Sisukord:

 

(1.) Intuitiivne loov TÄHENDUSse.
Siseneme viivu, milles kunstnik on keha ruumitus ajas – keha ilma kuju, massi ja palgeta; viivu, milles kunstnik on preindividuaalses valguvuses – vaba keha raskusest ja enesekehtestamise kohusest (viivu, mil enese käsile võtmist ei tule käsitleda keha ületamatu raskusega; viivu, milles ei sõdita gravitatsiooni vastu ja enese käsile võtmist ei üritatagi; viivu, milles alati juba ollaksegi enese käsil – sulg-kergena paberi pinnal, tantsiva pintslina maalija peos). 
(Käsilolev läheb alati üle käte, kasvab käte vahelt välja, enesest üle – saab endast enamaks ja saab käesolevaks. Aga käesolev, mis püüab end püsistada, läheb alati käest ära. End igavesti käesolevaks paratamatuseks fikseerida püüdva despootliku tähistaja võim läheb alati käest ära, alati roiskuma).
Tuleb siseneda viivu milles kunstnik on keha ruumitus ajas – on keha keha omamata – on jäägitult keha oma.
Katsume neile ülestähendusile pisut valgust heita – astume TÄHENDUSE valgu(vu)sse järgmises pseudodialektilises masinas:


Mina olen keha
Keha on minu   

Kui nüüd küsime, milles ja millisel juhul nende kahe lause vaheline erinevus seisneb, ilmneb, et erinevus on nähtav ning tähenduslik üksnes tolle jaoks, kes esimest lauset lausub. Ning seda nimelt lausumise enese, lausuja keelevõimelisuse tõsiasja läbi. Erinevusest saab aru üksnes too, kel on võime tähendusüksusi eristada – too, kes näeb end olevat keha teiste kehade seas; too, kes teab end evivat kehalisuse kvaliteeti – teab end omavat keha.
Too teadmine on võõras omadegaolulisele kehaks olijale passiivsetes sünteesides; ta on nimelt see, mis konstitueerib kartesiaanliku subjekti aktiivsetes tähendussünteesides.
        Teadmises erinevusest keha ja vaimu (meele ja keele; pinna ja ruumi jne.) dualism seisnebki. See on dualism, mis muuhulgas lubab reflekteerida keha omamise ning kehaks olemise erinevuse üle. Vaim ehk sekundaarselt modelleeritud reflektor ilmutab end tähistajana teises lauses possessiivse vormi “minu” kaudu. Vaim ehk teadvus on tähistaja, on omaja ning domineerija.

Kuidas on lood esimese lausega? Lause on teise suhtes esmane, teeb teise võimalikuks, saab aga olla lausutud üksnes teises lauses konstitueeritud reflektori poolt.
Lausel pole lausujat – ometi on ta tähistaja. Kuid tähistajana on ta taoline, mis ei viita millelegi omadegaolust väljaspool. Lause ei vajagi lausujat – ta lausub end ise, lausub end näidates – lausub puhta tähistajana. See lausumine on läbinisti performatiivne: kehana täidab lause paberiruumi, kehana täidab ruumi lõuend kui puhas tähistaja. Omadegaolulise aktuaalse kehana on puhas tähistaja positiivse loomise lähtetingimus.
Esimene lause on tähistaja – teadmatu oma tähistamisvõimest.
Esimene lause on  keha, teadmatuna oma kehalisusest.

Katsume nüüd nähtavaks kirjutada puhta tähistaja – tolle esimese lause kui tähendusliku pinnal: TÄHENDUSes. Sai märgitud, et reflektori kui sekundaarse modelleeriva tähistaja nähtavaks tunnuseks kirjapandud lausungis on possessiiv. Lauses: “Keha on minu” konstitueerib omandisuhet u, kirjutuse pinnal teadlikult enesest välja paigutunud “mina”-s.
“Minu” asemelt leiamegi esimeses lauses omadegaolulise nominatiivse “mina”, mis ennast keelelisse omandamisse / tähistamisse pole väänanud: mina on puhas tähistaja – ja mina on keha.
Edasi: mina on keha kehana ning – ühteaegu – mina on keha (oma). Mina reflektsioonivõimetust tunnistabki 0-morfeem “keha” lõpus:  mitte “keha on minu” ega “keha omab mind”, vaid “mina olen keha”. “Keha” 0-morfeem tähistab seda, et duaalsused (nagu olemine / omamine) saavad tekkida üksnes keelelises (ise)teadvuses, “mina”-s. Ihaldav keha on ja oma(nda)b ühel samal joonel, langeb enesega ühte valgu(vu)ses. Mina on kehas potentsiaalselt alati juba sees, kuulub jäägitult kehale, on selle oma, kuid kuuluvusest (0-morfeemi) endale aru ei anna.
Võiksime ütelda, et mina on puhta tähistajana “puhas” just seni, kuni ta pole teadlik oma kuuluvusest kehale – kuni talle jääb teadmatuks keha “a” 0-morfeemiline tähistavus; ning kummati on ta just seni puhta tähistajana kehatu, vaba sunnist (ümber) kehastuma vastuseiks 0-morfeemilise keha pretensioonidele. Keha 0-morfeemilisuses avaldub seega potentsiaal “mina” orjastamiseks  - “mina” lülitamiseks aktiivsetesse instrumentaalsetesse sünteesidesse.

Zarathustra: “Su keha tööriist on ka su väike mõistus, mu vend, mida sa nimetad “vaimuks”, su suure mõistuse väike töö- ja mänguriist.
“Mina”, ütled sa ja oled uhke selle sõna üle. Kuid suurem sellest, mida sa ei taha uskuda – on su keha ja ta suur mõistus: ta ei ütle “mina”, vaid teeb “mina.”” (Nietzsche 1993: 21–22)

