Väljandus” on alternatiivne sõnakasutus temaga suguluses olevale mõistele “väljendus”. “Väljandus” kui väljaks saamine on vaba harilikult jäljenduse mõistele vastandatava “väljenduse” soovimatutest konnotatsioonidest, mis lubavad väljendust lugeda nii kunstniku individuaalse loomingulise energia avaldumisena kui ka selle energia  universaalseks, üheseltmõistetavaks väljendiks kinnistumisena (väljendus – väljendiks saamine). Väljandus on preindividuaalne, ta “kõnetab” otseselt preikonograafilist intuitsiooni ning saab operatsiooniks homonüümilises võttes. 
Homonüümilises võttes väljandataksegi tähendused, mis abstraktses TÄHENDUSes ühte langevad. Võte teostab väljanduse performatiivselt: ühte-aegu. Väljanduses ühtivad sisu ja väljendus, lausung ja lausumine.
Ikonograafia toetub väljendusile, mis kirjutavad / kirjeldavad ühte kohta. Preikonograafiline kirjutus väljandub, langedes ühte ainesega – see on siinse kirjutuse tähendusloome põhierinevus analüütilisest.  
       Väljanduses konstitueerub väljendi ambivalents – TÄHENDUSe saamine mitte väljendiks, vaid väljendite totaalseks paljususeks: