Sisukord:

 

Peeter Torop

Päris alguses, siis kui saar oli veel merest kerkimata, olid olemas vaid Derrida ja Undusk. Ja Jaan Undusk ütles oma “Maagilises müstilises keeles”, et “asja või sõna tähendus pole alati mitte ainult et teisal, vaid ka viibiv; mitte iial päral, alati möödas, igavesti viibiv. Just ajalise teissuse kohustuslik lisandumine ruumilisele teissusele või isegi ruumilise teissuse moondumine ajaliseks teissuseks näikse olevat see lävepakk, mida ületades strukturaalne mõte värvub poststrukturaalseks”. Selle lävepaku ületas Epp Annus, kelle raamat “Kuidas kirjutada aega” on metakeeleline vool, mida saab kõige paremini seletada võtmesõnade reministsents ja parafraas abil. Selles metakeelelises ehk teiskeelelises voolus on võrdselt olulised nii omavõõras sõna kui omavõõras intonatsioon. 
   Ja siis ilmus Anti Saar, kelle pildistus “Tähesadu. Preikonograafilise intuitsiooni võimalikkus” kutsub filosoofiat üles rehabiliteerima tavakeele sõnakasutust. Filosoofia peab tema arvates “jääma tavakeelega ühte (mitte argumenteerima selle kohta), mitte tõstma ümber, dekonstrueerima ja väänama kontsepte, ideesid ja kinnismõisteid, tähendusi, vaid lükkama valguma tavakeele TÄHENDUSe enese – ruumist aega”.  Valgumine on voolusängita kõigusuunaline vool. Seda voolu on raske jälgida kaasa voolates ja parem on seda mõista sellest suvalise trajektooriga üle lennates. Seetõttu lubabki Anti Saar oma lugejale, et raamatu lugemiseks võiks kuluda umbes 10 tundi ehk sama palju kui lennates Pariisist New Yorki, Tallinnast Nairobisse, Bogotast Casablancasse või Kiievist Vladivostokki. Tähenduse valgu(vu)sest tulenev variatiivsus satub korrelatsiooni sellest tähendusest ülevaate saamise variatiivsusega.
   Korraks ajalukku. 1850-ndatel aastatel nimetati hinge dialektikaks Lev Tolstoi oskust kujutada oma teoste tegelastes seda, kuidas ühed mõtted kasvavad välja teistest mõtetest. Tolstoi ise võrdles seda vanas eas voolamisega ning pani oma viimases romaanis “Ülestõusmine”(1899) kirja järgmised read: "Üks kõige tavalisemaid eelarvamusi on see, et igal inimesel on kindlapiirilised omadused, et inimene on kuri, hea, tark, rumal, energiline, apaatne jne. Kuid inimesed ei ole niisugused. Me võime inimese kohta öelda, et ta on enam hea kui kuri, enam tark kui rumal, enam energiline kui apaatne, ja vastupidi; kuid on ebaõige, kui me ühe inimese kohta ütleme, et ta on hea või tark, teise kohta aga, et ta on kuri või rumal. Aga me jaotame inimesi alati niimoodi. Ning see ei ole õige. Inimesed on nagu jõed: vesi on kõigis ühesugune ning kõikjal üks ja sama, kuid iga jõgi on kohati kitsas, kohati kiire, kohati lai, kohati vaikne, kohati puhas, kohati külm, kohati mudane, kohati soe. Nii on ka inimesed. Iga inimene kannab endas kõigi inimlikkude omaduste algidusid ja ilmutab vahel ühtesid, vahel teisi ning sagedamini tuleb ette, et ta pole hoopiski enda sarnane, jäädes siiski samal ajal üheks ja samaks isikuks."
   Inimese voolavuses avaneb tema olemus kui erinevate omaduste ja seisundite summa. Tolstoi voolavus ei ole kontinuaalne. Voolavuse muudab diskreetseks assotsiatiivsus või õigemini diskreetsete seisundite kujutamine muutub voolavuseks tänu assotsiatsioonidele, mis ühest diskreetsest seisundist teise juhivad. Kreeka filosoof Zenon rääkis nii noole lendamisest ja lennust. Nool seisab paigal igal lennu hetkel. Lendamine on liikumine, kuid lend on paigalseisude summa. Lendav nool ei lenda.