        Keha ise pole võimeline tähenduslikuks eneseväändeks – pöördumiseks (á la mina – minu), kuid 0-morfeemilisus (mitte käändumine ega pöördumine keeles, vaid loomulik, (keele)ruumis nähtamatu käänlemine ja pöörlemine omadegaolu-sünteesides)  lubab tal sõnatult ja seda võimukamalt kapriisitseda ja nõudmisi esitada  TÄHENDUS-sünteesides. 
       Keha: “mina, anna süüa; mina, leia partner;” viimaks: “mina, taltsuta mind, tee mind enda omaks – ütle: minu keha! ütle!” ...veel viimaks: “represseeri – alluta mind, tähista ja vääna ennast keeleruumi (krundi lõuend, sea molbertile ja lase värvid valguma; täida paber pastaga).
Tekita enesesse lünk puhta tähistaja pinna ning omaja positsiooni vahele, tekita aktiivsete sünteeside tähistajana pidevusse tühik, millesse Oidipus võiks ehitada fantastilisi vorme (Oidipus pole aktiivne repressiivne jõud, vaid on ise ihade represseerituse saadus; ihasid represseerib mina, kes on keha enese nõudmisi rahuldades saanud instrumentaalseks, tähistavaks ja omavaks – saanud Mina-ks).
Järele andmises keha viimasele nõudele (tekita lünk – enese ja teise; enese ja minu vahele!) seisnebki mina väändumine aktiivsetesse sünteesidesse: “keha on minu”.  Mina-st saab tähistaja – keha “suure mõistuse väike töö- ja mänguriist.” 
Mina pole enam keha puhta tähistajana – tollena, kes “ei ütle “mina”, vaid teeb “mina.”
Kehast saab tähistav vorm, puhas ja kehaline valguv värv tahkub reflektoriks. Lõuendi kui puhta tähistaja pind jääb tähistavate vormide alla, jääb nende alluvusse ja kaotab paistvuse. TÄHENDUS kirjutuse pinnal väändub omadegaolust reflekteerivaiks tähenduslikeks vormideks.


Esimese lause “mina olen keha” tähendab: “mina olen” ühteaegu ülesehituslikult ja teadvustamatult, tahtmatult (aga mitte tahte-vastaselt) ja ükskõikselt keha oma – see on positiivse loomise läte – kõikide tähenduste võimalikkus, potentsiaalse keeleruumi pind TÄHENDUSe loovuse voolus.
Mina olen keha – täieline (Bergson: du plain) ja ennast täis – keha eneses (Sartre’i l’être-en-soi; being-in-itself) [124]; ihaldav keha, loov keha – 0-tähistaja, mis on teadmatuses tähenduslikust 0-morfeemilisest erinevusest enese sees, mille omadegaolulised loomulikud sünteesid sellest erinevusest  aga põhjustuvadki.
Mina primaarses modelleerituses on elav keha, mis ei kuulu ega oma; keha, mis ei tähista, vaid on puhta tähistajana – keha, mis õieti “ei olegi”, vaid liigub, valgub, kasvab – loob ennast – loob maailma. Kehaks olija “eelneb” alati keha omajale, ühtlasi tollele, kes võib endast mõelda kui kehale kuuluvast (tollele, kes loeb omadegaolulise keha endast välja; tekitab 0-morfeemi läbi kunstliku vajaduse omaenda kehale, satub seeläbi keha alluvusse ning kõigisse loomingulistesse konfliktidesse ja kompromissidesse, mis sellest suhtest aktiivsetes sotsiaalsetes sünteesides sündima saavad).
Positiivne loomine ei tunne konflikte ega kompromisse, ei puudust ega vajadust. Instrumentaalsuse asemel on iha.
Ei ole materjali, mille vastupanu tuleks murda, mis võiks murdmisele vastu panna – on vaid vastupandamatu iha valgu(vu)se järele. Muretus positiivses loomises, mis on objektitu ja motiveerimatu ning teostub valgu(vu)ses, langevad ühte keele ning looja mitteteadvus.
Seda muretust tunnistab lõuendil tantsiv pintsel ja vaba joon. Sel muretusel laseb keele pinnal liugu homonüümiline võte. Sellest lähtub homonüümilise produktsiooni võimalikkus kasutamiseks võttena; sellele rajaneb kõige üldisemal tasandil ka Lacani kontseptsioon mitteteadvuse keelelisuse kohta (vt  väljad 1.2.4.1. ja 1.2.4.1.1.).
Kokkuvõtteks:
Keha on minu – reflektsioon enese kohta; aktiivsed sünteesid: keeleline sekundaarne modelleeritus.
        Mina olen keha – langemine enesega ühte; passiivsed sünteesid; keele-eelne primaarne modelleeritus.

      Katsume nüüd koondada tähele-panu ühte vaat(l)usse tuhandes ja / ei üheski pildis. (Homonüümilise võtte produktiivsusest preikonograafilises intuitsioonis).

TÄHENDUS ja tähendused
T-Ä-H-E-N-D-U-S, see on tähtede laotumine paberi pinnale. TÄHENDUS saab nähtavaks kirjutamise protsessis. Paberil ruumistunud pidevuslik protsess omakorda lubab tagantjärgi TÄHENDUSest välja lugeda erinevaid diskreetseid tähendusi.
Passiivsed sünteesid konstitueerivad teksti keha –  corpus’e.  See keha, niivõrd kui füüsiline, on terviklik ja monoliitne, on kehtestatud iseenda piiridega – ta on üks. Iga tavakeele pruukija nõustub: passiivsed sünteesid konstitueerivad ühte.
Sellelt eelduselt võtab tavaloogiline kunstiteose analüüs kirjutada / kirjeldada selle, mida ta loeb üheks, kohta. Niisiis usub ta, et võib teose koha sisse asetuda.
Analüüs, milles keel väljendab end diskreetselt ja instrumentaalselt, jätab keele enese “koha” ja tema sisemiste passiivsete sünteeside dünaamika tähelepanu alt välja.  Keel on tööriist analüütiku peos, keelel endal pole põhjust peatuda – pilgul pole põhjust peatuda tööriistal: maalival pintslil, kirjutaval käel.
Siin aga tulebki ilmsiks taolise menetluse sümptomaatiline viga: sekundaarselt modelleeritud tavakeele “loomulikkuse” pinnalt, mis TÄHENDUSega ei arvesta; milles kirjutus jääb lineaarseks, diskreetseks ja instrumentaalseks, keelevälist reaalsust reflekteerivaks, pole võimalik näha TÄHENDUSt analüüsi “objektis” –  so. antud juhul värvi ja joone mittereflekteerivat iseväärtust lõuendil ja homonüümide mängu keele omadegaolus.
Jäädes teose kui ühe juurde, paigutab kirjutaja selle automaatselt ruumi, staatikasse, objektistab selle, uskudes olema võimeline seda objekti kirjutuse läbi asendama, kirjutama tema kohta. See tähendab analüüs usub oma võimesse teose koht sisse võtta.
Aga tähelepanu! Asetudes teose asemele, tema ühte kohta, ei ole analüütiline arutlus võimeline midagi kostma ühte kohta, mis protsessuaalselt ja lakkamatult teose pinnal aset leiab. Teoses kui ruumilises ühes (üksuses) toimib lõpmatu erinevuslik võnkumine – seda nimetamegi omadegaoluliseks ühteks. [125] Meenutagem loovat ürgmuna Upanišaadides.


