Sisukord:

 

Tähesadu täidab kõik soovid – ja ei ühtki. Uskuda tuleb tähesaju sisse – mitte soovide täitumisse. Ainult seni kuni soov pole täitunud, võib püsida soovimises – ainult seni uskumises, kuni usul ei ole (põhjus-) objekti. Vaid seni võib püsida kirjutuses, vaid seni ihas.
Tähesadu ei tunne poeetilisi konnotatsioone.

Sajab, sajab vihma

0. peatükk, mille funktsiooniks on lugejal juhe kokku ajada – tekitada lühiühendus. Peatükk, milles töö on valmis.

Vaata, üksöö nägin unes järgmist: sajab, sajab vihma. Ja kõik. Konks on nimelt selles, et tegelikult vihma ei saja. Ei saja praegu siin ega sadanud tol ööl ega eelmisel päeval ega üldse.  Tegelikult ei saja... unes ka ei saja, aga on lihtsalt, et: sajab, sajab vihma. Justnagu raamatust loeks seda või keegi loeks ette või lihtsalt mõni hääl ütleks vaakumi valgel taustal. Aga häält ei ole, ainult, et sajab, sajab.
On see liikuv pilt nägemisvälja perifeerias? On see nägija pilk, mis triivib seinale raamistatud pildil? On see tundeliigutus pldi ja vaataja vahel? on see mõttepilt; on viimaks ehk kujutu mõte ise? Võib ju olla, et just siin ja sellisena tema esimene olemine ongi – et just selsamal paberilehel näen ja loen teda esmakordselt; kogen teda kogemata omaenese pliiatsi alt ilmumas, omaenese käejoonest paberile jäetuna – esma-, teist ja-nii-edasi-kordselt...?
Sajab, sajab vihma. Nending – punkt – ei enamat. Sajab ilma vähima retoorikata, tunde ega tundevarjuta ükskõikse saju eest; sajab tunde, päevi, aastasadu.
Sajab, sajab – ilma hüüu- või küsimärgita, mis saju mitmele mõõtmele sirutaks. Punktki ju torgatud vaid kindluse pärast – une näo piiride selguse mõttes ärkvel- (pea-aegu oleksin kirjutanud: elus-) olemise taustal. Punti on kerge torgata, olgu pastaka nõela või tinahaavliga. Kaks punkti on juba elementaarne interpunktsioon (hüüumärk on seda üksigi, aga eks temagi saab tõmmata vaid kahe punkti vahele). Kaks punkti on kaks punkti: juba koolon, juba lubadus; juba joon ja juba lõige; juba õmbus, juba nägu (totška, totška – vot glazaa...); kaks silma – juba pilk; kaks suud –  juba suudlus, juba vastus, juba vastutus.
Sajab – ei mingit seletust sellele – olgu siis situatsioonile, olukorrale, lausele – kolmele sõnale, millest kaks kattuvad ja kolmandat poleks ilma emma-kummata esimestest. (Siis tähendab: nii esimene kui teine “sajab”, on selles suhtes esimene). Aga just praegu tundubki mulle, et äkki seal see iva ongi, et kaks sõna sedaviisi kattuvad. Seal, kohe alguses – sealt ehk selgus peaks tulema. Ühest sõnast oleks küll (enamgi veel: öeldaks lihtsalt, et vihm -  niigi oleks selge, et sajab). Ühest sõnast piisaks, ei saja ju kaks korda järjest, umbes nii nagu üteldakse, et  “pahvin, pahvin suitsu” – üks pahvak järgneb teisele... või: “rüüpan, rüüpan kohvi” – rüübe rüüpe ees ja järel; “astun, astun trepist üles” üks aste, teine ja kolmas – võib ka üle astmete.

