Sisukord:

 

(1.) Saussure on keeleteadlane (“selgitada märkide käitumist sotsiaalses keskkonnas”, st: aktiivsetes sünteesides) ning tema ignorants / ettevaatus passiivsete sünteeside aja küsimuses on sümptomaatiline:
Keeleruumi konventsioonides püsiv analüütiline arutlus ei suudagi aega haarata. Aeg, mis iseenesest on tajutav üksnes erinevuse ja mitte sarnasuse läbi, ei paljasta midagi oma olemusest üheski metafooris, milliseid Saussure nii väga pruukida armastab.
Sest metafoori ontoloogiline püstitus rajaneb sarnasusele, kuitahes täpsena näiv metafoor (mh. ajajõgi; elutee; eluring jne. mh ka Bergsoni “kestus (durée) [101]  kui fontään”) on põhimõtteliselt võimeline selgitama vaid stasist, vaid suhteid (keele / pildi) ruumis [102].
Ka musttuhat kujundlikku ümberütlemist ei suuda tõeselt edastada aega, sest kõik kujundid püstituvad keele ruumi – ka musttuhandes logotsentrismist vabaneda püüdvas sünonüümses väljenduses pidevuslike dünaamiliste protsesside kohta projitseeritakse aeg diskreetsesse ühiskeele ruumi.   
Passiivsed sünteesid, mis on teos preindividuaalses loomises, ei leia aset keele ja tähenduste ruumis – ajas, mille stoikud nimetasid kronoseks – ajaloolises ajas (ajas, milles eristuvad sündmused ja teod; ajas, milles tekivad ja kaovad riigid ja rahvad; ajas, milles “veereb” jagamatu subjekti – indiviidi – eluke: veereb nagu hernekomm, nagu ratas, nagu jõgi). Nagu selgitasime, ei ole passiivsed omadegaolu-sünteesid tähenduste ruumi kaudu kronoslikus ajas (mille paratamatusse kirjutab ennast siinnegi töö) ka adekvaatselt kirjeldatavad. Preindividuaalne loomine teostub aioni ajas, mis looks ei paindu; teostub keeleruumi mittekohas (u-topos) – puhta tähistaja omadegaolus, abstraktsete intensiivsuste väljal. Selleks väljaks on keele / lõuendi pind, millel tähendused, vormid ja kujundid on edasilükkuvalt potentsiaalsed.
Analüütilise arutlemise teel, mis opereerib tähistajate kui ruumiliste valmisvormidega, sellele pinnale libiseda ei saa. Tuleb katsetada intuitsiooniga – mitte kõnelda keele kohta (justkui kõrvaltvaatajana), vaid lasta kõnelda keele preindividuaalsel endal kirjutuse enese kaudu.

Mõistagi ei saa me taanduda oma praegusest asetusest kronoses – olgu siis peale, et “Isiklikult oled sa väljaspool aega” (Mudist 2002: 154); olgu pealegi “lugu nii, et lugu mind jumala eest üldse ei huvita.” (ibid.: 157)
Me ei tohi pageda loost omadegaolu aionisse – küll aga võime lekitada aionitennast siinsesse kirjutusse: võime libiseda keele pinnale, lasta aionisseläbi lekkima keeleruumi konventsioonidesse püstituv lugu; paljastada loos eneses passiivsete sünteeside mittekoht, milles paradigmaatilised tähendused langevad ühte puhta tähistaja pinnal. Meil on selleks vahendid: meil on keel, mis võimaldab aktualiseerida lugematuid tähenduslikke kombinatsioone. Meil on tähendused – aga meil on ka TÄHENDUS. Ning (mis põhiline): meil on pisut aega, laskmaks TÄHENDUSel mängida; meil on otsatult-otsatult paberi ruumi. [103]

Kogu me kõne ja kirjutamine on tähenduslik. Kui aga keel on “tööriist iseenese käes”, pole tähendustamisel kirjutuses enam instrumentaalsuse, allutavuse, materjali vastupanu murdmise või kompensatoorsuse kõrvalmaitset. Tähendused on sõbralikus kooperatsioonis TÄHENDUSega  ning tähistamine, nii verbaalne kui mimeetiline ei põhjustu lüngast, vajadusest ega puuduolekust:

