“Kõigeks võimeline” ollakse seebiooperlikus situatsioonis, kus kangelane oma kõigeks võimelisuse manifesteerimisega soovib korvata mingit puudujääki, säilitada status quo’d, täita mingit lünka. Selline “kõikvõimsus” aktiviseerub enamasti destruktiivsena ja asetub sümboolses automaatselt opositsiooni “tohtimisega.”
Tõeline kõikvõimsus avaldub aga positiivses loomises, mis ei tunne lünka ega pea seetõttu ka aktiviseerudes murdma  seda, mida tohib. Võimine ju tegelikult ongi tohtimine – tohtimine ühte-aegu saamise, suutmisega.
Me võime kõike – kõik on meile lubatud! praalib lõputööks kestunu taas oma papist kaante vahelt.
Kui haridusasutus ei soovi seada oma kasvandikku situatsiooni, milles too peaks end “kõigeks võimelisena” maksma panema (kui ta ei soovi kasvandikku konverteerida (ümber pöörama, relig. jm. tähenduses) ja konverteeritavaks muuta); kui kool ei soovi näha vakatust kolmes punktis ega destruktsiooni, vaid mõtlemise tõelist ja konstruktiivset võimekust, ei tohi ta seega keelata ühtki operatsiooni ega seada ühtki takistust saamisele. Sest võimekas saamine ei sünni lüngast ega objektiveeru kompensatsioonile.

Saamine ei soovi kinnitada status quo’d – ükski institutsioon, mis toetab kasvamise ja saamise positiivseid sünteese, ei tohi ütelda “ei tohi”.