Sisukord:

 

1.5. Homonüümiline võte  näeb ning näitab ühte kohta sõnade sees. Näitab ühte kohta e. kirjutab ühte kohta e. kirjutab (ennast) sellesse kohta, võtab ühte koha sisse. Siit homonüümilise võtte performatiivsus, mille oleme nimetanud väljanduseks.
Väljandus kui performatiivne preindividuaalne – see on tähistatavata tähistamine. Sõnad kui tähistajad osutavad tagasi iseendale. Eneseosutus on performatiivne akt, mis konstitueerib ühte (näitamine nii osutab enesega ühtelangemisele kui ka tähendab enesega ühtelangemist.) Taoline refleksiivne enesega ühte langemine passiivsetes sünteesides osutub seega produktiivseks e. tähenduslikuks aktiivsetes sünteesides milles tema esmane tähendus sellesama produktiivsuse läbi on automaatselt seksuaalne, tähistades masturbatiivset ühet. Nii on iga performatiiv lisaks nartsissistlikule ka paradoksaalselt seksuaalne (kuivõrd tootlik).

      “...oma laste pärast peab Zarathustra täiusele viima iseenese.
Sest südame põhjast armastatakse ainult oma last ja tööd; ja kus on suur armastus iseenese vastu, sääl on see tiinuse tunnuseks: nii olen ma leidnud.” (Nietzsche 1993: 105)  

 Siin võime  ühtlasi konstateerida, et refleksiivse ühte paradoksaalne viljakus korvab ja neutraliseerib enesearmastuse “paranormaalsuse” – pühitseb omadegaolu (aktiivsete tähenduste, “Zarathustra laste” nimel). Ühte omadegaoluline (asu)koht on puhas ja süütu tähistaja: “Peab õppima iseennast armastama – nõnda õpetan mina – terve ja tervisliku armastusega, et püsida iseenese juures ja mitte ümber hulkuma.” (ibid.: 128)
Selline passiivsete ja aktiivsete sünteeside ülekandemehhanismide loogika, mida siinses oleme püüdnud eksplitseerida, on teos igas kunstiteoses.
Niisiis: eneseleosutus on performatiiv, mis konstitueerib ühte. Osuti – sõrm – näitab transitiivselt ühte kohta: tagasi näitaja kehale, seeläbi ka sõrmele enesele. Selles teos on eneseväljendus, kunstniku individuaalne ego. Kunstnik näitab ühte (asu)kohta – näitab välja (akusatiiv), paigutades välja  (teadlikult) iseenesesse kui üksusse. Eneseväljendus on performatiivi nartsissistlik, ekspressiivne ja individuaalne osa.
Performatiivil on ka teine osa – preindividuaalne ja paradoksaalselt tootlik seksuaalne enesearmastus – tootlik just tänu oma motiveerimatule süütusele (mida evivad homonüümid keele väljal; puhtus, mida evib joon grafiitpulgas ja värv tuubis – süütus, mida nad evivad valgu(vu)ses). Performatiivi kõnealune tahk on väljandus. Siin kunstnik mitte ei näita välja (ise-eneses uhkusest paisuval rinnal  ( ekspressiivsus)), vaid näeb välja väljana. See on: ta näeb välja (puhast tähistajat) kui midagi tema enese egost eraldiolevat. Sellest enda ego taandades aga alastub ise väljana. (“mina olen keha”) Välja motiveerimatu nägemine ego suhtes ükskõikses värvis ja joones; sõnas, millel puudub peremees – see toob kunstnikule kaasa tõese väljanägemise väljana – ühtelangemise lisaks iseendale (eneseväljendus) ka valguva värvi ja kihutava joonega – puhta tähistajana väljal (väljandus).
Väljandus, mis on teos performatiivi preindividuaalses – sellel pole mingit pistmist eneseväljendusega, enese eksponeerimisega. (See on pigem motiveerimatu omadegaoluline enese imponeerimine ise-endale.) Välja kaemise motiveerimatus ja enesele atribueerimatus toob kaasa tootliku väljanduse: nähakse välja (asuvat) endast väljas (erinevalt eneseväljendusest) ning automaatselt toimubki performatiivina tähenduslik väljandus – nähakse (ise) välja väljana.

Tõene preindividuaalne väli on kunstiteose eelkohalolev osa, mis kunstniku eneseväjendusele lõpuni ei allu. On see osa osutuses, millele on võimatu näidata, kõneldes endast kui väljast – osutava sõrme tipp, sõrm ise. See on osa kunstniku kehast, mida on võimatu signeerida iseenda käega: käsi ise. Tahtest kontrollimatu joon, vormist ja kontuurist keelduv värv... Looja näeb välja väljana – väljandub, saab väljaks, saab enda egost välja – läheb endast välja ja näeb välja väljana. Väli, see on nüüd: sõõr, mis tekib minu ja minu iseendale suunatud sõrme vahele – puhas tähistaja, mis teeb võimalikuks nartsissistliku osutamise ja väljenduse. See on: sõõr, mis jääb igavesti lekkima sõrme enda koha pealt. Selline on nüüd kunstniku tõeline väljanägemine. Välja leke – see on sümptom  eneseväljenduse teadvusliku kontrolli luhtumise paratamatusest. Sõrme tipp ja pintsliots jäävad kunstnikule alati reflekteerimatuks, osutamatuks, signeerimatuks – in-dividumi eneseteadvuse lekkepunktiks.  Väli lekib preindividuaalset valgu(vu)st.  

Jštka otse: (1.)