 “Ma olen ka väitnud selle poolt, et on täiesti tulutu tuletada keelt mingist loomade (loe: loomalik / loomulik / loominguline)  kommunikatsioonisüsteemist, sest keel ei tekkinud mitte selleks, et rahuldada inimkonna kommunikatsioonivajadusi.” (Sebeok 1994: 114 (Minu vahelesegu – A. S.)) [104]

Positiivses loomulikus loomises ei asenda värv valgust ega vorm valgu(vu)st. Kuna tähistamine kui selline pole loomult vajaduspõhine, satuvad vormid ja kujundid lõuendil “teenivusse” üksnes puudulikus retseptsioonis – vastuvõtus, mis peab kompenseerima teatud lünka eneses.
Muuhulgas on kompensatoorne ka pildi atribueerimistarve, mille kaudu tõlgendajale avaneb omakorda võimalus puudujääk eneses projitseerida puudujäägiks / vajaduseks teose autoris, mille kohta ta kirjutab.
“Enne” mimeetilisi tähistamissuhteid omavad vormid ja kujundid – kogu tähistamine ülepea – sotsiaalses keelelises retseptsioonis tähistatavana alati puudujääki – lünka sotsiaalses koes eneses.
Isetule pilgule avanevad vormid oma loomulikus teenimatuses – nad ei teeni ega ole ära teeninud positsiooni lõuendil: nende järele pole vajadust – nad ilmuvad, et uuesti valguma saada: ühte-aegu leiab aset tähenduslike vormide ühte valgumine ning TÄHENDUSe väljandumine vormideks.  

Preikonograafiliste sünteeside pind, mis jäi kõne alt välja Panofskyl, langeb ühte keele passiivsete sünteeside väljaga, millest vaikib Saussure – just protsessidele preindividuaalses soovime ajastada siinse kirjutuse intuitsiooni.
Ühe või analüütilise meetodi kohaldamisest uurimisobjektile ei saa enam juttu olla – pole objekti, üksnes protsess. Ja protsessist, saamisest ja loomisest ei saa mööda vaadata. Aja ignoreerimine tähendab totaalsele projektile (nagu seda on Saussure’i oma) kompromissile minekut (kultuuri)ruumi konformismiga.
Kõik me kõneleme ja kirjutame tähenduslikult. Tähendused on tekkinud, on tekkimise jälg. Nimelt seetõttu peamegi eeldama passiivseid sünteese – peame eeldama TÄHENDUSe voolavust kui iga edasiantava mõtte eeltingimust. Tähendused on tekkinud – ja miski ei teki (peagi ka: “ei kao”) ajatus ruumis nagu see esitub Saussure’i seisva vee metafooris (NB! mitte segamini ajada: aion pole mitte ajatuse ruum, vaid ruumitu aeg).

Sõnad kirjutuse passiivsetes sünteesides ei ole veel (kuid peagi juba ka: “enam”) süntaktilised tähistajad, virtuaalses paradigmaatilises korrastatuses. Sõnad ei evi kinnistähendusi keele ruumis, vaid paljastavad end koosnevana “ikooniliselt” erinevatest abstraktsetest motiveerimatutest elementaarüksustest – tähtedest, grafeemidest.
Passiivsed sünteesid paljastavad keele läbipaistvuses aktuaalse tähtede voo: TÄHENDUSe paberi pinnal.
Pinna asend keeleruumi suhtes on ruumi transparentsuse tõttu määramatu (mida selgem (keele)vesi, seda segasem ta sügavus; seda küsitavam vee enese ruumilisus)   – sõnad kui “reaalsed objektid” on skaleerimata ja rühmitamata lingvistiliste kategooriate, samakõrgusjoonte või lineaarperspektiivi järgi: “maison”; “blanc”; “voir” – TÄHENDUS on paberil ning, kaotanuna matemaatilise skaleerituse keeles, määratav üksnes füüsikaliselt reaalruumis – vahemaa kaudu silma pinnast paberi pinnale (antud juhul ca 40 cm), vahekauguse läbi üksteisest; “blanc’i” kauguse läbi mõnest teisest “blanc’ist” paberil (kolm ühikut) või “maison’i” kauguse läbi naabermajast (linnulennul 15–20 m). (Saussure’i näite-sõnad jätame kavatsuslikult tõlkimata, rõhutamaks nende “reaalset objektsust” eestikeelse lugeja silmale.)        
Metamorfselt keele primaarse modelleeritusega TÄHENDUSe voolus paljastub TÄHENDUS kui puhas tähistaja pildiruumi pinnal värvi ja joone abstraktsuses. Preikonograafilise intuitsiooni ainukeseks antuseks on lõuendi pinna taandamatu kehalisus – lõuendi näol – on kunstnikule ning (pre)ikonograafile antud loomise positiivne lähtetingimus. (Siinkohane on analoog Lévinasi “puhta tähistaja” kui alasti näoga, mille ainus eneseväljendus kõlab palves teda mitte purustada. Aga purustamine, see ongi: pinna lõikamine perspektiivjoontega sügavaks pildiruumiks, alastuse “riietamine” vormide ja kujunditega; puhta tähistaja aheldamine tähistamisse: mimesis ning seda tõlgendav “despootlik” interpretatsioon. Preikonograafiline kirjutus soovib püsida näo imetlusväärse alastuse pinnal – mitte teda purustada –  teha talle pai?. [105]

