Sisukord:

 

1. Uexküll via Sebeok:  “Iga looma Innenwelt hõlmab mudelit, olgu minimaalset A/W-tüüpi või keerukamat, mis koosneb mitmesuguste mitteverbaalsete märkide (mis on selliste nimetuste all nagu Ordnungszeichen, Inhaltszeichen, Lokalzeichen, Richtungszeichen, Wirkzeichen jt. välja arendatud Uexkülli poolt [1982: 10–11] elementaarsest korraldusest. Üksnes liigi Homo juures on ilmnenud verbaalsed märgid. Ehk teisiti öeldes, ainult inimestel on kaks teineteist toetavat märgirepertuaari: zoosemiootiline mitteverbaalne pluss antroposemiootiline verbaalne repertuaar selle peal. Viimane on modelleeriv süsteem, mida vene uurijad nimetavad primaarseks, aga mis on nii fülogeneetiliselt kui ka ontogeneetiliselt sekundaarne mitteverbaalsete suhtes, nii et see, mida nad nimetavad „sekundaarseks“, on tegelikult eelmise edasine, tertsiaarne laiendus. Selle laiendatud paradigma kongruents Popperi (vt. Eccles 1979) kuulsa 1-2-3 maailma mudeliga on selgelt äratuntav: tema 3. maailm on kultuurimaailm, 2. maailm “teine ainuliselt inimlik maailm“ (Eccles 1979: 115–116), mis hõlmab eksplitsiitselt keelt ja areneb koos eelmisega „teatavas sümbiootilises vastastikuses mõjus“; ja 1. maailm on kogu kosmose nii anorgaaniline kui orgaaniline aineline maailm; sisaldades masinaid ja kogu bioloogiat“ (Sebeok 1994: 123–124 (minu sõrendus – A. S.))[1]

Primaarne modelleeritus ei konstitueeri enamat kui olendi kehalise ühte langemise iseenesega. Passiivsed sünteesid, mis sel tasandil aset leiavad, kuuluvad meelelise mitteteadvuse valda. Need on keele-eelsed sünteesid, milles olend ei ilmne reflekteeriva, jäljendava ega ennast väljendava jagamatusena (individum), vaid lihtsa preindividuaalse paljususena. Tema ühtsus üksusena objektiveerub vaid keha, mitte aga teadvusena. Nimetame taolist olekut omadegaoluliseks – olend on omadega, iseenese sees ja ennast täis. See olend ei tunne puudust. Ta on absoluutselt “täiuslik selles, et ta on täiuslikult see, mis ta on.”(Bergson 1959a.: 2) Keha absoluutse ja eneseküllase täiuslikkuse tõsiasi on positiivse loomise lähtealus. Vaid täiusliku keha pinnalt võivad emaneeruda aktiivsed sünteesid.

Primaarses modelleerituses langevad ühte mõte ja pilt, sümbol ja ikoon, verbaalne ja visuaalne representatsioon. Järgnevais arutlusis tuleb seda läbivalt silmas pidada.  Toome selgituseks kolm (sekundaarselt modelleeritud) mõtet Peeter Mudistilt. Modelleerime Mudisti eneserefleksiooni järgmistest fragmentidest tema “Ratsukäigus”:


“Küll on imelik see kirjutamise asi /.../ Ja peas viirastuvad ja ringlevad mul ikka pildid mitte sõnad.” (Mudist 2002: 129)
Siis: “Õnneks ei maali ma mitte seda, mida näen, vaid seda, mida mõtlen” (ibid.: 36)
Ning viimaks tundeliselt, intuitiivse pingutusega: “Mida ma aina seal mõttes näen!” (ibid.: 191)

Siit selgub, et kunstniku mõtted on pildilised, piltidele aga maalitakse omi mõtteid. Pilt kujuneb mõttes, mõte pildis:                   
                                                                                      

Mudisti avaldusist konstrueeritud hermeneutiline ring, mille astmed kasvavad kontinuaalselt teineteise sisse, on küllase positiivse loomise masinlik ihagraaf. Loomine on lõpmatu ringvool ning looja on (suletuna kehasse, omadegaolu ringi) loomise mudel ruumis – ise-enese  mudel ajas (metamorfsena iseenesele mudeliks olemisest vt väli 1.2.3.2.).
Eneseküllase omadegaolu tasandil ei saa pilt asendada ideed ega kirjutus pilti. Näeme Mudistit kehastamas ise-end ning tema ees krunditud lõuendit, milles kehastub lõuend ise, ei muud. Mudist loob vaid iseend ajas asendades, loob modaalsuse erinevust mõtte ning pildi sisse / vahele, millele tema on iseenesena ruumis “konteineriks” .
Selle tasandi algerinevus ruumis on nähtavasti omadegaolulise keha enda “ise-seisvus” ümbritseva kontiinumis, kus igasugune asendus on mõeldamatu operatsioon: mitte miski peale minu enese keha ei saa hõivata ruumiosa, millena mu keha kehastub. Elusolendi passiivsete sünteeside (Bergsoni elán vital’i) tasandil ollakse omadega iseenese absoluutses täiuses – ollakse asendamatu. See on loomise positiivne algtingimus.

