Või võtkem Borgese enda hargnevate teede aed – kujund, milles esitub eri paikades asetleidvate sündmuste ajaline ühtelangevus kogevas subjektis kui üksuses. Pimeda Borgese epifaaniline hargnevate teede aja kogemus, milles vahemikud kestuse voolus taanduvad ning mitu eristatavat sündmust leiab omadegaolulises kehas aset ühte-aegu, jääb takerduma keeleruumi “hargnevate teede aeda” – pelka metafoori hargnemisele ajas.
Keeleruumi konstitutiivne jäikus projitseerub tähendusi / sündmusi diskreetselt üks-teise-järel ilmuda laskvasse loetavasse teksti. Eri sündmuste kaasaegsus selgub alati tagantjärgi – fabulaarset sündmuste hargnevust ajas jälitatakse süžee aias harusid ükshaaval jalge alla võttes.
Nimelt narratiivi ruumi enese lineaarsus teebki võimatuks tõelise harunemise kirjutamise pidevuslikus ajas – kogemuse edastamise mitte kujundliku, vaid performatiivse; mitte tõepärase, vaid tõesena.
Kui Borgese kirjutus sooviks liikumise harunemist ajas esitada mittemetafoorselt – mitte ruumikujundi kaudu, vaid otseselt – tuleks tal seda näidata ja mitte kirjeldada, mitte sellele osutada, vaid saada osutiks iseendale; mitte sõrmega osutada igavese taastuleku sõrmusele, vaid laulatuda aja endaga – langeda kirjutamise protsessiga ühte. (Metafoori asemele metamorfid, analüüsi asemele intuitsioon – nõnda nagu seda teostab homonüümiline võte – üks väheseid võimalus keeleruumi ühtimiseks ajaga.)
Aeg tuleb nähtavaks kirjutada teksti pinnal (kirjutamise TÄHENDUSvoolus), mitte selle ruumis (narratiivsete tähenduste kompositsioonis). Mitte lugu ei peaks arutlema, jutt hargnema, vaid jutt – pastaka joon – nähtavalt ja päevselgelt.
Mõistagi toodaks taoline selgus arusaamatust kirjandustekstilt lineaarsust ja konventsionaalset sümboolsust  eeldavas lugejas; tekitaks loetamatu sõnana häirivat müra sõnade arusaadavuse sõnatute kokkulepete kommunikatsioonikanalis. Sest lugeja pilgu all ei avaneks enam ei turvaline hargnevate teede aed ega ka mitte hargnevate teede “aeg”; aja hargnevuse fantastiline lugu ei sõnastuks enam “Hargnevate teede aias”.
Kirjutuse pinna preindividuaalne TÄHENDUS laseks nähtavale tulla Borgese tõelise jagamatu ja sümboliseerimatu kogemuse enda – kogemuse, mis keeldub keeldumast (vt väli 1.2.4.); millest monstrum saab niipea, kui kirjutaja üritab seda sõnadesse panna: avaneks hargnevate teede   ), mil (milles / millal) lugeja oleks lootusetult kadunud.