Värv ja joon paljastuvad primaarses modelleerituses vaid enesele viitavate, enesega ühte langevate – abstraktsetena. Meie uurimuse objektiks ei ole aga mitte abstraktne valmis kunstiteos oma ruumilises püstituses. Objekti ei olegi! – uurime loomist ennast, preiindividuaalsete sünteeside aega –  tähenduse tekke protsessi. Uurime tähenduste vormumist TÄHENDUSest. Ükspuha, kas teos siseneb aktiivsetesse sünteesidesse abstraktse eneseväljendusena või saab jäljendama äratuntavaid vorme reaalruumist – mitte vaid abstraktsiooni, vaid ka mimesise eeltingimuseks on vedel värv, värvi valguvus pintslist lõuendi pinnale.
Kompositsioon ei sünni seisvast veest – aga ta ei sünni ka mitte diskreetsete vormide, sümbolite ja figuuride paigutamisest pildi keeleliselt organiseeritud struktuurile.
Näib, et siin tuleb meil ära põlata järjekordne Saussure’i ruumi-metafoor – too, mis kirjeldab kõne sünkrooniat keele aktiivsetes sünteesides – metafoor, millele tundukse rajanevat enamus naiivikonograafilisi tõlgendusi, mis kunstiteosest irrutavad reaalse käe liigutuse – mis vaatavad mööda loomise passiivsetest sünteesidest:

“Kuid kõikidest võrdlustest, mida võiks ette kujutada, on kõige ilmekam see, mille võib teha keelemängu ja malepartii vahel. Mõlemal juhul on olemas väärtustesüsteem ja nende teisenemised. Malepartii realiseerib justkui kunstlikult  seda, mida keel esitab meile loomulikul kujul.” (Saussure 1995: 125) (vt. repro II 3.) [106]

Mõistagi ei püüa me väita, nagu oleks Saussure eeldanud oma malelaua-mudeli kehtivust visuaalses kommunikatsioonis. Et ära hoida võimalik naiivne arusaam, nagu kannaksid endas taandamatut metamorfsust ka kirjalik ja visuaalne aktiivne keeleline väljendus (nagu usume seda nõnda olevat passiivsetes sünteesides), pole selgitused siiski üleliigsed:
Ka kunstnik, kes objektiveerub mimeetilisele ja motiveeritud kommunikatsioonile,  too, kes eesmärgipärastab teadlikult oma töö ühemõttelisele sõnumile keele ruumis, [107] ei leia “kõnesituatsiooni” nüüd-hetkes end ühelgi viivul mitte maletaja, vaid ikka pintslit hoidva käe ja silmana; ta ei leia pintslilt objekte, mida kanda perspektiivteljestikku, vaid ikka vedela värvi oma tõelises “reaal-objektsuses”, langemas lõuendi pinnale. Õppetund Magritte’ilt ikonoduulile / -graafile, kes ei tunnista passiivseid sünteese ja eeldab pildi ja selgituse/interpretatsiooni/tõlgenduse tähenduslikku metamorfsust, mis taandaks tähistaja ning tähistatava mõlemal juhul malelaua mudelile: piip peab lõuendil piibuks saama, et mitte olla piip – värv lõuendil peab kuivama, et piip püstituks pildi ruumi, et temast saaks asendus reaalsele piibule.