Vihma sajab. Kõik. Piisad langevad maha või puudele või katustele, maa on märg ja taevas on märg ja midagi siin ei kordu... piiskade langemises, kokkupuutehetkes maapinnaga, siin ju viimatigi mingit seaduspära või järge või korda ei ole. Kaks piiska, ütleme, ruutmeetrise maalapi peale millalgi ikka üheaegselt pärale jõuavad;  teevad pinnasega põrkudes millalgi ikka “viigi”. Aga samm sammuga, lonks lonksuga kunagi ega kuidagi kattuda ei saa –  ikka üks enne ja teine järel. Et samm sassi ei läheks ega kohvi kopsudesse.
Ent sajab kui sajab ja ikka koos ja korraga; ja siis on kõik üks ja helgib veel päikese, laternate või autotulede käes ja just nagu peegel on ta siis, nii sile ja mustapõhjaline, et lausa särab vastu. Aga puru ei lähe, vaid pritsib ja lainetab. Ja valgus üksi läigatab selles peeglis, ega muud ta eriti paista ei lase.
Nii et, kui “sajab, sajab”, siis ikka vast selleks, et rõhutada, sest korrapärast siin juttu ei ole. Aga kui rõhutada, siis jälle, ma nüüd küll ei tea, mida? Tugevust? – vaevalt küll.  Intensiivsust, ääretust, lõputust siis ehk? Alguse ja lõputa sadu, millele ise justnagu poole pealt ja kogemata sisse sajatud ollakse – ise vihma sees ja vahel ja vihm ihu vahel?
Ja mulle tundub nüüd, et äkki on konks just tolles komas, mis sõnasid lahku hoiab. Et koma ongi konks, mille küljes see sadu ripub, ei kuku kuhugi ja seisab oma kaalutus tasakaalus, ripub koma justnagu nööpnõela otsas, ja hoiab enda sees.
Koma kahe sõna vahel –  sadu maa ja taeva vahel, oma ainumases olemisvõimalikkuses – sadu ainult seal, vahepeal. Ei ole sadu maas ega taevas; ei alga ta kusagilt (või algab, aga eikuskilt) ja lõpeb eikuskil, ükskõikse asfaldi pimedas peeglis ja vaataja silmades, ...unenägija suletud laugude taga. Lihtsalt ühes tühises lauses kõigi ülejäänute vahepeal, kolmes sõnas paberil ehk ainult, ja mitte mujal.
Aga sajab, sajab vihma ja selge on, et see vahepealne koma sajule mingi nukruse noodi annab. Kaks ühte ja sama tõdemust kahes sõnas ja lõpmata kurb koma nende vahel, lõpmata kurb nagu lõpu ja alguseta sadu, mis sajab, sajab.
Kurb koma – nagu ohe, nagu neelatus; nagu silmapilk, mis sarvkesta niisutab; koma nagu kojamehed auto tuuleklaasil, mis saju ja saju ühe hoobiga kahte lehte rapsavad; kurb nagu lehepööre pildialbumis.
Kurb nagu ööre˛iimile ununenud foor liiklussõlmel – kuldkollane kuu tuules võnkuvate küpressilatvade vahelt vilkumas.
Kurb, lõpmata kurb, nagu juhuslikest möödujaist avanevad ja sulguvad kaupluseuksed – keegi ei välju ei sisene – mööduvad, pead pööramata; ainult pahvakut tänavarõskust teenivad hingetud uksed – varahommikuse tipptunni liiklusmüra ja jalaasteid, bensiinivingu ja lehepoisi hõikeid; siis –  jälle sulgudes –  (jälle ventilaatorisahina halogeenvalge vaikus – rõhk sisekõrvas ja pitsitus kõril, nagu tunnelivaakumisse viskuvas kiirrongis).
Kurb nagu küünejälg heliplaadil; kurb nagu kuhtuv maasikas kaelal; kurb nagu kaugeneva tüdruku sukajooks.-.-.-.-.
Kurb koma nagu piisk räästaservalt murduvat sulalumevett.
Kurb – kiretult kurb,
            nagu igavene valik nulli
            ja lõpmatu nukruse vahel.

