Sisukord:

 

Raamat on kirjutatud valguse kiirusele lähenevas tempos (300 000 km/s). Selle lugemisele keskmise kiirusega 2 lk/min kulub 600 min ≈ 10 h. Ligikaudu sama kaua kestab Boeing 747 lend Pariisist New Yorki, Tallinnast Nairobisse, Kiievist Vladivostokki või Bogotast Casablancasse.
Läbides teksti linnulennul (so: ridade kaupa ja tähekumerusi täpselt järgimata), tuleb lugejal katta ligikaudu 1,5 km. Diagonaalse lugemise distants on arvutatav Pythagorase teoreemi abil valemist: x = n√a²+b², milles a ning b olgu lehekülje kõrgus ja laius ning n lehekülgede arv raamatus.
Lugemise aja sisse mahub üks tugevam toidukord, nõudmisel serveeritakse kohvi, teed ja karastusjooke. Toit ei kuulu raamatu hinna sisse ega leidu raamatu kaante vahel. Eilsed kalakotletid on sahvris alumisel riiulil. Lisanditena võib tellida aurutatud köögivilja, riisi või friikartuleid. Suuremat õgimist ei tohiks ette võtta lugemise hinnaga.
Raamatu paksus on x lk, tema kubatuur y cm³ ning tühimass z kg. Seega mahub raamat lahedasti käsipagasisse. Oma väheldasele formaadile vaatamata ei pruugi “Tähesadu” kõigile lugejatele pähe mahtuda, samuti mitte hinge (tõsisematel juhtudel võib raamatu südamessevõtt viia endast välja).
Lugemisasend olgu mugav, turvavöö on kohustuslik vaid lugemise alguses ja maandumisel selleks ette nähtud territooriumile olmeliste suhete võrgustikus. Reeglina istutakse silmnäoga lugemise suunas. Võib lugeda ette- või tahapoole, ettevaatlikumad peaks lugema tualettruumi ukse vahetusse lähedusse.
Ettelugemise korral tuleks arvestada helilainete levimise kiirusega normaaltingimustes (330 m/s). Helikiiruse ületamise korral võib juhtuda, et ilmekas deklamatsioon vaibub hääletuks suumaigutamiseks ja muist mõtet jõuab kuulajale pärale alles terminalis pagasilindiga.
Selgemate ilma- ning meeleolude korral võib lugejale avaneda vaade, millel kogu maakera tundub olevat “peo peal”. Sombusema ilma korral võib ennast lohutada kõigi kujuteldavate pinnavormide välja lugemisega omaenese peost.
Lk n rõõmustab lugejat ootamatu naerukoht.
Esineb ka naljakaid koha- ning isikunimesid (Ossip Brikk, Felix Guattari, Martin Heidegger etc). Kõikide nimede kokkulangevus konkreetsete isikutega on nimme ja ettekavatsetud. See tuleneb otseselt autori fantaasiavaesusest produtseerimaks suuremal hulgal originaalseid isikunimesid (Ossip Brikk, Felix Guattari, Martin Heidegger etc). 

Lühidalt:
lugeda võib läbi, lugeda võib ka lõhki.
Lugeda võib peatükke, leheküljenumbreid, sõnu ja tähti.
Lugeda võib ridade seest ja ridade vahelt, võib ka vaheldumisi.
Lugeda võib, võib ka mitte.
Lugeda võib tähendusi ja TÄHENDUST.
Lugeda võib edas- ja tagurpidi.
Lugeda võib ühe-, oma-, ja järjekordselt. (Kui läheb korda, võib lugeda korduvalt.)

Töö jaotub kaheksaks seeriaks: 0.; 1.; 1.1.; 1.1.1.; etc. Need omakorda esituvad järgitavuse huvides värviväljadena: roheline, kollane, punane etc.
Lugemise protsessist saab värvitriipude vedamine. Et väljasid kontrolli all hoida, peaks lugeja arvestama ainese likviidsusega. Lugeja pilk, mis nüüd on pintsel, võiks kindluse mõttes läbivalt püsida ühel joonel.
See tähendab: “turvalisim” viis oleks tekst läbida “üksipulgi” – seeriate haaval: avades ühe haava, lastes elumahlad valguma seeriast 1., oleks ettevaatlikul lugejal arukas enne 1.1.; 1.1.1.; etc. seeriate avamist kinni õmmelda 1. seeriasse jäetud haav – püsida rohelisel väljal (seejärel kollasel: 1.1.; 1.2.; 1.3. etc.) Kolmanda, punase välja – alajaotusega x.x.x. –  on lood juba keerulisemad (sellest õige pea).
Seeria 1. pidevjoon, mille 1.1. leheküljel 21 “katkestab”, jätkub (1.)-na leheküljel 65, katkeb uesti leheküljel 67, ilmub 182. etc. Seeria 1.1. kollasele joonele tuleks nii hüpata alles leheküljelt 248 (mis, nagu nüüd  näeme, ei kehtestu mitte teksti, vaid alles esimese seeria lõpuna (lugemine käändub ω harudel teksti kehasse tagasi).