Uurime loomist ennast: mitte piipu ega piibu jälge – uurime piibu saamist. Uurime värvi valguvust, teose teostumist – üleminekuid primaarselt modelleerituselt sekundaarsele.
Las valgustab meie uurimisvaldkonda hinduistlik pärimus maailmaloomisest:

Prajāpati on ürgmuna – puhas tähistaja – loodute (prāja) isand (pati). (vrdl: D/G suurepärane kirjeldus  munast “organiteta keha” e. puhta tähistajana (Deleuze; Guattari 1993: 19)) Ürgmuna kirjeldatakse kui küllast olendit, kes end loomisele ohverdab:

 „Prajāpati „olevat Brāhmanate järgi ohverdanud enast askeetliku ja erootilise kuumuse (tapas) kurnavas palavikus. Selle kosmiliseks tagajärjeks oli esiteks brahman, püha verbaalne vägi ((TÄHENDUSe energeetiline vool (– A. S.)) (Satapatha Brāhmana 6.1.1.8.). Teisal käsitletakse teda ennast tapas’i tagajärjena.” [108] (Eliade 1987: 477)

Passiivsetes omadegaolu-sünteesid teostuvad niisiis Prajāpati ühte langemisel ise-enesega “loova erootilise askeesi hõõguses (tapas)”.  
Kirjeldused üleminekuist loomise aktiivseisse sünteesidesse asetavad rõhu muundumisele –  TÄHENDUSe ihalevas saamises vormideks Prajāpati kvalitatiivse (tähendusliku) erinemise teel iseenesest:

 “Tõesti, ta polnud rõõmus /.../ ta ihaldas teist. Ta oli tõesti nii suur nagu tihedasti teineteist embavad mees ja naine. Ta pani ise langema (pat) kaheks tükiks; sellest tekkisid mees (pati) ja naine (patni). Seetõttu ... on igaüks nagu pool osa; ... seetõttu on see ruum täidetud naise poolt. Mees kopuleerus naisega. Sellest tekkisid inimesed.” (Durant 1954: 404) [109]

Puhas tähistaja asub töhe tähistajana. Pärispatu (e. asenduse, hõivamise, dominatsiooni) probleemi ei teki loomises seni, kuni püsitakse (kvalitatiivses) erinevuses ise-enesest – kuni tähistaja ei positsioneeru jäigana. See tähendab: kuni tähistamissuhted on ambivalentsed, tähistaja / tähistatava vahekord läbinisti tinglik ja ümberpööratav: 
Mitte üksnes tähistaja ei ihale tähistatavat, vaid ka vastupidi. Teos on positiivne uue loomine, kontinuaalne ajaline erinemine, milles pole kordust ega asendusi, peale iseenese ihaldava asendamise:
Upanišaadide legendi järgi andubki tähistatav (patni) ihaldavale erinemiselt, et aset võiks leida ühtimine tähistajaga (pati). Seega on loomisse lülitunud aja mõõde ning viljaka ühte kohta pole võimalik lokaliseerida:

“Ja ta mõtles endamisi: „Kuidas küll ta ühtib minuga, kui ta just tekitas mind endast? Ma õige peidan ennast ära.“ Naine muutus lehmaks. Mees muutus härjaks. Mees kopuleerus jälle temaga. Sündisid kariloomad. Naine muutus märaks, mees täkuks. Naine muutus emaeesliks, mees isaeesliks; mees kopuleerus jälle naisega. Sellest sündisid kapjadega loomad. Naine muutus kitseks, mees sokuks; naine lambaks, mees jääraks. Mees ühtis jälle naisega. Sellest sündisid kitsed ja lambad. Nõnda lõi mees kõik, kõik paarid, mis olemas on, sipelgateni välja. Mees teadis: „Mina olen tõesti see looming, sest ma võtsin selle kõik endast välja.“ Sellest sündis kogu loomine.” (ibid.: 404). [110]

 

Looja (tähistaja), kes aktiivselt erinevust loob, võib niisiis ühtida üksnes tähistatavaga, kes ihaldab loojat ise-enesest erinedes. Siin tuleb kohe kõnesse ka pagev tähistaja – toosama, kes pidevalt muundub, peaks püsituna ju ise-enese iha kiuste justkui võimatuks tegema tähistamise ülepea.
Positiivne uue loomine, nagu oleme osutanud, aga just taolist käitumist tähistatavalt ootabki: iha anduda ühes pideva pagemisega. Vaid nõnda ei ammenda tähendusloome end iialgi, vaid nõnda jääb igal viivul sündima uusi tähendusi ja vorme – vaid pagedes võib tähistatav hoida tähistatavat / loojat ihas erinevust luua. Et pintsel ei seiskuks lõuendil, et joon ei sulgeks vormi; et teos ei lõpeks / algaks signatuuriga, et kirjutus kestaks edasi / tagasi. Et miim ei seiskaks elavat keha, vaid aimaks aega, muundumist, ühte-aegu muunduja endaga.
Sama legendi teine versioon esitabki suhteid ümberpöördult eeltooduga: tähistaja on ihas, tähistatav pagemises:
Mahabharatas loob Prajāpati “omaenda väega endale arvukalt lapsi, teiste seas tütre Ušasi ehk koidu. Ükskord olevat Prajāpati üritanud verepilastust Ušasiga, mispeale tütar end gaselliks või hirveks moondas. Prajāpati võttis siis isahirve kuju ning tema seemnest sündisid esimesed inimesed.” (Avramets 2004) Positiivset loomist näeb tähistaja ning tähistatava ühte langemisena ka Durant:

