Sisukord:

 

(1.) Homonüümia on võte, mis siirdub Saussure’i strukturaalsest märgilisuse kontseptsioonist derridaliku grammatoloogilise libisevuse valdkonda.
Oluline aga on märkida, et tähenduslikkus, mis selles võttes teostub, jääb läbivalt teaduslikuks, analüütiliseks, ega ühitu Jakobsoni poeetilises võttes toodetud tähenduslikkusega, olgugi et mõneti sarnaselt teostub tähendusloome: refleksiivselt korduste kaudu süntagmas, triivimalükatud tähistaja enesele naasmisel.
Luule, tähistamismeetod, mille dominandiks (Jakobson) e. konstruktiivseks faktoriks (Tõnjanov) vene vormikoolkond üksmeelselt kuulutab rütmi, peab oma eluõiguse eest seistes igal sammul minema kompromissile sõna kui semantilise tähistajaga. Vastutulek on vältimatu, sõnast kui sümboolsest kollektiivsest omandist, poeedi geeniust profaniseerivast faktorist loobumise korral jääks luule üksikute “zaumnõide” eralõbuks (Brikk) [29].

See vastutulek, tähenduste ruumi ühitamine TÄHENDUSe rütmi-väljaga, ei sünni ilma vägivallata (Šklovski) – poeetilises funktsioonis allutab rütm sõna ja rakendab selle oma teenistusse ühes kogu semantilise, grammatilise ja prosoodilise kaasavaraga (alg- ja lõppriimid, rõhud, parallelismid, kordused). Rütm väärastab argikõnelise süütu sõna ning selle väärastuse läbi toodabki erilist poeetilist kvaliteeti – kummastust.
Jakobsoni kuulus vormel ütleb: “Poeetiline funktsioon projitseerib vastavusprintsiibi selektsiooniteljelt kombinatsiooniteljele”. (Jakobson 1981: 27)
Projektsioon – see ongi tähenduste kandmine semantika väljalt ühte kohta kombinatsiooniteljel, süntagmas, kõnes. Jakobsoni poeetilise funktsiooni võttena  on markeeritud nimelt see projektsioon – irdumine tavakeele semantikast lüürilise kummastuse kasuks.
Homonüümses kirjutusvõttes kätkeb samuti kompromiss tähistaja – sõnaga. Võte ise on aga radikaalselt erinev väärastavast projektsioonist: see toimub täiesti vägivallatult. Homonüümses diskursuses ei allu tähendus rütmidominandile – ta allub üksnes iseendalelangeb iseendaga ühte passiivsetes sünteesides ja allutab iseend aktiivses tähendusloomes.
Sõna sealjuures ei ole üheski propositsioonis semantiliselt moonutatud –  kummastatud. Kõik sõnad jäävad oma argikõneliste tähenduste juurde.
Katsume sõnastada homonüümse sõnakasutuse vormeli: homonüümia kui võte funktsioneerib aktuaalsete vastavustena kombinatsiooniteljel, viidates vastavuse kõikvõimalikkusele virtuaalsel selektsiooniteljel.
Sellise vastavuste protsessuaalse nidususe tootjaks ega ka tulemiks ei ole projektsioon, vormi allaheidetus semantikast või vastupidi – selleks on totaalselt uus ja isevärki (e isetöötav) kvaliteet: loomingulise protsessi kui sellise eksplikatsioon: “isekasvav logos” pakub end metamorfiks preindividuaalsele loomisele kunstis.


Jštka rohelisega: (1.)
Jštka otse: 1.2.