Sarnaselt usume, et kui kunstiteose analüüs loeb end lõpetatuks, olles suutnud ühendada sümboolse ja figuratiivse maalil inimajaloo sotsiaalsetes, kultuurilistes ja religioossetes sünteesides leiduvate tähistatavatega, ei ole ta saavutanud enamat asendusnaudingust.
Tähistava ja representeeriva, ikonograafilisena on analüüs orienteeritud tulemusele  – lõpetatusele. See tähendab, et sama eeldab taoline menetlus oma objektilt: fikseeritust. Teist võimalust pole. Teos on ese / nähtus, millel näha esemeid / nähtusi, mis omakorda viitavad teistele esemetele / nähtustele. Igal esemel ja nähtusel on taastuletatav koht ajas ja ruumis. Igaüks neist tuletub – miski ei tule ise, nõnda ütleb loogika.
Aga kunstiteose päristine TÄHENDUSe  aegruum pole mitte inimühiskonna ajalooline ega teose autori biograafiline, koguni mitte tema psühholoogiline aegruum, vaid üks teine – mitte sümbolite ja figuuride aegruum, vaid üks teine – on valguva värvi ja vaba käe joone oma.
        Pangem tähele: tõeline erinevuslahe ei avaldu mitte abstraktse ja figuratiivse kunsti vahel, vaid erinevate teoste esituslaadi, jämedalt üteldes mentaalse ja kehalise, kaalutletu ja spontaanse vahel: Malevitši must ruut või mõni Mondriani neoplatsitsistlik teos on lähemal rangelt figuratiivse laadiga Raffaelile, Poussinile või Vermeerile kui oma kaasaegsetele “vaba käe” abstraktsionistidele nagu Kandinsky või Marc; P. Kleel või Y. Tanguy’l on rohkem ühist El Greco või Goya, kaasaegsetest Soutine’i, Modigliani või Utrillo hullusega kui oma aatevendade “vabade assotsiatsionistide” Dalí või Magritte’iga, kelle assotsiatsioonide vabadus jääb läbini suhteliseks –  valikuks keeleruumi representatiivsete fantaasiate vahel.
Viiekümnendate, kuuekümnendate New Yorgis viljelesid abstraktset laadi nii ekspressionistid J. Pollock, W. De Kooning jt. kui ka “maalilisejärgsed abstraktsionistid” F. Stella, K. Noland jt. Ometi on Pollocki sigrimigrilistel pannoodel enam sugulust van Goghi päevalillede kui Nolandi värviringidega.
Kõneldes valgu(vu)sest teoses ei pea me hoopiski silmas n-ö.  kunstilist abstraktsiooni. Mimeetiline detailitruudus ja abstraheerimine – niivõrd kui teadvustatud, on mõlemad taotlused seotud loomise aktiivsete, keeleliste sünteesidega. 
Abstraktne ja konkreetne – need ei ole preikonograafi intuitsioonis vastandid, vaid ühe ja sama mündi kaks külge. Ning mündi  (sümboolne) maksvus intuitsiooni ei huvita. Intuitsiooni jaoks seisneb mündi maksvus üksnes tajudes, mida mündi erinevad pinnad puutuja sõrmede all äratavad – “kulli” ja “kirja” vahetu resentatiivne väärtus – see,  millele mündi vahetusväärtusega opereeriv ikonograaf  tähelepanu ei osuta. See, mis ei konverteeru.
Ainus tõekriteerium on valgu(vu)s. Vaidlus üldistavate (abstraktsionism)  ja “konkreetsete” (realism) mudelite adekvaatsuse üle võib toimuda üksnes tõepära (tõest ja tõepärast vt läbivalt välja 1.1.1.) skaaladel. Intuitsioon jääb skaalade suhtes ükskõikseks, ei heitu ega eksitu.  Keele-eelses puhtas tähistamises langevad kõik skaalad ühte vaieldamatus meeldivuses (meeldivuse kohta vt nt väli 1.2. ja 1.2.4.). [126]

 

Ühtimine kui protsess ei toimu sotsiaalsete, nimetavate ja tähistavate sünteeside ajas kronoses, vaid aionis – teose seesmises lõputus ja mõõtmatus loodumises, produktsioonis, mis toitub iseenda ammendamatutest ressurssidest: värv jääb igavesti lõhnama ja voolama, valgus igavesti valguma – keel oma primaarsetes sünteesides, eneseleviitavuses on lõpmata tootlik (Alliksaare fenomen).
Tähenduste all ja peal ja sees –  keele pinnal alasti TÄHENDUS, nõndasamuti nagu maali pinnal, figuuride ja ikonograafiliste tähenduste all, peal ja sees alasti valguv värv ja abstraktne vaba joon – see, mille kohta kirjutamine jääb analüütikule kättesaamatuks. Ja nimelt seepärast, et loomise esmastes sünteesides pole kohta.
Ühte kui üksust on võimalik kirjutada ja kirjeldada, aga ühte kohta ei selgu, kuna ühtel puudub koht, millele fikseerida pilk, mida valgustada, hõivata, okupeerida – ühtel on ainult aeg: aion.

Tähele-panu: looming on püsimatu, teos on teos. Ceci n’est pas une pipe; n’est pas une tautologie – ceci est une langue même, c’est une ches-d’œuvre même!
Kirjutada mitte kohta, vaid aega –  kirjutada isooperatiivselt teosega, mis teos on, kirjutada metamorf teosele – see on preikonograafi praktiline ülesanne.

Lineaarne ja välismaailma reflekteeriv tavakeel usub end ise olevat üks. Sõnad on kokkuleppelised märgid, millel on osutus ja tähendus keelevälises sfääris. Keel on mõtte edastamisel pelk instrument.
Meie ütleme: keel saab instrumendiks alles teisestes, sotsiaalsetes sünteesides.
Primaarse modelleerituse tasandil töötab keel performatiivina. Lühiühendust keele omadegaolu ja aktiivsete sünteeside vahel teostavad homonüümid: passiivsed sünteesid konstitueerivad küll ühte (hoiavad keha koos), tekitades ühte-aegu aga ka ühte (keha sees). (Aktiivsete ja passiivsete sünteeside koekstensiivse aset leidmise kohta vt väli 1.2.3.; fn 47)

