Sisukord:

 

(1.) Primaarselt modelleeritud preindividuaalsest loomisest kõneleme kui taolisest, mis leiab aset keele passiivsetes tähistamiseelsetes sünteesides: orgaanilises “mittesüntaktilises süntagmas” (Sebeok) – liikumisena keele omadegaolulises kehas.
Miks mitte laenata metafoori Saussure’ilt, kelle jaoks keel oma virtuaalsel, potentsiaalsel tasandil (süntaktilistesse väljenduslikesse ja tähenduslikesse sünteesidesse aktualiseerimatuna – niisiis: primaarse modelleerituse tasandil) omab hoopis fluidsemat konsistentsi, kui seda pakub tema malelaua-metafoor, “mõtte” ja “helikujundi” kohta tähistamise aktuaalsetes sünteesides.
Tähistaja ning tähistatava vahekorrast siin, lingvistika “konkreetsete entiteetide” (entités concrète (Saussure 1995: 144)) tasandil, taandatakse suhet motiveeriv vaim (idee);  pakutakse võrdlust inimolendi keha ning hinge duaalsusega; viimaks aga loetakse ka see metafoor kõlbmatuks, ning võetakse binaarne keelemärk kõne alla reaalse objektina (objet réel).
Saussure demüstifitseerib tähistaja väljaspool tähistamisprotsessi –  foneem, morfeem, täht või sõna ei oma ise-enesest mitte mingit abstraktsioonivõimet; so: esindavad üksnes iseennast oma kehalisuses; tähistavad ise-end: tähistaja ühte langevust tähistatavaga keele läbipaistvas fluidumis: “Võiksime sellest pigemini mõelda kui vesiniku ja hapniku kombinatsioonist; eraldivõetuna ei evi kumbki neist elementidest vee omadusi.”(ibid: 145) [92

Veetaolises ruumilises (kõikide võimalike virtuaalsete tähenduste) läbipaistvuses paljastab keel oma konkreetse pinna (tähed paberil, värv lõuendil), mida edaspidises nimetame puhtaks referendita tähistajaks.
Veel veidi, ja oleme sunnitud vee-metafoorist lahti ütlema: ka vabana aktuaalsetest tähistamissuhetest ilmneb tähistaja tähistajana – ka puhas tähistaja tegutseb: ise-enesele viitamises puudub küll tajutav liigutus keele paradigmaatilises ruumis (paljastub vaid tähistaja ühte langevus ise-enesega); ühte langemise tegu teostab puhas tähistaja tähistajana ruumitus ajas. Ning ajadimensioon Saussure’i metafoori ei haardu. Keel veena on Saussure’igi jaoks mittestruktuurne, seisva vee metafoorist ei paista aga kuidagi, mil moel võiks aset leida ümberlülitus metafoorile keelest kui malelauast – kõne invariantsest struktuurist tähistamisprotsessis.
Saussure kõneleb küll vesinikust ja hapnikust kui tähistajatest, jätab aga nende suhete selgitamise justkui mõne müstilise deus ex aqua hooleks, kes vedelast ainesest kommunikatsioonikõlblikud tahked malevigurid valmis nikerdaks.


Jštka rohelisega: (1.)
Jštka otse: 1.3.