“Looja on oma looduga üks ja kõik asjad, kõik eluvormid on üks, iga vorm oli kunagi teine vorm ja on sellest eristatud ainult taju eelarvamustes ja aja pinnapealses eraldatuses.” (Durant 1954: 404) [111]

Uue loomine pole lõppenud, kuni kestab erootiline pinge tähistaja ning tähistatava vahel – kuni tähistaja ning tähistatav langevad loomises ühte, pidevas erinemises iseenesest. Looja märki kannab igaüks, kel  erinemisvõime iseenesest. Ja looja märk ei püsi rinnas – loojale pole märk märkimist väärt.
Loomine kestab. Meenutagem: omadegaolu tapasi hõõgusest lõi Prajāpati “ühele pulgale” nii jumalad kui olendid:

“Jutustuste läbivaks teemaks on see, et inimene peab kordama eksemplaarset algsündmust, kogudes kokku kogu ruumi, aja ja olemise, mida kujutab Purusa-Prajāpati ilmnevasse laialipillutunud ohverdus.“ (Eliade 1987: 477) [112] (vrdl: ka: moslemite lõpmatu loomine – halq džadid)

Uurime viivu [113], milles kunstnik toodab tootmist iseenese keha hõõguses. Uurime, kuidas sest hõõgusest sünnivad värvid ja jooned; kõik tähendused ja kõik maailmad lõuendi/keele pinnale. Uurime viivu, milles kunstnik langeb ühte iseenesega, keel iseenese kehalisusega puhta tähistaja pinnal; viivu, milles pintsel libiseb ühte lõuendi pinnaga – kunstnik oma tööga.
Uurime viivu, mil teos on teos – juba ja alles ja ikka ja veel – ühte-aegu lõpetatud ja teostumas; alati juba valmis ja lõpmata pooleli; passiivne ja aktiivne, paigal ja püsimatu, rahus ja ihas; masinlik ja loomulik ja jumalik ja inimlik.
Uurime viivu, milles ühte-aegu sünnib ruum, sünnib kunstnik ja sünnib teos. Uurime TÄHENDUSe loovat tühikõne ajas. Tühikõne – see olgu ühte-aegu meie meetodiks.

“Eristus koodi ja sõnumi või, kitsamalt, langue’i ja parole’i vahel vastab Uexkülli eristusele „aktiivse plaani“ ja „konkreetse elava eksistentsi“ vahel. Plaani kohta ta kirjutas: „Meie mõistus on sisemine plaan, mis ilmutab ennast ainult siis, kui ta muutub aktiivseks (tähendusloome). Seetõttu me peame jälgima mõistust siis, kui ta võtab vastu ja töötleb muljeid vastavalt oma aktiivsusele. Ning: „vorm pole midagi muud kui plaan (TÄHENDUS), mis on vajutatud indiferentsesse mateeriasse, mis oleks võinud võtta ka teise vormi.“ (Sebeok 1994: 113 (minu vahelesegu – A. S.)) [114]