Sajab, sajab vihma. Ja sajab, siis sajab, sest teisiti olla ei või ega saagi; ei saa nii, et vihma ei saja; ei saa nõnda, et tähed ei kuku ja et sellest kurb ei hakka. Kui vihm, siis sajab; ei ole vihma sadamisest väljaspool, ei vihma väljaspool tegu. Ei vihmal ole asu ega ole tal asendust, ja aset jääb ta lõpmatult leidma.
Ega ole siis vist ka unenäol, mis ikka on unenägemises ja näeb ainult iseennast nagu sadu iseennast sajab, ei muud. Ja kui uni on nähtud, siis pärast võid meenutada ja mõlgutada, palju tahad, aga kätte ei saa, kus saba ja sarved ja ots ja äär. Vihma peegel on poriloigu põhjatus pimeduses, millest kätte ei paista midagi ja nii kui näpuga puudutad, lööb virvendama ja pildi sassi. Ja nõnda siis unigi – algab eikusagilt ja kus lõpeb, seal teda lihtsalt enam ei ole. Ja ikka on unes vihmasadu ja vihmasajus und, jäägitult kaovad nad üksteise sisse ja üksteiseks saavad nagu mööbiuse leheküljed juturaamatus.

ibid.: “Eks liitnud kõik inimloomest unenägijad tolle uduhämuse hommiku vahetus. Ja miski neid selles ei lahutanud. Ja keegi polnud neid kutsunud, keegi polnud neid seadnud, sest seadust polnud ju veel. Ja nii oli see kokkusattumus kogemata.
Ja õhk oli tol korral vett täis ja vesi seisis õhus ja hääled ja lõhnad ja maitsedolid korraga kaugel ja lähedal ja ükski neist kaotsi ei läinud. Ja õhk oli paks nagu udu ja paks oli ta nagu ternespiimselt valge paberiplokk – imepaks oli ta seal. 
Jah – õhk oli paks nagu udu ja nemad kõik seisid udu sees teineteisest lõpmata augel ja lähedal.
Ja selles poolvalguses said nemad näha ja kuulda kõiki asju – nemad kõik koos ja korraga – ühekorraga.
[Ja seal sai mõnigi neist tõde kuulma. Ja mõnigi kuulis, et tõde on jumal ja mõni, et varandus. Seal  kuulis aga mõni, et tõeks on ilu ja mõni, et armastus. Aga oli ka neid, kes ära said tundma, et tõde pole hoopiski olemas ja selle võtsid nemad enese tõeks. Ja kõik, mis seal kuuldi, oli ometi selgeimast selgem, nii et vaielda ei tulnud neil mõttessegi.]
            Aga laugelt libistas päev ennast maakumeruse varjust välja.
             Ja silmalaugude nahkkardinate vahelt immitses unesnägijaile                   hommikuvalgust.
Ja vaata: sõnad olid saanud ja taip oli tulnud; ja seal oli see, et nad taipasid: tuul puhub ja udu hajub laiali ja päike kuivatab õhu ja maa; päev kuivatab kõik need sõnad ja lõhnad ja maitsed mis ripuvad ja hõljuvad. Ja läinud nad ongi, veel enne kui jõuavad langeda maha ja viljastada mulda ja õitsetada sellest puid ja põõsaid ja rohtu ja lilli ja sammalt ja seeni ja SUURI SÕNAJALAPUID.
Päike kuivatab ja aeg on napp; päev ja kuumus võtab selle kõik, põletab tuhaks – oleme näinud oleme õppinud.
Ja vaat just selle läbi oleme valmistunud, oleme relvastunud. Puud on põlenud ja kustunud, süsi on jahtunud, enam ei kõrveta käes – oht on otsas, aga aeg on napp. Tuleb võtta see süsi ja õrnalt ihuda teravaks ja paberile kanda see, mis nähtud ja see, mis kuuldud ja maitstud ja unenäos endasse hingatud. Ja mida vahedam on pliiatsi tera, seda terasem; mida terasem tera, seda vahetumalt lõikab ta unenäojooni. Seda puhtamad lõhnad ja selgemad hääled; seda kirevamad maitsed ja tihedam kiri; ja tahedam mõte ja täpsem joon.
Sellest ütlen: suur töötegu on tulemas – näe – vaevanägugi vilksatab töögraafiku vahelt! Kõtt, kolevaim! pole sul kohta tähesajutantsus!

