Sisukord:

 

(1.) Pind; ala; hüümen; väli – ühest tähistajast on vähe..., kahestki..., neljast! Metamorfseid tähistajad tuleb võtta ja jätta, hoolimatuna heituda järgmistele ja järgmistele, et sõna ei saaks metafoori staatusse.
Et ükski metafooriks kippuv tähistaja – pind, väli, hüümen – ei võiks püstituda transtsendentsi metonüümse tähistatavana. Et viimaks kõik metonüümsed tähistatavad langeksid ühte tähistatavaks, mis siinses on “puhas tähistaja”... pind, väli...
Libiseda pinnult pinnale, pinnalt väljale, väljalt välja... alastuda hüümenil.
Varieerida – aga mitte kunstipärasuse efekti nimel; mitte välja kunstlikult tähendustega viljastades, kunstlikult seemendades [138] (diskreetsete tähendusühikute tekitamine – seemendamine – see on alati kunstlik viljastamine; on aktiivsete tõlgendussünteeside osa kunstiteos, millega siinne ei tegele (tegelgu ikonograaf – too, kes nopib kunstlikku vilja).
Hoiduda isadusest, mis on omistatav igale kunstlikule teole – hoiduda seemendamisest. Mitte süstlaga viljastada, vaid valguda pinnult pinnale. Mitte purustada puhta tähistaja neitsinahka – püsida silmapinna süütuses – dissemineerida! [139]

Pind / väli / hüümen / ala ...ja veel ka niit.
Niit, mis on peenike spiraalne nöör rullil, õmblusi ja köiteid, viimaks ka (h)arutusi ja katkestust võimaldav. Ning ühte-aegu niit kui aas – kui niidetav ja niidetu (vt. ka: repro III 1.) Niit väljandub – kirjutus peab järjepidevalt hoolitsema selle eest, et temast asja ei saaks. Teksti enese huvides (tema “seisukohalt”) on oluline likvideerida (likvideerimisest vt väli 1.2.) kõik pinnad võimalikeks seisukohavõttudeks teksti sees. Dissemineerida, pihustada, hajutada! Siinne peab juured lahti raputama igal tähistajal, mis kipub pinnasesse haakuma, kipub pinduma – sammasjuurduma  au- ja häbisambaks oma külvajale, autorile.
Tekst peab õõnestama jalgealust kõigil tähistajatel, mis tükivad väljapoole tema omadegaolust. Pind tuleb jäikadest juurtähistajatest puhtaks rookida. Tekst peab ühest tähendust kandvatel mõistetel jalad alt niitma – olemaks puhta tähistaja väli, olemaks niit (niit niidina õmbleb tekstikehamisse ka footnote’i 69). Niita tähistajad juurelt – püsimaks pindsena – laskmata laskuda juurdlemisse.
Tekst peab olema ühte-aegu Kääpa jõgi, millesse astutakse; olema astuja – kangelane, kelleks on alati kõneleja / lugeja, ning mitte mõni kõne(pinna)-alune karakter; tekst peab olema jõgi ja astuja – viimaks aga mõõk, mis teksti, diskursuse voolu astujal jalad niidab.
Iga kord, laskudes kõnesse leiab jutleja / kirjutaja / lugeja end erinevuse vees (V-s); iga kord astub ta “alg”-erinevuse arhijälge, esimese pillatud sõna otsa, mis ta jalgelt niitma saab – astub tähistamise pärispatu mõõga otsa, mis pudenes väljale algriiu aegu (Heidegger), siis kui pojad tõstsid mässu isade vastu (Freud), – siis kui väljast sai lahinguväli ja pinnast ruum. Herakleitose “ühte jõkke kaks korda ei astuta” saab hoiatuseks mõõga eest tollele, kes end kõnes fikseerida püüab.
Pind / väli / niit – niit kui niit kui niit... – ka õõnestavas tegevuses on homonüümiline võte produktiivne. Likvideerides tähendusi ei ütle ta väljasulgevalt (välja sulgevalt): nii ei tohi! ...tohib nii või naa! (osutades tähistatava transtsendentsile), vaid veeldab tähistaja, neutraliseerib opositsioonid: tohib nii ja nii ...ja veel nii... [140]

Niit on pind, kuhu tähistajad külvatakse ning kus neid “omakasupüüdmatult” lõigatakse. Külv läheb alati aia taha – niit murdub üle piiride, väli avardub üle raami. Maa jäetakse teadlikult sööti – kultiveeritud ja sofistikeeritud, jäikade tähistajate armatuuridest kae(ta)tud silmapinna asemel kasvab vaid pinna pastoossus – musta mulla niiskus- ja soojusjuhtivus, vastuvõtlikkus valgu(vu)sele. Mida mustem on muld, seda suurem vastuvõtlikkus valgusele, (kõneleme albeedost, pinnalt peegelduva ja pinnale langeva kiirgusenergia suhtest (astr, füüs)); absoluutse neelduvusega ühteaegu täieliku peegeldamatuse, null-reflektsiooni (0-albeedo) poole akumuleerub saamispotentsiaal – viljakus in virtualia
Kõik jutud vaikivad – kõik lood. Liikumatuks tardub loo-reha analüütiku istumise all, küüned alati enda poole. Ei enam saa tööriista liikvele – seal ta nüüd roostetab, loo jätab lahti – rehast enesest järel vaid riismed. Ädalhein sirgub piidest läbi; üha sügavamale mustmulda kasvavad piid ise, iga komakoha võrra: 3,141592653589793238462... – kõik π-d võrdse pikkusega, igal viivul iseendast vaks või kaks pikemad.
Tähendusi külvatakse ja lõigatakse (resentatsioonid) üksnes pinna enese väetiseks, huumuskihi kasvatamiseks – niidu kui puhta tähistaja üha intensiivsema laetuse huvides. Niit on veel ka neat (homofooniline väljandus: neat – puhas / lahjendamata (ingl.k.)): puhta tähistaja ääretu väli – puhas piiritus.
Niit on intensiivsustest laetud, lae-tuna avali valgu(vu)sele – sile ja tasane puhas tähistaja (vt. S. Sontagi Vaikuse esteetika) – vaikuse pidevus sisekõrvas, ilma tähendustavate pausideta. Või hoopis: pauside endi pidevus vaikuses – parmude katkematu sumin keskpäevalämbuses..., kõrgepingeliinide undamine – ei meloodilist reljeefi ega rütmi harmooniat – niitpeened erinevused ainult intensiivsustes. Müra tumm dissonants suveharjal – sõna saamine meelest ja vastupidi – kõigi tähistajate ühtevalgumine – keele meeldimine pidevusväljal. [141]

 Niit, see on abstraktne värvipind, helipind, lõhnapind, maitsepind – see on         ihaldava keele sünesteetiline meeleline pind – silmapind, kus kõik [142] langeb ühte keskpäeva läbipaistvas valguses, valges valguses. [143]
Valge valgus – loomise subjektieelne isetus:  lõhnatus, värvitus, maitsetus – vaikus – tasane pindsus – TÄHENDUSe tasapind.
Niit avardub sambla- ja rohurindest märgitud fraktaalse niidina silmapinda ümbritseva taevarannani – sirutub täpselt iseenda piirini ning ületab seda igas liigutuses, igas ajalises mikroerinevuses.
Niit avardub lõpmatu otsuse oomegarindel (vt väli 1.2.4.1.1.).


ω


Jätka otse: välja(j)uhtumine