Passiivsetes sünteesides toimubki TÄHENDUSe produktsioon – see ja ei midagi muud. Teksti keha aineks on tähed analoogselt värvidega, mis on maali aineks passiivsetes sünteesides. Värvid nii nagu tähed on teoses kohal eneseküllaste ja abstraktsetena, oma kirjususes puudub neil referentsiaalne, kujutav funktsioon – nad on kohal üksnes iseenda kujul.
Passiivsetes sünteesides sünnib kirjutus ilma asenduseta. Kirjutuse ase on temas endas. Kirjutamine toimub ajas ja väljendub teksti keha piiride protsessuaalses laiendamises. Passiivsetes sünteesides kasvab kirjutus iseenda ressursside arvelt. Passiivsetes sünteesides on teos totaalne ja täiuslik.
Diplomitöö vorm nõuab kirjutuselt aktiivseid sünteese, so: TÄHENDUS peab omama tähendust. Tähendus on TÄHENDUSes millegi kohta. So: diplomitööd väärtustatakse vastavalt sellele, kuivõrd on tema kaudu võimalik millegi kohta teada saada.
Millegi kohta teada saamine eeldab kirjutuselt kirjutamist selle millegi kohta – selle koha sisse. Millegi kohta kirjutamisel hõivatakse kirjutuse enese väliseid territooriume. Millegi (muu kui iseenese) kohta kirjutamine väärib alati hukkamõistu, kuna sellega kaasneb alati okupatsioon: kirjutise püstitamine mistahes nähtuse või pidevusest välja lõigatud objekti kohta tähendab selle koha hõivamist, sellele asetumist ja “asendatava” välja tõrjumist
Analüütiline kirjutus ei anna sellest endale aru, represseerib oma objekti primaarset modelleeritust (TÄHENDUS) ja pakub ennast kohtlasena valgu(vu)sliku loomise asemele. Selline kirjutus suhtub teose kui eneseküllase ühtsuse omadegaolusse (TÄHENDUSse) hoolimatult, jätab selle arutlusest välja, uskudes, et kõik, millest teos koos püsib, on teosest enesest väljaspool asuvad tähendused –  et kogu kunstilooming ainult tähendustes seisnebki, et kõik teosed koos ja igaüks eraldi pole enamat kui mimesis, refleksioon ja asendus.


Ratsionaalse analüütiku kohtlane viga:
Ta eeldab:
  • objektsust ja objektiveerib ennast objektsusele. Ta eeldab, et:
  • objekt on kunstiteos (maal). Ja viimaks, et:
  • objektil on koht (mis võimaldab tema kohta kirjutada).

Need eeldused viivadki koht-lase ignorantsile ja valedele järeldustele kõige osas, mis puudutab teose aja-sünteese – teostumist ennast. Koht-lane usub teose olevat staatiliselt kohaliku. Teose koht projitseeritakse analüüsis ajaloo ruumi ning vaadatakse seeläbi mööda teose ainukesest päristisest kohast, so lõuendist, mida katab värv. 
Teose omadegaolu sisemise dünaamika suhtes ükskõiksena  paigutab kohtlane teose koha sotsiaalsete sünteeside dünaamikasse. Hõivates nüüd ise selle koha, (kirjutades (end) teose kui üksuse kohta (sisse)) võib ta seega kirjeldada dünaamikat üksnes niivõrd, kui näeb seda leiduvat teosest väljaspool – nähes keskkonda teose seisu-kohalt. Siingi ei suuda ta ütelda sõnagi kunstiteose enda kohta. [127]

Analüüs, mis asendab asendust, ei taipa, et teos on teos. Selles esineb topeltviga: eitatakse teose protsessuaalsust (teos on teos – teostumas) ja ühte-aegu tema eneseküllasust (teos on teos – ei muud – iseenesena täiuslik).
Ja teos nagu iga tekst on alati iseendast rohkem, on alati iseendast välja, just seeläbi, et ta üksnes (aktiivsetes sünteesides) ei reflekteeri välisilma, vaid seisab seesmiselt silmitsi iseendaga – homonüümias, värvis ja joones. TÄHENDUS enne ja pärast tähendusi – ükski teos ei ole puhas nartsissistlikust enesepilastuse patust, ehk küll vaid osad neist julgevad seda tunnistada.
Tavaloogiline analüüs üritab kunstiteost seisata, ootab sellelt vastutulelikkust, allaheitlikkust ja ronib talle macholikult peale (kohale). Selline vägivald teose koha suhtes võib õnneks alati vaid sümboolseks jääda. Teose sisemine rütm, võnkumine ja vool, semiootiline chora kui mittekoht looja südame all jääb vägivallatsejale alati kättesaamatuks. Koht, milles ihalev teos on omadega (lumesula, lõputu ohe, viibe, karje, silmapilk).

Niisamuti nagu meie poolt valitud aines ei jäljenda, pole teda võimalik jäljendusena eksplitseerida – ta ei jäljendu dispositsioonidena keele väljal, keele ruumis.
Ometi see aines väljendub; läbistab ruumi. Ta väljandub [128] – st saab väljaks. Lõuendi väli ruumis saab tema asualaks – preikonograafiline aines leiab asu pildiruumist väljale alastudes. Alastumisel väljale, abstraktsesse värvi ja joonde, jääb aines lakkamatult ja edasi lükkuvalt aset leidma 
Kui kunstiteos oma preikonograafilistes sünteesides ei jäljenda, avaldudes tähendustena, vaid pelgalt väljandub, alastudes TÄHENDUSena, siis tõetruuduse huvides tuleb väljanduda ka diskursusel. Ka kõne tuleb murda välja(le) tema lineaarsest ahelast. Ka kõne peab saama väljaks – ka kõne peab alastuma.

Väljandus tekitab välja kui absoluutse välise.

Keelemärk kui kokkuleppeline suhe rajaneb Saussure’i järgi kõne sünkroonias “välisele” väljendusele (helikujund / tähistaja) ning sisule (mõte / tähistatav). Saussure võrdleb tähistavussuhteid keeles paberilehe kahe poolega.

“Keel on võrreldav ka paberilehega: mõte on recto jahelikujund tema verso; ei saa katki lõigata recto’t ilma ühte-aegu lõikamata verso’sse; nii ka keeles: ei saa isoleerida helikujundit mõttest ega mõtet helikujundist.” (Saussure 1995: 157) [129]

Nende kahe poole lahutamatu vastavus keeles pole mitte orgaaniliselt põhjuslik, vaid meelevaldselt kokkuleppeline:

 “Seos, mis ühendab tähistajat tähistatavaga, on arbitraarne. Ja kuivõrd me võtame märgina vastu tervikut, mis tähistaja ning tähistatava ühenduses realiseerub, võime ütelda lihtsamalt: keelemärk on arbitraarne.” (Saussure 1995: 100) [130]

Semioloogilise procédé ideaali realiseerivad kõige paremini täielikult arbitraarsed märgid (hiinlaste üheksa kummardust imperaatori tervituseks näiteks ei oma intrinsilist väärtust, vaid rajanevad puhtalt konventsioonile (ibid.: 101) [131]

Erandlike nähtustena keeles (kus kõik märgid pole motiveerimatud) nimetab Saussure onomatopoeesiat, mööndes, et “need (onomatopoeetilised tähistajad – A. S.) pole kunagi lingvistilise süsteemi loomulikud elemendid.”(ibid: 101) Siin avaldub selgelt Saussure’i suhtumine nimelt keele sekundaarsetesse sünteesidesse kui “loomulikesse”. Loomulik – see on Saussure’i jaoks kokkuleppeline. Loomulik – see on sümboolne.
Onomatopoeetilised tähistajad on keele ajaloolises arenemises päästmatus etableerumises – mittemotiveerituks saamises. Onomatopoeetiliste tähistajate kui liig-meeleliste kokkuleppelisus on vaieldamatult vaieldav.
Erinevalt onomatopoeetilisest kuulub homonüümiline tähistaja aga lingvistilisse süsteemi kindlalt “orgaanilisena”, kuna tema arbitraarsus on samavõrdne kõigi teiste sõnadega. Selles osas toimivad homonüümid loomulikena mitte üksnes keele tõeliselt loomulikke, primaarse modelleeritusega sünteese paista lastes – nad on ühte-aegu “loomulikud” ka sekundaarselt modelleeritud tähistajatena. [132]

Tähistatav kui üksus oma diskreetses asjalikkuses on paberilehe välisel, tähistaja poolel aktualiseeritud mitte välja, vaid jäljena. Tähistatava konstitutsioonist tuleneb, et ta mitte ei väljandu abstraktsena, vaid jäljendub kunatiselt konkreetses jäljes. 
Väljanduses avaneb väli kui absoluutne väline. St.: väljandus murrab kõneahela välja(le) tema lineaarsest, sünkroonselt kohalolevast kokkuleppelisest jäljelisusest. Selle murru teostab kõneahelas homonüümia –  sünkroonsete tähistajate kokkulangevuses TÄHENDUSe ambivalentsi, milles üheseltvõetav kokkuleppelisus enam ei kehti. Teos on operatsioon, milles tähistaja kui üksus eksplodeerub, hakkab hajuma – saab valgu(vu)seks. Jääb vaid väline – väljandus – väli puhta tähistajana.
Väljast saab kõneahela asuala, lineaarne kõne alastub väljal. Tähistamissuhete valgu(vu)ses ongi tähistaja alasti – väli ilma sisuta, mitte aga kokkuleppeline jälg keele / pildi ruumis. Väli ilma sügavuseta ja seega põhjatu; pind ilma raamita – seega piiritu. 
Homonüümia kui kõne / kirja (ja siin kaotab tähtsuse nende suhtelise esimuse problemaatika) väljanduslik operaator tekitab diskursuses olukorra, milles tähistamissuhe avaneb valgu(vu)sele, saamisele: tähendused pole enam / veel sünkroonselt kohal, vaid jätkuvalt edasi lükatud – nad selguvad, võtavad kuju, kinnistuvad alles protsessis, tagantjärele; nad on tuletised TÄHENDUSe tulemisest, saadused saamisest, nad on see, mis valgus (mis enam ei valgu).
Lõuendi väljal on tähendused (uni)vormid, mis väljanduse abstraktset alastust riietavad – (uni)vormid, mis tekitavad paikapidavuse, äratuntavuse reaalruumi (näilise) diskreetsusega seda järele aimates. [133]

Homonüümias pole tähendused diskursuses sünkroonsena kohal – kohal on TÄHENDUS, milles tähistajad kattuvad. Kohal on “tiine” TÄHENDUS tähenduste omadegaolulises ühte-langevuses.
Homonüümia murrab kõneahela lineaarsusest välja(le). Väljandudes tähendused alastuvad. St: tähenduste lineaarsus kõneahela sünkroonias hargneb alale: tähendused asustavad ala – on alasti kui puhas abstraktne TÄHENDUS. Valguv värv paistab ala(s)ti vormidest läbi.
Tähistatavata väli(ne) on lihtne üks. Aga ta ei kujuta endast üksust, ülepea ei kujuta ta midagi – ta on teos, aga mitte kujus. Ja teos on tema omadegaoluline paljusus. Välja passiivsed sünteesid tekitavad ühte, mida ei iseloomusta mitte üksus, vaid virtuaalne ühtne paljusus.
Puhta tähistaja väljal alastumises näeme tähendusi langemas ühte. Homonüümia kui kirjutuse performatiivne ihaoperaator on isend, mis poolitab ise-end, alastub väljal, asub alastudes iseenda kohale ning langeb iseendaga ühte.

     Väli on keele piiril; väljandunud diskursuse keel kui väli on alasti ja tundlik. Keel on erogeenne tsoon. Seal, keele piiril, serval, äärel mis on ruum ja pind ühte-aegu (äär - poolruum, pooltasand (matem.)) võtab maitsmismeel vastu kontsentreeritud süsivesiku (valguva kase-V-suhkru kohta vt väli 1.3.) magusaid aistinguid (iha sõnatu kõnetus, kõnetu kõnetus keelel kui meelelisel puhtal tähistajal)
Need aistingud käivitavad ihaldava süljevoolu, sunnivad neelama ja neelatama – iha voolu rütmiliselt katkestama, keelega artikuleerima –  sööma, suutmata püsida puhtas läbipaistvas ihavoolus; sunnivad aga nüüd ühte-aegu ka süüa nõudma, kõneldes neelatuste vahele arusaadavas pretensioonikas keeles. Sotsiaalne sund avama suud ja sulgema, väljendades ühisarusaadavat tähenduslikku kõnet, lisandub loomusunnile avada suud ja sulgeda, et sisestada toitu – milleks nüüd saab igapäevane ühisleib.
Keele pind keele piiril on puhas ihaldav väli(ne) – on meel ise. Oma põhjusobjekti teadvustades lülitub keel ihaldavast tootmisest (süljevool) töösse operaatorina aktiivsetes sünteesides.
Sotsiaalsetes sünteesides seob keel end nõudlikku voolusi organiseerivasse ahelasse – katkestab ja artikuleerib ensüüme ja toitu, ühte-aegu aga nüüd ka häälitsusi ja karjeid nii keha orgaaniliste kui subjekti sotsiaalsete vajaduste rahuldamiseks. Keel lülitub sotsiaalse organina aktiivsetesse sünteesidesse: toitumisahel, kõneahel.