Uurime ajaviivu, milles valgub “ükskõikne” värv ning “ükskõikne” joon joonistub kribinal-krabinal; milles pind lõhnab emaili ja grafiiditolmu järele; milles söejoon ja pintslilöök uurib iseenda liikumist ajas, uuristamata pildiruumi sügavust. Uurime viivu, milles ei maalita ühte või teist kohta lõuendi välises maailmas ühele või teisele kohale mimeetilises lineaar- ja valgusperspektiiviga keeleliselt ja matemaatiliselt konstrueeritud plaanil – uurime passiivseid sünteese, mis eelnevad plaani aktivatsioonile vormis; sünteese läbipaistvas keele ruumis, millesse tähenduslik kõne pole jälge jätnud.
Aktiivse plaani – keele ruumi all/kohal on lõuendi väli kui puhas tähistaja, mis ei anna loojale dispositsiooni valikutest vormide vahel. Loojal puudub vabadus valikute vahel – tema vabadus on absoluutne. See vabadus on tema ainsas valikus:  luua – aktiviseerida plaan. Selle ainsama valiku langetab loom-masin (sensor-mootor).
Puhas tähistaja ei heida varju tal, puudub projekt (projet – ette heidetus (pr.k.)). Plaan võtab aktivatsioonis suvalise, ennustamatu ja ootamatu vormi – tõmmatuna indiferentsest mateeriast (TÄHENDUSest). Uurime perspektiivitut preindividuaalset loomist.
See sisemine plaan ei ole projekt, mis loomisele seab diskreetse valiku vormidest ja paneb kunstniku neist ühe või teise kasuks otsustama. Otsused ei projekteeru immanentsele plaanile. Plaan ise saab nähtavaks alles otsuses. Ning otsus – see on (alati juba) teos:
“Kuidas mootor just tööle hakkab, pole iial ette teada, selles ootamatuses tema mõtegi. Äkki on rohelisel oma sisu, lõhn ja värv, mis sind kangesti puudutab. Sel korral oli ta tühjaks jooksnud vesine roheline, aga mitte kahvatu, vaid igati olemas.” (Mudist 2002: 211) 
Uurime, kuidas käi(vi)tub mootor, roheline saab värvi ja värv saab rohetama – mitte loetavalt ega kirjeldatavalt, vaid roheliselt – mitte ruumis, vaid ajas.

Kirjatähtede jälg
Kui ma õpin lugema
saan teada, kuidas kirjutada rohelist
kui see ei ole roheline

juba ongi kõikide
aastate roheliste jaoks
olemas vaid üksainuke sõna
isegi siis kui rohelist ei ole
ja nüüd on see sõna kirja pandud
ja mitte üksnes öeldud

nii saab selle sulgeda pimedusse
vastu tundmatut lehekülge
kuni järgmise korrani

ja siiski roheline tuleb ilma ühegi sõnata
aga kui ma seda näen
ütleb sõna mulle see on roheline
ja ma usun seda isegi pimedas

ma olen rõõmus kui õpin lugema
ja suudan üles leida
lood kus on rohelist
ja ära tunda need rohelised käed mis olid siin enne mind
need rohelised silmalaud ja silmadki
                                                         W. S. Merwin

Uurime ajaviivu, mil roheline meeldivalt rohetab. Kuidas ta rohetab mitte “kirjatähe jäljes” ega vormi “pimeduses” pildil, vaid omaenese roheluse valgu(vu)ses lõuendi roheliselt süütul pinnal – vaataja roheliselt süütuis silmis.
Selleks peame lahti laskma ikonograafilise loogika eelarvamustest värvisümboolika osas.
Ning mitte ainult: mööda ja läbi peame vaatama värvperspektiivi reeglitest, vastand- ja täiendvärvusteooriatest ülepea. Peame unustama Goethe, Pissarro, Klee ja Gage’i – unustama, et roheline võiks suhtuda millessegi muusse peale iseenese rohetamise ning suhtuda endasse muud moodi kui rohetades.
Roheline puhta tähistajana ei kaota rohetamises oma semiootilist relevantsi: “Iga märk võib funktsioneerida märgina, kui teda kasutatakse näitlikustamaks seda, mis ta on. Näitlikustaja ning näitlikustatava (exemplifier / exemplified) suhe ei ole arbitraarne; miski peab olema punane, funktsioneerimaks näitena punasusest.” (Goodman 1968: 57–58)

“Roheline õhk, roheline
õhust, rohelisest,
laul pikk, vaikne,
pikkusest, vaikusest”
                 Hasso Krull

