See on olemise –mise mis`e-en-abyme (olemise vajutamine “kuristikku” – fraktaalsesse refleksiivsesse liigendumisse); heideggerlikust keelelisest olemasolust* (das Dasein) saab vajumisolu;

olemast (das Da)  vajum; ja isa manitsus ettevaatlikkusele suplema minnes: “Veel ei ole oksa” omandab uue tähenduse: vajumise V-l ei ole haru, millest aruga haarata, aga on 2/4/7/29... (jätka rida) haru, mida mööda täie (h)ajuga vajuda... vajuda vajumis, ise vajumis ja vajum ise vajumises – vajuda vajumis ja vajuda vajumist välja(le) – vee (V) pinnale, hingata vee valgu(vu)st, pääseda pagupõhja lämmatavast mudast; pääseda isa maalitud illusioonist, pääseda kirjutuse surmast metafooris vee ja okste kohta, kunstiteose surmast kujundis.

Deleuze ja Guattari kirjutavad Kafka ihast “tappa metafoor.” Varasel Kafkal esineb veel “esteetilisi muljeid, aistinguid või kujutlusi nende eneste pärast”, milles D/G näevad Praha koolkonna mõju. Ja meie ütleme: esineb muka?ovskylikku (konstrueeritavat) esteetilist figuuri, olgu stambi (“veel ei ole oksa”) või “värske” kujundi näol. “Aga kogu Kafka evolutsioon seisneb nende kustutamises, eelistades kainust, hüperrealismi, masinlikkust, mis ei toimi enam nende muljete kaudu.” Kafka “antilüürikas” asenduvad kujundid “konnektsioonipunktidega”. Nendeks on “...meelelised kvaliteedid, lõhnad, valgused, helid, kokkupuuted või vabad kujutlusfiguurid, unenäolised ja košmaarsed elemendid”, mis on seotud juhusega. Ning siinses: homonüümiline võte kui keele meeleline kvaliteet, valgu(vu)s ja vabad kujutlusfiguurid, mis sarnaselt Kafka konnektsioonipunktidega ei funktsioneeri mitte kui “subjektiivsete fantaasiate projektsioon”, vaid kui “objektiivsed signaalid segmentatsioonis, kui olulised või ainulised punktid seeriate moodustumises /.../ Nad määravad ühenduskohti ja panevad seeriad paljunema /.../, astuvad loendamatutesse mitmemõttelistesse kombinatsioonidesse, moodustades teineteisele ligemaid või teineteisest kaugemaid segmente.” (Deleuze; Guattari 1998: 154 –155.(minu sõrendus – A. S.))