1.1. esmailmumine leheküljel  21, pole tegelikult katkestus. 1.1. kirjutab end 1. vahele, avaneb selgituse või laiendusena 1. pinnalt, lisab loole värvi. 1.1.1. omakorda on vahelesegu 1.1.-le etc.
Nii võib söakam lugeja pintslit vedada ka “diagonaalis” üle väljade. Sel juhul peaks ta aga arvestama, et on 27. leheküljele jõudes avanud juba viis seeriat, viis haava teksti korpuses, mis tal retroaktiivselt kinni õmmelda tuleb. Lugeja peaks silmas pidama värvi omadust kuivada: “tüvi”-seeria (1.) pidevjoone võib 1.1.1.1.1.-lt naasja eest leida tardununa, korpunud mõttehüübena. Siis tuleks tal kulutada hulk energiat – lehitseda (1.)-lt tagasi 1.-le, mälu värskendamiseks veel üle võtta jupp varemloetut 1.-stki, et mõte veelduks, et seeria 1. pidevjoon võiks edasi valguda.
Ühteaegu ei tohi lugeja unustada ka teisi avatud (h)arutlusi, mille kokkutõmbamise eest ta ju samuti vastutav on; mis aga sedaaegu, kui seigeldakse 1. kõrvalharudel, omakorda kuivama ja kärbuma kipuvad. Tagasipöördumine on raskendatud ka seetõttu, et hooletult valguma avatud seeriad ei tardu   mälus sugugi mitte diskreetsete jätketena, mille otsad naasjale hõlpsasti lahtisulatatavad oleks. 
Ei – enne kui värv väljalevalatud triipudeks tardub, toimub mälus pigmentide segunemine. Kui korraga jäetakse lahti viis seeriat, viie mõtte pidevus, võivad jooned segunedes tarduda eristamatuks, äratundmatuks massiks. 
Selmet naasja ees avaneks seeria 1. puhas violetne, võib ta eest leida 1.-s; 1.1.-s, 1.1.1.-s etc. välja valatud puhaste toonide korpunud sulami. Pidevuslik mõte ei salvestu; pigmentide segunemine ei anna valget valgus(tatus)t, vaid porikarva plötaka lugeja peas, mida mõistus ei võta, millele aru ei hakka peale (analüütilise meenutamise keerukusest lähemalt vt fn 57). “Naasjale” avaneb iga värviväli niigi pisut “pleekinu” ja “kinnisena” – väljendugu see nende markeeringu sulustatuses ja ilma rõhuta esituses (nt: (1.))

Kirjutus on mittelineaarne ja tingib sestap ka mittelineaarset lugemist. Värviväljad pole pelk dekoor, vaid paratamatus. Lineaarne ühte jutti lugemine ei taga ühtset juttu.
Pigem vastupidi – ühte jutti tuleks hoida värviväljadel. Viimati välja pakutud “diagonaalse” lugemisvõimaluse puhul paljastubki teksti mittelineaarsus leheküljel 18 – ollakse jõudnud “vikerkaare” servale ning edasine peatükis (1.1.1.1.) ei haaku otseselt 1.1.1.1.1. lõpulausetega.
Et jutujärg uuesti üles noppida, tuleks nüüd värskendada varem “katkestatud” värvivälju. Sidususe huvides tuleb värskendada mälu.

Konkreetsemalt: 0. on juba loetud, hoiatused on hilinenud, TÄHESADU päästmatult peas. Edasi oleks soovitav läbida 0.1., tõmmata lõpuni jaotis 1., ning seejärel avada 1.1. 
1.1.te võib jätkata kollase välja jaotistega 1.2., 1.3., 1.4. ja 1.5. – ning siis ette võtta kolmas, punane värviväli 1.1.1.
Alternatiivne võimalus (proovimaks diagonaalset loovi) oleks 1.1.  esimeselt haruteelt (lk: 21) lõigata julgelt jutile 1.1.1., siis 1.1.1.1. etc.
Diagonaalse loovi katselapiks ei tohiks aga esimeses järjekorras mingil juhul võtta seeriat 1.2., mis ühes kõrvalharudega algab leheküljel 67  Lk. 68, mil avaneb laiendus 1.2.1.  kujutab enesest tinglikku liigenduspunkti kogu tekstikehami homoöstaasis. Loov punasele väljale selles punktis eeldab, et ollakse läbinud terve spekter 1.1. –s (1.1.1.; 1.1.1.1. etc). 1.2. avarused kõrvalharudes on keerulisemad ja nõuavad kogu “lineaarselt” eelnenu tundmist. Rasvane märkus (lk 68) “jätka kollasel” ongi suunatud tollele, kellel varasem diagonaal-loovi kogemus puudub. Ühteaegu tollele, kel lõpuni tõmbamata kollane väli (1.2; 1.3.; 1.4.; 1.5.).

Et mitte kaotada pead meeletule tekstimetsalisele – et mitte kirjutust keeletustada, tuleks neist ettevaatusabinõudest kinni pidada. Ja põhiline: et tekst võiks meeldida, tuleb tal meeles püsida lasta. Tuleb mäletada.
Mida kaugemale veetakse jutti diagonaalsel loovimisel, seda kõvemat vastupanu osutab  ootamatult taaskohatav esimesena valguma lastud värviväli – liig kauaks on värv jäetud kuivama.
Mida rohkem on kuhjunud muljeid vahepealsetelt väljadelt, seda raskem on siseneda mälu perifeeriasse tõrjutud “esimese” mõtte pidevusse.
Töö vorm põhjustub otseselt ainesest ja põhjendub sisus.

† † † † † † † † † † † † † † † † † † † † † † † † † † † †† †† †† †† †† †
Jštka: 0.1.
††