Uurime Upanišaadide paraloogilist plaani – selleks peame kasutama intuitsiooni.
Nähtavasti (oma ruumilises püstituses), laseb mimeetiline kunstiteos enese üle reflekteerida keeleliselt omaenese keelelisuse kaudu. Refleksioon on ruumiline ning ajalooline – oma tõepäras rohkem või vähem paika pidav.  
Ikonograaf on oma sekundaarselt modelleerivas keelepruugis metamorfne tertsiaarselt modelleeritud uurimisobjektiga – taotleb sellega ühte langevust reflektiivses keele ruumis.
Missugused on väljavaated preikonograafilisele intuitsioonile? Kadunud aja ligi, milles lõuend veel lõhnas, milles värv valgus, ei saa me ilmselt muul viisil kui metamorfsena tolle mittetähistava valguvusega kunstiteose passiivsetes sünteesides. See tähedab: et ühtida oma ainesega, mis konstitueerub keelelise modelleerituse primaartasandil, peab ka siinse kirjutuse paratamatult sekundaarselt modelleeritud keelekasutus andma järele tähendustele, saama valguma – paljastama oma primaarset modelleeritust. Keel ise peab TÄHENDUSe tasandil näitama oma võimu ja võimetust tähenduslikkuse tootmisel.
Meie sõnakasutus peab avama keele väljendus- ja tähistamiseelsed passiivsed sünteesid. Peame sisenema keele kehasse, tõusma / laskuma keele ruumist pinnale. Meil tuleb keele tähenduslikud vormid ühe hoobiga TÄHENDUSeks lahti rõivastada, et simultaanselt – ühte-aegu – sellesama teo läbi naasta teadlikuna keele enese kõnevõimest; et nüüd juba sekkumatuna lasta kirjutuse käigus abstraktsel TÄHENDUSEL väljale ilmuda üha uutes ja uutes tähenduslikes kombinatsioonides – lasta keelel enesel pseudoevolutsioonilises mikromudelis ilmutada uusi ja uusi eluvorme, neid luua ning ...välja suretada.
 Lõputöö kirjutab ennast ise valmis – juba on ta valmis (peagi pikemalt ka valmist ja valmisolust).

Tähendused saavad TÄHENDUSest  ja ümberpöördult; idee toitub pildist, sümbol ikoonist ja vastupidi. Apollonit kihutab Dionysos ja taltub ise tolle pilgu all. Kõik saab kokku / laiali ühte-aegu