Jah, süsi, see olgu terav, aga hoidku ta ennast; hoidku alt, et pinna peal püsida –  eks teravus lõigata või läbi paberi ja siis on see puru ja sellest saaks unenäo ainuke jälg.
Ja sinu sõna olgu selge ja paistku ta läbi, et tema läbi kõik asjad paistma võiks saada. Ja sinu mõte mõtelgu end kuukiirel tantsijana kergeks, et tema läbi kergeks võiks saada.
             Ja viiv olgu vaikust
             ja rõkaku unesnägija naer!
Ja ma ütlen: see naer saagu terav nagu pilk ja meel ja keel; ja tähti saagu sadama täielises selguses.”
       
Sajab, sajab vihma ja aru sest asjast ei saa. Sest asjast  just sest ja seepärast, et asja pole, mida arutada. Sest asi on siin  või seal, on oma olemises ja sellest välja ei tüki. Kui tükiks, oleks kohe kaks asja ja kummalgi siis juba oma koht ja oma ruum ja arutus. Ja ruum oleks selle asja sees; ehk, et ruumi seal nüüd õieti mitte ei ole, sest asi on ennast täis ja mitte midagi muud, sest pole ta mingi tühiasi.
Kui nüüd või siis aga sajab, sajab, siis paistab ju küll, et see sadamise asi kangesti endast välja tükib ja paigal ei püsi. Ja kui sajab, sajab, (aga sajab ju, sajab, sajab), siis tundugu jutust, et tükikaupa, aga tegelikult ju ikka ühes jutis ja mitte nii, et tükid ees ja taga. Ei ole ju nii, et sajab vihm: esiteks tema ja siis tema (et sajab, sajab), vaid sajab alati teda – vihma – ja üldse mitte jao ega tüki kaupa, ammu siis veel ühes tükis. Sajab, vihma sajab, lootusetult, lõputult lohutult. Sajaks siis ometi tema, sajaks ära, oleks ta sadamises lohutust, oleks lootus ja lunastus; oleks algus ja lõpp, lubadus ja täideviimine. Oleks kord majas ja rahu maa peal ja asi ants. Ja vihma asi oleks siis ometi paigas ja ruumis ja asi omaenese ruumi täis. Vihm oleks vihma täis, ei tükiks, ei lekiks, ei libiseks. Aga nõnda see pole, sest sajab, sajab, aga ära ei saja. Aega võtta ei saa, aga aega siin läheb.
      – See asi ise läheb ruumist aega – 
Läheb aega ja võtab aega ja ruumi võtab aina rohkem, rohkem ja rohkem – iga “rohke” võrra rohkem. Võrratu, võrratu sadu. Sajab, sajab, sajab, sajab, sajab rida rea järel  ja püsi tal pole ja ruumi veel on... Ruumi veel on, las sajab. Veel mahub vihma, muld on veel must ja kannab veel, veel vihma tagasi ei aja, veel pole päriselt veeks saanud, veel mahub. Ja valge on paber ja temagi kannab veel, võtab enese peale – veel kannatust. Veel rohkelt on ruumi tähesajuks, ots on veel kaugel ja eespool aina valendab veel. Hommik ammu möödas, aga õhtu veel ei jõua, silm seletab veel, et sajab. Silm seletab ja suu,  ja janune käejoon tõmbab pastakat endasse ja tindijoont ajab pastakast välja; üks kasvab meeletul kiirusel, teine kahaneb tasapisi takka järele. Silm seletab ja suu  ja käsi paneb kirja! Aega veel on, et arutada, rida rea otsa, veel on valge paberi ruumi, ots ei paista veel. Veel on aega – tint, must nagu öö, päevselgele valgele paberile lahti harutada, täht-tähthaaval, sõna sõna järel – sajab, sajab – nagu harutab pimedaist pilvist vihma, vett peenikesteks lõimudeks, kitsasteks kiududeks... seni, kui on käes, kus ots, kus aru.

     Ja pliiatsi süsi on must
                                nagu öö
                                                ja kirjamust must
                                                                       nagu süütaja süü
                                                                                     ja ette jääb paberi valendav päev
                                                                                            ja maha jääb söestunud maa.