Sarnased lood on silmaga. Ka silm on tundlik, erogeenne. Tema läbipaistvat alastust riietab vaid silmapilk.  Nagu keel artikuleerib süljevoolu neelatades, liigendab silmapilk pisaranäärmete nõret, hoidmaks silma pinda kuivamise eest. Võiks ütelda, et nii silm kui keel peavad pidevalt olema veel (dünaamikas), et olla valmis aktiivsete sünteeside toimetamiseks. Ka välisärritus võib esile kutsuda silmapilgu, seda näiteks liiga ereda valguse paistes. Taoline artikulatsioon on aga passiivsetele sünteesidele omaselt afektne ja mitte reflekteeriv ja kaalutlev, kuna ta paigutub valgu(vu)sse, teostub valguse enda kiirusel (silmalihas – organismi vilkaim).
Representatiivsel maalil silmame silmapiiri. Tegelikkuses silmapiiri ei eksisteeri – silmapiir on alati konstruktsioon – sõltuv vaatleja poolt hõivatud asukohast. Nõnda projitseerub silmapiir maalilegi vaid maalija seisukohavõtu, positsioonina – sotsiaalse keelelise kokkuleppena. See silmapiir on pildiruumis osa perspektiivkonstruktsioonist. Niisamuti nagu keelepiir / pind avaneb ihaldavas produktsioonis väljana alastudes, alastub preikonograafilistes sünteesides ka silmapiir lõuendil kui paradigmaatiline, kõikide joonte, kõikide pintslitõmmete, kõikide keeleliste invariantide koekstensiivne väli – kui silmapind.
Horisont ei ole veel / enam horisontaalne ja lineaarne tavakõne ahel, mis artikuleerib pildiruumi tinglikku tõepära (maa / taevas / metsaviirg); ta ei organiseeri vorme kombinatsioonidesse, co-solemisse (Vt  co-solu eristus  koosolust, väljal 1.2.1.) (x-telg). Nüüd on ta vertikaalne paratamatu paradigmapind, kõikvõimalik liigendamata paljusus lõuendi väljal, valgu(vu)ses, kõneahela väljanduslikus tõeviivus.
Koosolu abstraktne, tundlik, silma või näpu või keelega analoogühenduses vahetult aistitav artikuleerimatu väli maalil –  see on nägemisväli, mis piirneb lõuendi pinnaga. See on tähendustavale ja tähenduste järele küsivale pilgule paratamatu läbitungimatus. See on maali pind värvi ja joone valguvas tantsus, mitte staatiline jälg oma tõepäras, mitte individuaalselt väljenduv ja universaalselt jäljenduv / mõistetav / tähenduv, vaid preindividuaalselt väljanduv. See on silmapind. See on silma alasti pind, selle läbi paistev valgu(vu)s, värvivalu, iha kihutav alastus silmapiiri pinnal. Silmapiir saab pinnaks iha haptilisel immanentsusväljal, mitte optilise illusiooni sügavuses. Silmapinna abstraktses hämus on tõehetk, milles mimeetiline tõepära(stisus) kaotab valgu(vu)se viivuks tähtsuse (haptilise ja optilise kohta lähemalt väljadel 1.2.3.; 1.2.3.1.; vt ka fn 49).

Silmapind on välja(le)kutsuvalt alasti. Et anda keele pinnal vastus joonteräga ja värviväljade meelitavale alastusele, vastata ihale ihaga (sest iha on alati teise iha ihaldamine);

“Et kõik ära öelda, siis kuskil ei ilmne selgemalt, et inimese iha leiab oma mõtte teise ihas, mitte niivõrd sellepärast, et teise valduses on võti ihaldatud objekti juurde, kuivõrd sellepärast, et inimese esimeseks sihiks on olla tunnustatud teise poolt.” (Lacan 1966: 268) [134]

...et keele pinnal tunda teravat magusat värvivalu (et oleks “oblika aas”, et oleks “hapu ja hää” (vt Unduski Kuumast väljal 1.2.3.1.) – selleks tuleb võtta vastu välja(le)kutse. Vastuseks ihaldava kõnetusele tuleb alastuda diskursusel endal.
Vastus ihale, mis on teos, võib üksnes olla keele piiri / pinna ühte langemises silma piiriga, milleks, nagu öeldud, on lõuendi alastus. Vastus ihale võib keeles anduda vaid tõeviivu valgu(vu)ses – väljanduses; diskursuse samm-sammumine lineaarset ahelat pidi viib paremal juhul pildiruumi tõepäras(tis)elt konstrueeritud horisondini.
Ihal on ülepea vastus vaid niivõrd kui väljas eneses – preindividuaalses puhtas välises. Representatiivne maal tõotab vastavust – vastus jäljendavas vastavuses asub pildiruumi horisondil, perspektiivjoonte koondumispunktis. Iha jaoks on vastavus aheldav, fikseeriv, hukutav. Iha Reaalne ei oma ajalis-ruumilisse perspektiivi horisondile projitseeritud põhjusobjekti. Iha tekitab ühte ühes – Reaalses. Tema põhjus on valgus ja vastus väljal valgu(vu)ses, protsessis, kestuses.
Iha ei rahuldu objektis – vastuvõtlikkus end välja pakkuva objekti suhtes on ihale surm. Iha Reaalse kihutust preindividuaalses maskeerib ja katsub “õmmelda” sümbolstruktuurile imaginaarse valla fantaasiakujund. Fantaasia projitseerib end ühte kohta pildiruumi helesinisel horisondil ning saab sealt endale vastuse.
Imaginaarse sfääri topeltmäng (maal – just nagu vaade reaalsesse ruumi) on iha Reaalsele võõras. Iha on süütu ja süüdimatu, ei tunne ega tunnista kokkuleppeid. Et iha reaalne just-nagusust karta ei oska, saabki trompe-l-œil talle hukatuslikuks – horisont, millelt iha eeldab Reaalset igiedasilükkuvust, tabab tões ja väes kihutajat ootamatult. Piir on surmav, kihk on kustutatud, iha lömastunud pildiruumi pagupunktis. Perspektiivi-illusioon tekib mimeetilisele teosele kui täpselt ette kalkuleeritud plaanile. Maskeraad – tõepäraefekt – on plaanil, ta on kaval. Ja oma kavalusega ta iha ära petabki.  
Seevastu lõuendi pind, mis ei kanna reaalruumi maski, vaid on alasti, on teesklematult silma piir, juhib iha väljale valguma, aistima, kompama ja maitsma värvi ja joone erootilist alastust – iha ei peatu, vaid kihutab väljal, pageb igas abstraktses pintslitõmbes; pageb iga vaba käe joont mööda pildiruumist välja – et naasta lõpmatutes resentatsioonides. Iha immanentsi väli pole haaratav raam – vaade “aknast” on seda alati. Vaade aknast horisondile – fantaasia varjupaik – ihale alati puur ja türm ja hukk.