Innenwelt’i passiivsed keele-eelsed sünteesid keha primaarses modelleerituses on ühte-aegu masinlikud (“machines”) ja loomulikud (“all of biology”).
Homonüümilised tähendusloome operaatorid, mida järk-järgult töösse rakendame, toimivad samuti ühte-aegu automaatide ning loomadena.
Masin ja loom langevad ühte oma tööprintsiibilt passiivsetes sünteesides – enese loomises – loomise loomises; tootmise tootmises; ihas, kasvamises ja valgumises.
Primaarses modelleerituses on iga kunstiteos masin ja loom – nii ka iga pintsel ja pilk, mis langeb lõuendile; nii ka iga looja ning vaataja.
Ei masin ega loom esita nõudeid ega täida ots(ustamis)tarvet.
Keele-eelse tasandi puhul ei saa kõnelda teoste ees-märgi-pärast (loomine kui eneseväljendus, positsioon või seisukohavõtt; jäljendus, jälje jätmine ja täitmine; asendus, sublimatsioon ja puudujäägi kompenseerimine; vajaduse rahuldamine etc.) Iga teos on siin märgina autoreferentsiaalne – on üksnes ise-enese eest ja pärast.
Looja pintslit hoidva käe liikumist ruumis põhjustab seega mitte ette visa(nda)tud  siht-märk, mitte projekt (pro-jetée – ette visatus (pr.k.)), vaid jumal-teab-mis (puhas liikumise rõõm).
Sellises liikumises aset leidev loomine on absoluutne ja täiuslik – puhas liigutus, mis ei tähista, ei lähtu ega ole suunatud.
Iga taoline liigutus loob uut ja erinevat. Looja on iga olend, kes iseloomustub taju- ning liikumisvõimelisena. Primaarselt modelleeruvas keele-eelses loomises on iga looja loom (niivõrd kui sensoorne) ning masin (niivõrd kui motoorne) (vt. ka: Uexkülli funktsioonitsükkel (Sebeok 1994: 122)).

Loov liigutus ei pruugi teostuda nähtava ümber-paiknemisena ruumis – võib ka ajas (mispuhul ümberpaigutusest õigupoolest kõnelda ei saa). Päike loob ise-end sisemises põlemises, niisamuti vurrkann ja bodhipuu all mediteeriv Buddha. Primaarses modelleerituses, immanentsetes passiivsetes eneseloomesünteesides ollakse mudeliks vaid iseenesele – vaid ajas. 
Päikesekiir on jutt (e. joon) päikese pinnalt, milles päike vallandub enese-loomisest ajas ruumilise maailma loomisse. Dharmad on jutt (e. kõne) Buddha suust, mis saab pöörlema seaduserattana. Mõte mõlgub, kuulike pastaka otsas pöörleb ise-enda ümber ja jutt läbi kirjutaja pea ja pastaka südame valgub paberile.
Looja keha on ruumis ja jutul lõpp... Jutul lõpp ja algus võimaliku ümberpaiknemise jutil ja kõikidel võimalikel juttudel.
Sest olgu keha enesega ühte langevuses ruumis – kui endaga langetakse ühte ajas (loomises), ei tee see enam sama välja. See ei tähenda enam sama. Ruumiliselt (kvantitatiivselt) ühtne tähtede kombinatsioon paberi pinnal: KEHA LANGEB ENESEGA ÜHTE, ei esinda enam (kvalitatiivselt) ühemõttelist samasust kirjutamise ajas – juba erinetakse ise-enesest, juba loob! Ambivalentsi-potentsiaalist laetud keel loob “ise”, meiepoolse vaheleseguta: “ühte langemisega” väljendatakse nüüd ühtimist, viljastades lugemist seksuaalsete konnotatsioonidega. Keel loob meietagi – kirjutuse preindividuaalses teostumises. Meie aga aktiviseerime keele immanentse loova potentsiaali, praktiseerides homonüümilist võtet.


Jštka rohelisega: (1.)
Jštka otse: 1.1.