Sisukord:

 

(1.4.) Teos on juba teos, kõik juba valmis. Kõik korraga, resentatiivselt: läbi vormide avaneb loo(vi)jale puhta tähistaja pind – läbi lugematute generatsioonide geenijõe Eedeni aed. [123]

Loomise ruumitu objektitu aeg – selles on kõikide maailmade tekkimine ja kadu. Kõik maailmad on ühte-aegu kunstniku ning vaataja pintslis ja pilgus – lõuendi pinnal, puhtal tähistajal. Looja ning vastuvõtja – kas tarvitseb veel täpsustada, et isetus loomises saab kunstniku pintslist vaataja pilk ning vastupidi. Kõik positsioonid ja tähendused preindividuaalses loovuse voolus on pidevas ja üks-kõikses sattumuse reegliteta ringmängus.

Positiivne loomine kui absoluutne jaatus. Dialektika ületamine.
Mudeli sellisele situatsioonile pakub meile kõnealune ise: ükskõikne tähenduste-eelne TÄHENDUS. Mudel kõneleb ise-enese eest, on omadegaoluliselt performatiivne:

Mudel selgitab saatja-vastuvõtja loovat pseudodialektikat preindividuaalses (sugugi juhuslik pole siinjuures selge metamorfsus Uexkülli keele-eelse modelleerituse funktsioonitsükliga) loo(vi)mise läbi, mis ei tähendusta omadegaolust väljaspoolset – loob mitte vorme ega kujundeid, vaid loovust ennast – voolust – valguvust. 
Jaatuse kui protsessuaalse ja performatiivse läbi ei kehtestu ühelgi viivul teetilist pinda, millele vastuvõtja võiks püstitada antiteesi – jaatuse lausumine ise ongi tees
Aeg on selle teesi pind – tees ei püstitu seisukohavõtuna (keele)ruumi – ja miski ei seisa püsti ajas.
Ning mis ei seisa püsti, seda ei saa ka ümber ajada: vastuvõtt, mis ei tõlgenda ega interpreteeri, on positiivsena samuti puhas jaatus; ta ei võta positsiooni millegi kohta – püsimatus jaatuses  pole ju kohta, millest  eitus võiks haarata, millele jaa’d vääravana positsioneerida. Jaatus on kohatu erinevuse vesiliiv – puhas tähistaja.
Süntees kunstniku / vastuvõtja ühte langemisel loovuse voolus just puhta tähistaja pinnalt emaneerubki.
(Siit paistab juba selgelt läbi Kristeva 0-2-loogika (vt väli 1.2.4.1.1.2.): 0 – see on puhas tähistaja,  loovuse vooluring ja absoluutne jaatus (positiivse loomise absoluutne jaatus on mõistagi igavene taastulek); 2 – see on süntees, saatja ning vastuvõtja ühte langemine. 2, see peaks õieti olema π loomise piiritus pidevuses ja  ω otsatus otsustamises.)
Positiivse loomise pseudodialektikasse kätkub vaid üks eitus – see on “jaa”, mis eitab dialektikat ennast, positsioone, otsuseid ja hinnanguid – fikseerumist tähenduste ruumis. (Sellele eitusele julgen küll kõhklemata alla kirjutada. Saagu tast mu põhiväide: saagu tast Anti-tees (A. S.))