   Tolstoi jõudis loometee lõpus oma varasemate tekstide ümbertegemiseni voolavuse suurendamise nimel, kuid diskreetsust suurendades. Ta liigendas oma teoseid ikka väiksemateks peatükkideks ja alapeatükkideks, kuni temas montaažitehnika kasutamist täheldati, sest lood olid muutunud piltideks. Üks ümbertehtud juttudest, “Võltsitud kupong”, saigi tänu Robert Bressonile ka filmiks “Raha” (L´Argent).
   Kui asendame Tolstoi tsitaadis inimese tähendusega, siis jõuame Anti Saare teosele lähemale. Tähendus valgub, kuid valguvuses on valguvus, olemuse kiirgamine ja nii on tähenduse lõputul tüpoloogial ikkagi olemas topoloogiline kese, õigemini kronotoobiline kese. Kui me ka ei tea täpselt kas valgumise süü on saare vajumine või kerkimine, teame ometi, et see sünnib semiootika aias. Tavakeele tähenduse valgumine ruumist aega, tema kronotoobilisus, tähistab ka tema preikonograafilisust – nagu lõuend on Anti Saare meelest  kunstnikule “loomise positiivne lähtetingimus”.
   Tähenduse tavakeeleline valguvus leiab aset nii semiootika aias kui seda aeda kujutavas pildis, meele- või mälupildis, ja neid on raske eristada, sest sisekõnes on need üks ja sama ning tähenduse valgumine on ühtlasi ka lõputu sisekõneline koodivahetus (N.Žinkin). See, mis on keele poolt vaadates sisekõneline valgumine, on mõtlemise poolt vaadates meeleline valgumine. Mõlemat vaadet ühendades saame semiootilise kujutuse keele ja keelelisuse olemusest diskreetsuse ja kontinuaalsuse pingeväljas. See on selle materjali süvakujutamine, mida semiootik peaks kirjeldama ning interpreteerima hakkama. Kahtlemata on ka kujutamises kontseptuaalset kirjeldamist ja interpretatsiooni. On ju Anti Saare kirjutust ka akadeemilise tööna kõrgesti hinnatud.
   Kuid akadeemilisele lugejale jääb küsimus, millele saab Anti Saar vastata oma järgneva loominguga. Või ehk ongi juba vastanud. Kas kirjaniku, filosoofi ja semiootiku rollide sümbioos on võimalik. Kas saar vajub, lahustudes hübriidsuses. Või saar kerkib, omandades teaduse eetika ehk teadmise mängu ning enesekesksuse piiridest. Vaadatuna teaduse poolelt, muidugi. Igatahes jääb saare geofilosoofiline käsitlus Tartus aktuaalseks ka pärast G.Deleuze´i mõtisklusi sel teemal.
   Anti Saar viib lugeja tähenduste tekkimise maailma ontoloogilisse mitmekesisusse. Ja värskendab semiootilist maailmapilti nagu seda kunagi tegid vene vormikoolkonna liikmed kummastamise mõistet kasutades. Kummastamine oli ka tänase Tartu semiootika alguse jaoks ülioluline mõiste. Seda kummastamise ontoloogilist olulisust võib nüüd uudsel viisil näha ka Anti Saare töös. Ja selles ontoloogilises pildistuses/kujutuses on seda intuitsiooni, mis ka epistemoloogilistele võimalustele osutab ning tänase semiootika kõige aktuaalsematele probleemidele viitab. Ja kindlasti vastab Anti Saar meile peagi, kas tema pildistus/kujutus/teos/uurimus osutab kirjaniku, filosoofi või semiootiku tunnetusviisile ja seega tema tulevasele identiteedile.
   Seniks on lugejal võimalus minna kaasa Anti Saare valguvusega, tajuda tavakeele tähenduse valguvuses valgust ja valgustumist just tänu valgumise igasuunalisusele ning võrrelda seda tavapäraste kindlasuunaliste voolamistega nagu torus, mille lõpus võib ju isegi valgus olla. Kui kaasavalgumine on liiga raske, siis kasutage autori soovitust ning tiirutage risti-rästi üle selle terviku – 10 tundi ühes suunas, 10 tundi teises suunas jne. Kõigil juhtudel peaks lugeja jõudma järeldusele, et õhk kannab, ja vesi kannab ja maa kannab. Ja sõnapildiline keel kannab.
   Uurimismaterjal kannab. See on ad hoc semiootika jaoks olemuslik vajadus sukelduda sügavale materjali, et tema uuritavus sealt välja tuua. Anti Saar on semiootika uurimismaterjalis sügaval sees ja tema kogemus on nii väärtuslik kui nauditav.