Sisukord:

 

Hämaraist aegadest kehtib traditsioonilises filosoofias omaks võetud aksioom: filosoofiline kõnepruuk peab kardinaalselt erinema tavakõnelisest.
        Anti tees: Ei sugugi: filosoofia peab rehabiliteerima mitte üksnes “halva maiguga” mõisted, vaid kogu tavakeele sõnakasutuse. Ta peab jääma tavakeelega ühte (mitte argumenteerima selle kohta), mitte tõstma ümber, dekonstrueerima ja väänama kontsepte, ideesid ja kinnismõisteid, tähendusi, vaid lükkama valguma tavakeele TÄHENDUSe enese – ruumist aega.
Tuleb laskuda / üleneda filosoofilise kõnepruugi  pühitsetute kõrgusest tavakeelde – ellu enesesse – TÄHENDUSe valgu(vu)sse.
Vaid ise-end enesele projekteerivas projektis ja üksnes nõnda, kasutades argikeelt, on võimalik elusana mõjuda – seega: mõjutada tava(elu), olla absoluutselt arusaadav ja läbipaistev, tuua kaasa vaid positiivseid muutumisi (kuna sellistes filosoofilistes sünteesides ei ekspluateerita, ei kasutata ära, ei mõisteta kohut, ei au- ega häbimärgistata).
Neis sünteesides lülitutakse ühte keele endaga, milles keel kõneleb vaid iseenese ressurssidest, ei kasuta ära midagi ega kedagi. See on nüüd filosoofia totaalne ja positiivne programm, mis ei aja taga omakasu, vaid üldist hüve, ihkab totaalset elus, rõõmus püsimist, ihkab ihaldamist, unistab unistamist ja rõõmustab oma rõõmu üle.

Mitte filosoof, kes dekonstrueerib kontseptid ja tähendused neisse sisse murdes, vaid too, kes siseneb keelde ja alastab selle TÄHENDUSe loovasse  kombineerimisse.
Mitte inimene maali ees, kes interpreteerib sümboleid ja hindab tähenduslikku või mimeetilist tõepära, vaid too, kes siseneb joonde ja värvivalgusse – andub resentatiivsetele unelustele silmapinnal.
Mitte lugeja, kes arvustab / hindab põnevaid sü˛eekäike, riime ja kujundeid, psühholoogilist veenvust ja dramaatilist väljapeetust, vaid ihalev ja igavlev loovija.

Loov süntees ületab dialektika, filosoofia transtsendents valgub tavakeelde, astub ellu, elamise rõõmu ja ... lakkab olemast filosoofia. Viiv, milles filosoofia naerab end välja. Naerab end välja (Chōra kui lapse naer Kristeval) oma monumentaalsetest konstruktsioonidest, struktuuridest, opositsioonidest iseenese sees ja suhtes tavakeelega, naerab end oma kange keele seest välja... Ihaldav keel puudutab õrnalt filosoofi kõrva, tema huuli ...naer valgub kõditusest üle mõtleja näo, tavakeel niisutab filosoofi kuivetunud keelt, algab “keelemäng.”
See on viiv, milles filosoofia lämbub naeru kätte (D/G) – ja viiv, milles ta ärkab ellu.  See on 0-sümboolika – semiootika.

See on puhas filosoofia – 0-filosoofia, mis on astunud ühte eluga, andunud elule – päristine elufilosoofia. On elufilosoof – tegutseja, mitte sõnade tegija. Sõnu juurde pole tarvis, kunstlikke mõistehomunkulusi. Sõnu on rohkemgi kui küll. Keel ise on alati rikkam kui kõik ta pruukijad kokku.
Puhas filosoofia, see on tants, mäng ja sfääride muusika; söögitegu, seks ja vaibakudumine; jalutuskäik jõe ääres. See on priiskav elu, millele piisab vähesest – on too, kes rõõmustab: raha sai otsa, enam pole tarvis kokku hoida!
Argumendid ei pea vett; kahtlused ei kanna välja. Ainukordsena eristub vaid hoog. See on hoog, milles pudeneb tähti; see on hoog, milles sajab, sajab vihma; on hoog milles kasvab laps ja kasvab logos.
See on hoog, milles lakkamatuna seisab hall kivimürakas – aegadeülene – vägevaim filosoofide seas.