Sisukord:

 

Hans Holbein noorema Erasmus Rotterdamist (Kirjutava Erasmuse portree) (repro I). Pildi väljalülitumine kronose ajast. Kronose väljalülitumine pildist.

“Enne kui Holbein esimest korda mandrilt lahkus, maalis ta portree Erasmusest, keda ta kujutas külgvaates (tegelikult peaaegu selja tagant) seismas kirjutuspuldi juures ja kirjutamas. Meil on võimalus piiluda üle õpetlase õla – sellist lähedust võimaldati vaid ta headele sõpradele. Maaliga on hästi ära tabatud ka Erasmuse endassetõmbunud loomus ja avalikkuse eest kõrvale hoidmine.
Erasmus kirjutab. See ei ole mõeldud aga selleks, et näidata tema teadmiste ajatust. Sõnad, mida ta kirjutab, on nüüdseks originaalil tuhmunud ja maha kulunud, aga varasemast koopiast selgub, et Erasmust on maalitud töötamas oma Markuse evangeeliumi parafraaside kallal, mille ta lõpetas Baselis 1523. aastal. Seega otsustas Holbein paigutada portree konkreetsesse aega ja ruumi.” (Harbison 2002: 131 (minu rõhutus) – A. S.))

Pilt on siin, aga tähendus on läinud kaduma. Pilt on selge, aga tähendus on kulunud. See tähendus oli tähtedes – lõuendile kirjutatud tähendus.
Selle tähenduse kaudu ei kõneta pilt oma vaatajat enam kunagi. Võhikule on tähendus äratundmatu. Ajaloolisest teadmatusest süütu silm – (missugune ühitamatus: mida saab silmal, meelel, ülepea pistmist olla teadmusega?! Silm on alati süütu) võib tunda, aga mitte ära tunda.  Võib tajuda, aga mitte ära tajuda. Ja seni, kuni pole ära tundmist, ära kulutamist, jääb pilt alati alles – jääb siia alles ja mitte ära, ei lähe kaotsi, ei ammendu, ei kulu. Sest “ära” on lõplik, on letaalne, “ära” on surmaotsus, millega elu lahkub lavalt.
See tähendus, mis on kulunud, on aegunud. Selle tähenduse on aeg ära kulutanud. Tähenduse kulumiseks on kulunud viissada aastat.
See tähendus, mis ei seisa tähtedes, ei seisa sümbolis – kokkuleppes –, see on alles. Seda ei saagi ära kulutada. Pilt on selge, järelikult pole temas kronose kuluvat aega – ta sees on aion – kehatu ruumitu liigutus.
Kulub üksnes see, mis liigub kronoses. Kronose aeg ise on aga üksnes ruumilises liikumises, üksnes liikuvast kantud ja selle kaudu määratud. Aristoteles: Aeg on ju see: “liikumise arv varasema ja hilisema suhtes.” (Kõiv, Kuusk 2003: 1006).
Pildis on päevselge kõik, mis pilgule – kõik see, mida ei puuduta kronose-aeg – kõik see, mis ei kuulu ar(v)utuse alla.  Kõik pilgule – kõik, mis meeldib ja meelitab – kõik, mis ei keelita ära seletama, interpreteerima, ära kulutama. Kõik meelele – kõik, mille peale keele hammas ei hakka.
Aeg jätab kristallselgeks kõik, mida võib näha, hävitades sealsamas halastamatult kõik, mille kohta võiks üksmeelselt midagi “konkreetselt” täistõepärast  lausuda.
Selgeks jääb ainult ebaselge – see on Holbeini kunstiteose õppetund.
Ja selle õppetunni annab aeg ise, tõrjudes kunstiteosest ajalooraamatutesse kõik, mida ei pea teosele oluliseks, jättes järele ikonograafi jaoks ülearuse meeldivuse. Küüniline ninanips interpreteerivale vaimule. Kunsti triumf.
Preikonograafia tegeleb aioni-ajaga. Meie huvis on kunstiteose primaarselt modelleeritud keele-eelsed passiivsed sünteesid: liikumine, milles pole arvu (Aristoteles), liikumine, mis ei projitseeru teljele.  Tegeleme ajaga, mis ei kulu ja liikumisega, mis ei kuluta.  
       Preikonograafia kui meetodi võimalikkus (mis toodu valguses küsitavana võib paista) käesolevas töös arutluse alla ei tule. Kui meetodina aktualiseerumise võimalikkus on muutunud kaheldavaks, siis vastuse võib kahtlusile anda üksnes aktualisatsioon ise. Vastus ei saa olla väitev, vaid performatiivne. Seega: preikonograafia meetodina on võimalik niivõrd, kui on võimalik käesolev töö ise – käesolev oma asjalikus käes olemises. Nähtavasti on see võimalik. Kas ka loetavasti, kas ka hinnatavasti? – need küsimused jäävad ilma igasuguse poosita sekundaarseks.

Tõepärane ikonograafiline analüüs on skaleeritav ja hinnatav.  Tõeline preikonograafiline intuitsioon on hindamatu. Mistahes hinnang diskrediteerib hindamatut ja võib aset leida mitte intuitsiooni kinnituseks, vaid selle kiuste. Saamaks adekvaatset hinnangut preikonograafilisele intuitsioonile, tuleks pöörduda kardio-, holo-, seismo- või ihagraafi poole.
† † † † † † † † † † † † † † † † † † † † † † † † † † † †† †† †† †† †† †
Jštka: 1.
††