Preikonograafiline kirjutus peab kunstiteadusliku transitiivsuse (kirjutus millegi kohta) asendama intuitiivse (kunstifilosoofilise, kui soovitakse) ihaldava intransitiivse immanentsiga.
Me ei halvusta ikonograafiat ega tema tõepära taotlevat keelekasutust – nii nagu meil pole mingit põhjust halvustada või alavääristada figuratiivset maali, millele horisont on konstrueeritud tõepärase silmapiirina. Hoopiski mitte! Oleks suisa vale väita, et tõepärane mimees või tõepärane kirjeldus pole võimeline tõde adekvaatselt asendama. Just nimelt asenduseks ta võimeline ongi: kirjutada millegi kohta, millegi koha sisse, millegi asemele, hõivata koht, asenduda. Kuid intuitsioon nagu ka ihaldav looming asendust ei soovi ja asendusega ei lepi – tema pretensioon on paigutuda tõesse: mitte kohta ruumis, vaid aegvalgu(vu)sse enesesse. Selleks tulebki tal tõepärastise kokkuleppeline keel välja vahetada tõetruu, väljandusliku sõnakasutusega. Seda projekti teostabki homonüümiline võte. Ehk: preikonograafia peab tähenduste pluraalsuse (mida iha ainsana / kõiksena tunnistab) ühte langetamise läbi TÄHENDUSES väljanduma, et jääda võimeliseks (saavaks) tähenduslikkuse tootmisel ainese kohta, (mis leiab aset) valgu(vu)ses.
Oleme silmapiiri mõiste, mis tähistab positsioonisõltlikku optilist konstrukti vahetanud siinses välja pinna kui adekvaatsema, (valgu(vu)ses) paikapidavamaga. Selle sammu õigustamiseks tuleb silmapind lepitada tavakeeles üheseltmõistetava silmapiiriga. Pind siinses diskursuses tuleb väljandada, et sel moel anda talle metamorfsus / isooperatiivsus kõnealuse ainesega.
Aga ühte-aegu (ühte aegu homonüümilises võttes) saab väljanduse ambivalentsis pinna iseloomulikule kahemõõtmelisusele, hajuvusele ja virtuaalsele abstraktsusele juurde poogitud piiri mõistesse kätkuv konkreetsus, teravus, ühemõõtmeline vektoriaalsus ja aktuaalsus. See pooge tagab asenduse adekvaatsuse. Ühteaegu peaks väljanduma piiri ja pinna pseudodialektiline pidevuslik teineteisttingivus virtuaalses / aktuaalses; abstraktses / konkreetses; hajuvuses / teravuses; valgu(vu)ses / valgus-es (mis enam ei valgu) – viimaks: ihaldavas loomises ja vastuvõtlikus tajus.
Silmapiir ei ole mingiski mõttes halb mõiste. Peale selle, et ihaldavas kirjutuses jääks ta kandma tõepära ja mitte tõde. Piirilt tuleb pinnale kanda tema olemuslikud tõesed kvaliteedid, et võiksime ihaldavas haptilises kõnelda lõuendi / sarvkesta pinnast kui silma tõesest piirist. Piiri mõiste tuleb aga jätta tavakeele tõepärase optika ja ikonograafia valdkonda.
Niisiis, lubatud pooge, lubatud väljandus diskursuses: pind – so. ühelt poolt pind pinnana ja teiselt ...või õigemini: samalt poolt (kuna tegemist pole Saussure’i kahepoolse paberilehe, vaid pinnaga, mis on puhas väli(ne)). Jah: samalt poolt ...või veel õigemini ühteaegu – ihaldavas loomises, tajumises ja teose passiivsetes sünteesides looduva ühte aegu. Ühteaegu: see on ka pind pinnuna.  
Silmapind, so: ühte aegu lõuendi pind / silma sarvkest pinnana (allpool sellest veel pikemalt) ning pliiats või pintsel kui pind pinnuna – joonistaja või maalija kõige intiimsem kokkupuude silmapinnaga – ühtimine TÄHENDUSES / ühtimine loomises – aegvalgu(vu)se väljal.
 

    LÕIKUDA TUULISTESSE TALVETAEVASTESSE
LÄBI VÄRVIDE, LÄBI VALGUSE JÄÄTERAVA
LÕIKUDA AKENDESSE, RAAMIDE RISTIPUISSE
VÄSINUD VÕRADESSE, LINDUDE VARVASTESSE
VIIRPUU OKKANA, PINGUL TRAADINA, TEEMANT-
TERANA.
          LÕIKUDA ARMASTUSSE!
(Viivi Luik)

 Pintsel ja lõuend, pind ja pind langevad silmapinnal ühte läbinisti haptilises, alati lõplikult kontrollimatus ja ennustamatus, kaalutleva ja mõõtva silma optilisest ettekavatsuslikkusest hoolimatus protsessis (mitte heideggerlikust hoolest (Sorge) kantud co’s-olu aktiivsetes sünteesides, vaid (passiivsete sünteeside) koosolus). Pind, mis on meeleline ja kehaline, jääb pedantsele jäljendajale alati pinnuks silma. Seega: ettenägematu silmapind – pind maalimise hetkes – maalimise viiv.  Pind pinnuna, so: lõuendisse puuriv pintsel, on looja ühtimine looduvaga igas käsilolevas tõmbes, kohalolu aktuaalsus igas joones, igas laigus.
Pind pinnuna – see on ka pliiatsi ja pintsli teravus, mis silmapiiri väljana alastab. Silmapiir on ka pinnana endiselt terav. Ent see teravus ei ole staatilises horisondi-illusioonis. Teravus on ihaldavas joones – pagemisjoones väljale ja väljalt välja. Iga käes- ja teosoleva joone teravus on see, milles loodub silmapinna hajuvus ja valgu(vu)s. Pind tungib pinda, aga mitte sellest läbi. Pind jääb alastuses ihalema, ei purusta, ei purune. See on näitav/varjav hüümeni loogika: süütuses püsimine ning süütuse võtmise võimalikkuse eksponeerimine: värv ja joon süüdimatult alasti väljal, hüümenil.
Hüümen kui ühte vahepealsus-marker – pind. [135]

