Joon. 2.              
                                                 ↓ joon (siin)
----------------------------------------
 
Joone / joon.-e -alune märkus:  Käsikirjas oli joon pidev nagu on siin *,

aga siin pole ta seda  nähtavasti arvutiklaviatuuri digitaalsuse, kirjutuse ja reproduktsiooni vahelist erinevust tootva (ja ühtlasi seda erinevust ilmekalt illustreeriva) katkestuslikkuse tõttu. Mina – kirjutaja – olen juba oma kirjutatust lahutatud; kirjutus oma struktuurses digitaalses korrastatuses pole enam siin – tindi järele lõhnav TÄHENDUSe ennustamatu pidevjoon.  Siin on saanud katkendjooneliseks projektsiooniks arvutiekraanil.
Ja ometi: veel enam kui kunagi paberil on  ta just sellisena  siin ja kohal. Sest siinne sulgudesisene märkus mittekohalolu ja edasilükkuvuse kohta, kirjutub kummatigi alles nüüd. Järelikult –  ta trügib vahele, katkestab toonast “siini”. Ja selle katkestuse läbi, mis on teos just nüüd (ei: nüüd! ...hilja – ...nüüd!) ja milles kirjutamine on palju enam siin ja praegu kui toonases hetkes (raamatukogus või kohvikus, köögis või kõnniteel) – selle”sama” katkestuse läbi, mis üha ja üha ise-end sulustab, hakib, ja hajutab – just selle “kohalolulise” ka(t)kestuse teel (T-l) paljastab siinsuse pidevus (performatiivselt) oma võimatuse:  kaTkestuse T markeerib: tekst laseb end hakkida ja hakkub ilma sunni, vägivalla, jõuvõtete – katkestuseta. 
St: erinewus ja edasilükkuvus on igas sirgelt tõmmatud joones, igas mistahes vahenditega kirja pandud või lausutud sõnas:  katkestuslikkus on tähendusi reastava artikulatsiooni eeltingimus. Siin on veel vaid niivõrd kui valgu(vu)ses, vaba käe joones – ja lakkab olemast siin silmapilgul kui seesama joon saab joonetõmbaja poolt motiveeritud joonise – representatsiooni, kontseptina.  Tema tõetruust valgu(vu)sest kestuses saab mimeetiline tõepärasus.
Mis puutub kirjutusse – olgu selleks käsi, mis hoiab pastakat, või sõrmed, mis groteskselt hüplevad klaviatuuril – mina olen “alati juba” päästmatult mujal. Võib-olla (...õieti: võin-olla –  kui võin olla, siis (si↔is) juba kindlasti 1. pöördes, ise-enda telje ümber pöörlevas omadegaolus) metsas mustikaid mugimas; võin-olla Tartu-Valga rongis, Buhharas või Manchesteri lähistel kiirteeviaduktil; võin-olla kodus, voodis, ja magada, või väherda ühelt küljelt teisele, veendes end, et olen liblikas või kormoran; võin-olla bakalaurusekomisjoni ees Tiigi tänava õppehoones ja võtta vastu tunnustust (...võib-olla tundub see mõte ennast-täis, aga seda ta peabki olema – mida muud saan ma täis olla kui ennast...) Võin-olla koos lugejaga, lugeja seltskonnas, temaga co-s, aga vaevalt küll temaga koos (vt eristust  väljal 1.2.1.)  Aga ma olen alati kindlasti siin – omadega.

