucher’i maalil, mille tegumood  erineb tänapäevasest –  mõõdab aga mitte aega, vaid ajaloo ruumi). (Meenutagem kuluva ja kulumatu aja iseärasusi Holbeini Erasmuse-portree juures Sissejuhtumise väljal.) [118]

 

Tõepoolest, peaksime pisut õgvendama oma kõne käändu eeltoodud eksitavas idioomis: tähendustav keel ei pea kirjutuse voolus kudejale mitte kuluma stamptähenduste viljatuks marjaks – ta peab pihustuma TÄHENDUSe marjaks  – et vormid võiks taas vormuda keele tähendustavas informatiivses DNA-jões; et jõgi võiks lähtuda puhta tähistaja viljakast võrendikust – Eedeni aiast – keele pinnalt: jõgi Eedenist

“...voolab läbi aja, mitte läbi ruumi. See on informatsioonijõgi, mitte luude ja kudede jõgi: kehade ehitamise abstraktsete juhiste, mitte aga füüsiliste kehade eneste jõgi /.../ Informatsioon kulgeb läbi kehade ja mõjutab neid, ent jääb ise oma liikumises neist kehadest mõjutamata. Seda jõge ei mõjusta nende kehade mingid kogemused ega saavutused, millest ta läbi voolab.” (Dawkins 2000: 16; minu sõrendused – A. S. )
 
Kunstniku käsi puudutab pinda, värvinire või vaba käe joon läheb pidev-jõena valguma. Vaataja silm vaatab vormist läbi ja üle ja mööda – loomise viiv on kirgas ja selge. Ses viivus on ajaloolise aja ning keele ruumi absoluutne läbipaistvus. Läbi ruumi paistev pind on mittekoht, millel ühte-aegu on virtuaalsena kohal kõik olnud ja tulevased digitaalsete sünteeside vormid ja tähendused.
Teos on juba teos. Kõik on juba valmis.


Jštka kollasega: (1.4.)
Jštka otse: 1.4.1.