Tähendused sündigu abstraktsest tähendusest või jäägu nad sündimata – nõndasamuti nagu vormid tekivad värvivalu protsessist.
Aga veel: selles TÄHENDUSe valgu(vu)ses olgu igal viivul “kohal” tähendused, loetavus ja mõistetavus. Lõputöö ei ole fantaseerimise koht, värdjad jäägu sündimata, lubatud on ainult loomulikud mutatsioonid. Nõndasamuti, nagu kunstnik ei vormi abstraktset värvi kunstlike vormidega “tagantjärele”, ei tohi meie tähtedeks pihustatud sõnadevoole tähenduslikkust tagantjärele valuvormidena peale vajutada. TÄHENDUS tähendustugu ise, nõnda nagu vormub värv.
Meelevald keelevallas annab olendile ilmaülese väe – sekkumisele primaarsetesse sünteesidesse taandub kogu maailma vägivald. Preikonograaf ei saa endale lubada tähendustavat tagantjärelisust TÄHENDUSe suhtes – ei ühtki järeldust.
Positiivne loomine ei tunne lünka, mida tagantjärele tuleks tõlgitsemisega täita. Kõiks(us)e loomine teostub ühte-aegu – mõõtmatus ajaviivus. Püsigem selles viivus: kõik ses kirjutuses sündigu ühte-aegu.
Kõik sündigu ühte-aegu. Sellesama ühte aegu, millele juba viitasime – sellesama, millest sünnib kõiksus Upanišaadides. Sellesama ühte, millest sünnib kogu tähistamine – keele enesepiitsutuse hõõgusest ta preindividuaalsel pinnal.
Tähenduste pinnal paljastub taas homonüümiline tähendusloome – keel ise kingib meile homonüümilise võtte – keel ise avab kingitusepaki – ise paljastub kingitusena. Keel on striptiisitar, kes poeb pappdekoreeritud tordi seest välja meie kirjutuse igikestval sünniviivupeol.
Homonüümiline võte on meetodina täiesti isetu. Teisiti ei saagi see olla, kui loobume tõlgendamisest, hinnangutest ja otsustest. Homonüümiline võte ei ole vaatenurk, millele keeles positsioneerume, otsustamaks asjade korra üle (tähenduste vastavus ruumis); ta ei võta positsiooni ka mitte keele enese üle (õõnestamaks logose-keskse mõtlemise võimu aktiivsetes sünteesides, paljastamaks keelde inskribeeritud ideoloogilisust (subjekti keeleline konstrueeritus vastavalt situatsioonile ajaloo ruumis (Foucault & co.)). 
Meie ei pruugi keelt metodoloogiliselt (sest meetod ei kuulu meile); keel ei pruugi ka mitte meid (meetod on tootlik passiivsetes sünteesides, ta on süütu ja ideoloogiavaba, tal pole meiega asja). Homonüümises ambivalentsis ei kajastu kõnesituatsiooni kultuurilised, poeetilised ega ideoloogilised kontekstuaalsed kaastähendused. Võte on filosoofilises mõttes absoluutselt puhas, süütu ja loomulik. Keel hülgab kergel käel tolle, kelle käe läbi ta tähenduslikuks tekstiks peab saama; kirjutuse nullkraad (Barthes) langeb ühte kirjutaja loomuliku kehasoojusega. Keel pruugib ise-end – pruugib meil vaid seda sündida lasta.   
Inimolend sünnib keelde, mis konstrueerib temast “toimiva” subjekti. See toimimine – igasugune toimimine – eeldab aga, et ollakse sündinud valgu(vu)sse.
Valgusse sünnitakse esimeses vääksus (mil pole mingit pistmist eneseväljendusega); esimeses jalapõtkes (milles pole märki agressioonist); naeratuses (milles pole kübetki huumorimeelt); ...esimeses süü- ja häbitundetus väljaheites – ise ollakse heidetud välja – väljale valguma.  
Kõik sündigu ühte-aegu – sellesama ühte, mis toitub ise-enese ressurssidest – keele ühte langemisel ise-enesega TÄHENDUSE passiivsetes sünteesides, et sündida võiks tähendused.
Looja keha ühtelangemine ise-enesega toitub ta enda sisemistest varudest. Positiivne preindividuaalne loomine on refleksiivne. Looja ei oma keha – ta on see (peagi, mõne rea (lõigu? lehekülje? pea tüki?...) pärast näeme, mil moel). Looja ei reflekteeri. See tähendab: looja ei ole enese jaoks teine – looja pilk ei projitseeru tühjale kohale omadegaolust väljaspool. Loomine ei alga tühjalt kohalt, millelt reflekteeritaks oma keha kui positiivse antuse kohta ruumis; ei alga kehast ruumis, mille positsioon või nihe annaks märku aktiivsest individuaalsest eneseväljendusest. Loomise positiivne ja preindividuaalne algtingimus on looja keha ühtelangemine ise-enesega ruumitus ajas – ei muud.
Seda tingimust täidab ka keel oma primaarses modelleerituses: passiivset ühtelangemist iseenesega TÄHENDUSes, et saaks võimalikuks tähenduste teke aktiivsetes sünteesides: kogu süntagmaatiline orgia – kõik paaritumised ja kombinatsioonid, kõik reflekteeriv ja jäljenduslik, kõik väljenduslik.
Kõneleja praktiseerib tähistaja ühtelangetamist tähistatavaga keele ruumis, see suhe on tema jaoks loomulik. Loomulik (looduslik), mis talle ta kõne motiveerituse tõttu ei paljastu, on aga hoopis keele isetu suhe iseenesse tähenduste-eelses. See on: tähistaja irrutamatu ühte langemine iseenesega TÄHENDUSe pinnal ja mitte tähistatavaga keele ruumis. Sotsiaalseteks aktiivseteks sünteesideks tarbetu puhas tähistaja pole isegi teadlik omaenese potentsiaalist aktiviseeruda keelelise tähistajana. Keele sisemine plaan, nagu õpetab Uexküll, tekib alles ta tähistaja aktiviseerumise hetkel.
Teadmatuse valgusega on löödud ka motiveerimatu värv ja joon. Loomulik valguvus lõuendi pinnal ei tunne potentsiaali ega vajadust jäljendada: markeerida üht või teist kohta lõuendist väljaspool, taheneda ühte või teise kohta lõuendil – vormuda üheks või teiseks objektiks pildi ruumis.
Intuitsioonil tuleb siseneda joonde ja värvi – viivu, milles kunstnik langeb ühte iseenesega, omamata enese suhtes kõrvaltvaadet; viivu, milles kunstnik on omadegaoluline pretensioonide ja kapriisideta keha, teadmatu oma jagamatust individuaalsusest – vaba vajadusest tükelduda, eneseväljenduses taasjaguneda.


Jštka rohelisega: (1.)
Jštka otse: 1.4.