Kõnealune joon evib resentatsioonides totaalset vabadust: olla ühte-aegu nii mõistetud, mitte mõistetud kui ka vääriti mõistetud, vääratud – väänatud vormi; ühte-aegu Zarathustra “mina”, “mind” ja “üksildase sõber” (aga (sic!) “Su sõber olgu sulle su parim vaenlane”(Nietzsche 1993: 37; minu sõrendus – A.S.)). See on joon, mille kulg on määratud kristevalikust 0-2-loogikast; see on viimaks joon, mis on üks (valgus), langeb ise-enesega kestuses ühte, omandades protsessuaalse valgu(vu)se kvaliteedi (väljandus) ning kirjutub väljal ühte kohta –  väljendub vormis, kujus, väljendis.