Ibid: (las) ma /.../ olen /.../ tõesti /.../ siin (e: eks kodumaatu ajarändur ibid.-ki või igatseda kohalolu kohalikuna...)
“Kõik, mis ma soovin, on olla siin, kõik, mis ihkan ...olla siin, ausalt ja avalikult  - näidata, kui väga ja kuidas ma võin siin olla (“ei hulla, ei puutu kedagi, parandan priimust”). Olla siin ruumis – peace of cake, see õnnestub mul hästi, istun lihtsalt vagusi paigal, üks jalg üle teise, selg pisut kumaras, köötsakil laua kohal. Ainus jama on käega – see ei püsi paigal, vaid ärpleb mööda paberit ringi. Mõte liigub ees, käsi lohiseb järel – käsi,  see ainuke instrument, mille läbi saan ausalt ja tõsikindlalt oma kohalolemisest märku anda, ...ja ainus püsimatu, kurinahk, mis mu endaspüsi igas järgmises tähes, igas sõrmeliigutuses väärab ja nurjab. Aga käsi peab ka olema siin – enne ma ei lepi. Ei siis muud, kui et käsi peab olema siin, oma kirjutamises, olema tähenduste juures, olema mõtte juures, mis mõtleb parasjagu oma siin-olemise mõtet. Niisiis: ihkan olla siin, katsetame, kas õnnestub... Kirjutan, kus olen, näitan ära ja tõmban joone alla  (kõik senine on alles hoovõtt). Nii. Üks, kaks, kolm – olen siin. Noh, kas läks korda? Tundub küll, taevale tänu: “siin” on paberil, joon all, ilusasti omal kohal. Ilusasti omal kohal..., aga mina – see pole ju enam minu koht! ...ai kurivaim, mina olen juba hoopis siin, ei ...siin!
Kui nüüd hetkeks kriitiliselt tagasi vaatan, tuleb välja, et juba esimeses fraasis pärast siin-i on näha, et olen oma positsiooni hüljanud: “kas läks korda” kasutab minevikuvormi – kirjutamine on juba tolles fraasis siin’i minevikku, selja taha tõrjunud ja siin on juba tolle lause suhtes seal... ammugi veel nüüdse suhtes – siin. Tolle siiniga seal oleks tulnud kirjutamine lõpetada – joon alla ja punkt otsa: siin.  Et keegi ei võiks näpuga ajada rida mööda järgmisi lauseid ja parastada: petis, lihtsameelne suller! Ehhee – hoopis seal, ...seal, ...oi turakat! Oleks tulnud panna punkt!
Või ei! ...mis mul ometi mõttes – ettevaatust ja alalhoidu! See kõik, mis tollele siinile järgnes, on ju õigupoolest ainuke, mis mind veel laua taga, jalg üle teise, selg vähe kumaras on hoidnud. Kinnitamaks, et olen siin, oleksin pannud punkti, kuid kes teab, mida siis veel minust arvata oleks võidud. Minu siinolemine pidi ju ometi avalik ja läbipaistev olema.
“Pani punkti,” mõeldaks, “no selge pilt: lahkus kirjutusest, küllap lahkus ka laua tagant... Võib olla, et teeb parasjagu akna all suitsu, aga hoopis tõenäolisemalt ajab mingeid hämaraid asju ...lubas ju olla siin, aga tutkit – ju tal, riuklikul, pidi põhjust olema – ...petab vanainimestelt raha välja, vahib võõraste akende taga, levitab laimu või peksab koera. Võibolla kukkus jooma...”
Ei, kainel ja avalikul siinolekul peab olema alibi – siin ja punkt olnuks vale samm. Hei! ma olen ikka siin, ...siin, ...noh, okei, olen vahest seal ka, ...siin ja seal, ...siin-seal – tähendus on üks, küll te aru saate!
Aga teie: “Küll meie juba saame, sigudik va silmakirjanik... või tähendus on üks – keda sa, kurat, lollitad! Topeltmängur! – ütleb “siin ja seal”, no ladna, ehk siis oledki – võibolla oledki selles ja tolles kohas, aga kes kinnitab? Ütled, et oled siin, ja oledki – aga oled mitte lihast ja verest kirjutaja, jalg üle teise, vaid siin – kardinapuu. Või (mis hullem veel) oled seal – sea seljas ringi ajamas, mitte vagusi laua taga, selg kumaras. See on juba sigadus!”
Oi jah, ...põrmustavad argumendid! ...mida on mul enese kaitseks ütleda? – ei saa ma olla siin, ei saa olla seal, ühes mõttes, ühetähenduslikult – võib ju tõepoolest olla seal – sea seljas, sea peal – või, viimaks veel sea pea peal...
Ei siin ega seal õnnestu kinnitada kohalolu; ei näites ega väites, kindlakeelselt, selgesõnaliselt*...

Aga just nii, pange nüüd tähele, (ja pange TÄHELE minu poolest ette ja taha, kui ta selle teie silmis ära on teeninud, või pange talle vastu kõrvu või pange tallele. Aga endale talletage kõrva taha: mind jätke rahule!)
...pange tähele: just nii ma siin olengi: siin, ei muu, ei mujal: ma olen kirjutus homonüümilises võttes  - olen kardinasiin, mis kirjutajale ja tähendustele  kardinat ette ja eest ära veab. Olen siin: iga hetk ja iga viiv, mis ihkab kirjutuse jätkuvust, olen kirjutamise kulgemisjoon ise; kohal iga hetk ja iga viiv, ma olen teos; tähendusi endast välja ajav; tähendustajaid, kirjutamise seiskajaid eksitav. Siin! Tüng! Siin on hoopis miski muu – siin on savist kohviuba; siin on SUUR REHEAHI.” (ibid. 2005: 1-307)
Kas selgus saabus? Kas saabus teadmus ibid.-i kohalolu kohta siin? Kas sai teatavaks kirjutaja asukoht? Kas selgus midagi asukoha – siin’i – tähenduse kohta?
- Ei! Ja hea ongi! Just õige! Sest midagi ei saa – ei tohigi mitte – selguda seni, kuni kirjutatakse siin’i kohta. Sest siin on kohatu performatiiv. Kirjutuse siin’i mittekoht (u-topos) on ajas, ei muus – ja aeg-valgu(vu)ses on siin ala(s)ti siin. Siin!