Ning siis sajab veel ja veel ja veel. Ja V teravik on allapoole, sest selles suunas on sajuvee siht ja sund ja selles sunnis on otsad-kokku-sulgumine ja terane süvenemine.
Teisipidi aga on saju-V-s avanemine, puhkemine ja paisumine. Ja tõeline pais on seal viimaks, kui veel enam otsa ei ole ega äärt. Ja rahu on seal ja olemine õige ääretasane.
Kui kauaks veel tähesadu; kauaks hingamise ruumi; ots paistab ju!
Kui aina sajab, sajab ja ruumi üha vähemaks jääb, siis on õhumullid aina pisemad, õhemad – õhk juba päris õhuke, tihkelt sadu täis. Leheruum tähesajust maani täis –  reavahed, tähevahed, tähepaunad – kõik tähti, sõnu, lauseid täis.
Tähed tolmlevad valgele paberiväljale pudenedes; pihustuvad tähnideks kirjapaberi kahvatusse palgesse (paber ei kannata kirjatähtede all – non erubestsit).
Tähed tolmlevad, küsimata kirjutaja viljastava käe järele. Sõnad on sõnatud, laused lausutud – tähed põlenud söetolmuks paberi pinnale – nüüd lausujast lõpmata lahus. Eks või selles lahuses kõigest, mis iganes öeldud, kestma jääda vaid igavikulised mõtted ja lõplikud tõed – ometi mitte mõni “sajab, sajab”. Eks taolise tühjatähja lausuja alati oma sõnad üle ela... Ent kus on ta siis nüüd, põhjus põhjendamatule?
Siis, mis ongi ju nüüd, teda pole – sajab eikellegi suu ega südamesoojaks, häälestamata sajab ja hingestamata. Valab isesündimisvalust hingetuna – mäletamata enese algust, ette nägemata otsa. Sajab, sajab, sajab.

Siis ometi ja ühtäkki võib sajust kerge hakata, võib kergemaks saada sajuveest; siis ometi – paari tõmbega rea algusse tagasi, ühe jutiga kõikide juttude algusse.
Siis ühtäkki võib sajust läbi minek läbi minna – korraga, kui vett on õhus rohkem kui õhku sajuvees. Kui õhus õhule enam ruumi ei jätku. Kui lause lausa lämmatab...
Siis, kui sajab, sajab veel,
si↔is,
kui piisad enam ei kuku, kui vesi enam ei vaju, vaid õhumullid on need, milles nüüd on kogu liikumine; siis kui õhku läbivast veest saab vett läbiv õhk – negatiivsel gravitatsioonikiirendusel – mullikesed musta asfaldi pigiselt põhjalt pilvede pinnale, kõik maine hoobiga vastu taevast...
Siis, läbi lüümelt lainetava eetri, ühe tõmbega sajuvihkude algusse – peaga märjast pilvest läbi; tagasi vihiku algusse – tagasi unede ette, tagasi ärkvele – 
valgete paberlinade pinnale.

Armastame neil linadel, armas;
armastame linasid määrimata,
            määrimata – määrdumata neist;
las me ihud jäävad mäletama nende valevat puhtust,
las neile jääb puhtana mälestus meist.

Lugeda see kõik veelkord üle, vaadata üle,
edasised selgitused, ülevaatlikult:
sajab, sajab –
            kas loed?
altminekuid kartmata veelkord üle libiseda.
edasised selgitused:
selgi korral ei selgine:
sajab, sajab -
            loed veel?
Sajab, sajatuhandekordselt sajab;
süveneda pealiskaudsusse;
hoiduda uppumast unede
sajusügavikesse!

Loe, libise üle,
veeldu,
ära süvene!

Unele, kallis – ära unune,
vaiki ainult;
ära luba –
ära anna sõna, vahest näeme veel...

Sule silmad, armas, loe!
Loe linnukesed lahusoluhommikute ette kalendris,
loe üle, loe kaugele ette!
Ja mulle linnuke saada iga sajuse
ilmaoluöö eest.

Sule silmad, las
ma armastan Sind nii, et Sa mind  ei näe; las
ma armastan Sind nii, et Sa mind ei tunne;
tunne mind, armas,
tunne nagu tundmatut.

Kuula, kallis, mu kaugeim – 
sajab – 
ava peod.
Sule silmad, vahest näeme veel;
vahest,
sadude vahelgi
elame – näeme

            (loed veel?)

Sadu kordi
näeme veel.

                                                                      
 Jätka: Kuidas lugeda