Hüümeni vahepealsuse-loogikat viljeleb Derrida Mallarmé kirjutamispraktika iseloomustamisel. (vt. Derrida 1993: 212–216). “Hümenoloogiliste” konnotatsioonide turmtules jääb Mallarmé’st järele sõelapõhi (millest läbi paistab fauni pärastlõuna-valgu(vu)s kõigis spektrivärvides). Siinne kirjutus jätab val(ang)ust sõelale nood, mil pistmist pindsusega.
Esmalt ühtigu hüümen ja pind pinnuna (pintsel / pliiats / pastakas): “Õigusega või mitte on “hüümeni” (”hymen”) etümoloogia sageli viidud tagasi juurele u, mis leidub ka ladina sõnades suo, suere (õmblema) ning sõnas huphos (kude). Seega võiks hüümen tähendada väikest pistet (syuman) (syuntah; õmmeldu , siula, nõel; schuh, õmblema; suo).” (ibid.: 213)  
Teisalt seostab Derrida hüümeni kreekakeelse huphosega: “tekstiil, ämblikuvõrk, võrk, kirjatöö – Longinus” (ibid: 213) Siit tuletame hüümeni pindsuse pinnana (lõuend/paber).
Oleme nüüd oma (h)arutlusega hüümenil, mille “essentsiaalne” vahepealsus langeb üks-üheselt ühte pindsusega, miskaudu iseloomustasime ihaldavat loomist. Silmapind kui hüümen kirjeldub seega uue kvaliteedi – vahepealsuse – kaudu.
On laekunud uut infot ühte kohta ihaldavas loomises:
Kihutav joon ei taotle optilist sügavusefekti. Tema kunatises pinnapealsuses, nagu ülalpool arutletud, on vahepealsus (V)algusest peale sees (teravus / hajuvus). Hüümeni oksüümoronlik loogika kihutavas joones avaldubki kui vahepealsus so: vahe pealsus so: terav pindsus – vaheda pinnu joon vahetult pinna hajuvuses.
Pinnust valguv värv pinnal on vahepealne valge valgu(vu)se ja vormide suhtes; kirjutamise protsess homonüümilises võttes toimub TÄHENDUSe ja tähenduste vahealal – hüümen markeerib siinses operatiivse siinsena iha ja täitumuse, aktiivsete ja passiivsete sünteeside vahepealsust.

Ja veel annab hüümenit ihata, veel hüümenist ammutada – veel pole hüümen end meie jaoks lõplikult ammendanud, hüümen ammendub veel (ammendumisest ja ammendamisest vt väli 1.2.).
Derrida kirjatöös, mida oleme tsiteerinud, Topelt-sessioonis (La Double session / Double Session) lansseeritud hüümeni arvukatest “disseminatsioonidest” pagendame siinse keelevalda nüüd siis viimaks veel (nYn si↔is viimaks (edasi / tagasi) V-l) ühe meie jaoks produktiivse.
Allusioonid silmapinnale kui hüümenile saavad täiendust, silma pind vabaneb viimsestki kujundlikkuse ja väljend(us)likkuse riismest, vabaneb väljana, millel kõik on võimalik – kõik (s)ilmaruumi kuuluv. Hüümen on: “…valge membraan, mis ümbritseb teatavate lindude silmi, on kest taimede seemnete või ubade ümber. Kude, millele kirjutuvad nõnda paljud kehalised metafoorid.” (ibid: 213) – nõnda paljud kehalised metafoorid… kõik tähenduslikud miraažid silmapiiri virvenduses, (s)ilmaruumi sügavustes – kõik nad pärinevad ühte viivust silma piiril – silmapinnal. Kõik – meie jaoks aga eeskätt need, mis nähtavasti kuuluvad (s)ilmaruumi – kogu TÄHENDUS ja kõik võimalikud tähendused visuaalses kunstis – lõuendi pinnal, pintsli pinnul, nüüd viimaks ka tol õhukesel membraanil silma enese süütul pinnal.
Hüümen kui silmapind on seega valgu(vu)st läbi laskev silma sarvkest (cornea), vahetus kokkupuutes välisega, vahetus alastuses – vahetus informatsioonivahetuses. Alasti sarvkest laseb endasse värvide valgu(vu)se, andub, laseb joonel ja värvil enesega mängida.
Aga silmapind pinnuna on ka ise ühte aktiivne osapool, selekteerides, omavahel ümber mängides ja esile tõstes; silitades ja maitstes jooni ning värve lõuendil – silmapinna alasti väljal. Pindse väljandus pinna ja pinnuna avab seega tema operatiivsuse ühte-aegu aktiivse ja passiivsena, vastavalt lacanlikule ihavormelile.
Pinnad hõõrduvad ühte, ihumahlad vallanduvad, värv sulab hõõguses –  kõikide kujuteldavate plaanide, asendite, kombinatsioonide virtuaalses koosolulises virvenduses.
Ihaldav joon ja värvivalgu(vu)s – ala(s)ti nYn ja siinteos  näitavalt / varjavalt väljal: kardin ja kardinatagune (Derrida) ning kestuse kohaloluoperaator siin. Lõpmatud resentatsioonid täitmatus ihas, sarvkestvuses. Sarvkesta sarv on ihaldavas tajus silmapind pinnuna.
Pind kui hüümen – iha ja täitumuse vahepealne, riivatus alastuses püha ja riivamatu; läbitungimatu läbipaistvus, ihaldav ja eneseküllane; kõikvõimas ükskõiksus (indiferentsest silmast vt väli 1.2.4.1.1.).
Pinna purustamine, ihavoo kanaliseerimine musta auku, tähendaks ihast tühjaks jooksmist (L. Fontana sündroom [136] resentatsioonide lakkamist sealpool mõnuprintsiipi (vt Freud haavast kui evidentsist, mis traumaatilisele neuroosile vastu töötab ja seda leevendab (Freud 2000: 108; 130)).
Alastuse rõivastamine vormidesse tähendaks omakorda fantaasiaobjekti ja -konstruktsioonide ette söötmist ihaldavale – iha vaigistamist imaginaarses vallas (aktiivsed, mimeetilised sünteesid) (Leonardo sündroom). [137]

Vaid süüdimatus alastuses, värvi ning joone valguvuses, püsib iha süütus ihaldamises, püsib süütuna ühtes: silm / pintsel / lõuend – silmapind.

Pind; ala; väli; hüümen... – omad ja omaks tehtud metamorfid, omavahelises tähenduslikus ühtelangemises sünonüümsed, sünoptilised – sünonüümidena üheselt väljenduvad ja igaüks omadega homonüümselt väljanduslikust potentsiaalist pingul.
Mõistame pinda, välja jne. kui ühte kinnis-kohta keele ruumis – paradigmateljel, kus nende tähendused on aktiivselt vastastiku vahetatavad. Passiivselt – iseeneses märgib aga igaüks neist ühte-langemis kohta TÄHENDUSes – primaarselt modelleritud keele puhtas tähistavuses
Homonüümses võttes kirjutame (ehk anname infot) ühte kohta sõnade TÄHENDUSe sees, lastes nende tähendused seeläbi diskursuses valguma ja omakorda markeerima ühte (asu)kohta keele pinnal – TÄHENDUSes.


Jštka rohelisega: (1.)
Jštka otse: 1.5.