Et pseudodialektilist jaatust nüüd tõepoolest ka siinses kirjutuses performatiivse ja mitte teetilisena paista lasta, peame oma loogika taas TÄHENDUSe valda sisendama – laskma teesil kui sellisel päriselt iseenese eest ja dialektika vastu kõnelda: peame tal laskma näidata oma kohatust puhta tähistaja pinnal.
Et nii kunstniku kui vastuvõtja jaatus on tees, näidaku nüüd (homonüümses võttes, ühte-aegu), et loovuse suhtes ei olda välisel positsioonil. Väites ollakse väites – see tähendab: ollakse mitte loova vooluse tee kohal, ei jaatata teda teetiliselt teena;  ei hinnata loovust voolutee kohalt, kontempleerivalt positsioonilt (kuna selline suhestus säilitaks ruumilisuse – tee avaneks kunstniku / vaataja pilgule juba millegi mõõdetava ja eesmärgipärasena; teetilise jaataja pilgule oleks konkreetsed vormid horisondil juba paista; tee ise avaneks juba perspektiivika ning kaugustes koonduvana – pildi ruum juba pinnale püstitatuna). Tähendab: teel (ehk tee kohal) -olija tees jääks jaatusena automaatselt vaid suhteliseks, jääks väiteks, mis nõuab vastuväidet.
Väites ollakse väites. Vajume keeleruumist läbi, libiseme TÄHENDUSe pinnale – siseneme teesi tähendusse: loovuse jaatuses ollakse mitte looja tee kohal, ei võeta seisukohta, mis annaks vaatenurga teetiliseks väiteks. Teesi ei väideta, vaid ollakse: ollakse tees.
See tähendagu nüüd ühte-aegu: ollakse loomise / väitmise tee sees – jaatuse sees. Ollakse tees, tähendab: ollakse tee sees teesina.
Ollakse preindividuaalses “jaa-s!”, tundmata selle tähendust; ollakse tees, see on: tee sees, teena oma sihti tundmata. Ollakse tees, mis viibib ja viib; ollakse ajas, ollakse viiv.
Ollakse sihituna, see on: sihituna üksnes kinnisvorme pihustama, tähendusi TÄHENDUSel edasi lükkama (mida performatiivsena teostab ka homonüümiline võte nüüdsama lausutus: “Ollakse sihituna, see on: sihituna /.../ tähendusi edasi lükkama...” (ibid.)) – sihitus on ilma-sihita-olek, mis aga ühte-aegu  saab sihipäraseks  kesksõna tunnuse –tud  kaudu. 
Ollakse tees, tähendab nüüd: ollakse siht sihitule jaatusele. Ollakse jaatuse performatiiv positiivsele loomisele.
Ollakse tees, milles pole ei jaatust ega eitust, vaid igasuguste positsioonide sünteetiline ambivalents. Ollakse preindividuaalne süntees – jaa-tus ja ei-tus ühte-aegu.
Tees ollakse omadegaoluliselt: ollakse performatiivina ise-enese absoluutne jaatus – omaenese keha jaatus (“mina olen keha”), mis ennast ei reflekteeri, mis “paikneb” pidevalt iseenesest erinedes ajas, loovuse voolus – tee sees. Ollakse ühte-aegu looja ja vaataja.
Ollakse loov loomises ning loov loovimisena – Ollakse LOOV (nüüd, kus selgitatud on loovuse voolavust, võime mudeli “peeglitaguse” poole sama hästi ka esitamata jätta. Tarvitseb kudejal vaid TÄHENDUSt-pidi esialgse mudeli juurde tagasi loovida – LOOV tagurpidi endale ette lugeda: tähenduslik vorm tähesaju vastuvoolus uuesti pihustada). 

 (Sellele mõttele kulus vaid viiv. Ometi – tee mu tassis on kangestunud.
Või ehk tuleb tema kangestus just  mõtte liigäkilisusest – tee on lihtsalt rabatud...!
Vaja järgi uurida. Alustasin südapäeval – nüüd on kümne pärast kolm. Aga kuhu see mind aitab? Kümne pärast kolm... ometi on ju teada tarvis praegust aega – miks peaks mind huvitama, mis on kell kümne minuti pärast! Tagasiviiv südapäevani on murdunud mõõtmatusse; pärastlõunapäike kohvikuaknast läbi kumera teeklaasi lauale, teelusikas tõmmise pilkasesse pimedusse; kell saab kolm, mis saab?)       


Jštka kollasega: 1.5.
Jštka otse: (1.)