Katre Väli
Tartu Ülikool, Semiootika osakond

[PDF]

Kaua oodatud kevade alguses, aastal 2010, kõneleme ikka veel 2008. ja 2009. aasta masu ja kriisi järellainetest; töötute arv üha kasvab, majanduslikud ja poliitilised riigi alustalad vanguvad ning inimesed ootavad-loodavad muutusi. Need muutused võivad olla reaalsed või illusoorsed, ent ühtviisi ahvatlevad mõlemad, lootuseks naasmine eelnenud hea ja ilusa juurde. Järjekordne Hortuse Semioticuse number, arvult viies, vaagib mitmes mõttes ja käsitluses kriisi ning muutuseid ja murranguid meie ümber.

Seitse erinevat kriisi tekkemehhanismi ja olemust käsitlevat artiklit on mõtteliselt jagatud üldteoreetilisemateks ning konkreetseid näiteid analüüsivateks artikliteks, ning viimasteks paigutuvad väikest MASU-sõnastikku esitlev tekst ning inglise keelne posterettekanne kriisi faasidest.

Tanel Pern on oma artiklis keskendunud kriisi vaatlemisele ajaloosemiootilises perspektiivis, milles Boriss Uspenskile tuginedes käsitletakse kriisi kui ajaloo ümbermõtestamise tingijat. Riin Magnuse artikkel seevastu annab ülevaate ökokriisi ajaloost, kolmest valdavast suunast ning püüab nendele suundadele tuginedes pakkuda võimalikke lahendusi ökokatastroofi vältimiseks. Tiit Remm käsitleb kriisi küll Pronkssõduri kuju ümber keerelnud erinevate kultuurinähtuste näitel, ent viitab teoreetilisemale vaatele kriisist kui enesekirjelduslikust kronotoobist.

Konkreetset empiirilist materjali meediamaastikul vaatlevad kolm järgnevat artiklit. Priit Põhjala artiklis on keskseks kriisi erinevad ilmingud reklaamimaastikul, Katre Väli uurib, kuidas aitas kriis kaasa poliitilisel maastikul edukaks osutumisele Indrek Tarandi Europarlamentääriks pürgimise kampaania põhjal ning Eva Lepik käsitleb kriisi avaldumisi ajalehepealkirjades, jõudes järeldusele, et kriis on personifitseerunud koledaks monstrumiks, kes purustab, õgib, hävitab.

Mihkel Truubi artikkel annab ülevaate tuntud erinevatest MASU- teemalistest akronüümidest, taoliste nimekujude sündimise põhjustest ja kontekstidest.

Lisaks artiklitele on käesolevas numbris intervjuu Kanadas, Alberta Ülikoolis töötava kultuurisemiootiku Roger Parentiga, kes mitmel pool maailmas propageerib Tartu-Moskva koolkonna kultuurisemiootikat oma lähenemise kaudu (kultuuri)konfliktide lahendamisele.

Ülevaaterubriigis tutvustame mitmeid viimasel ajal ilmunud huvitavaid semiootilisi käsitlusi, sh Mihhail Lotmani hirmusemiootika teemalist artikliseeriat Akadeemias, mis analüüsib reaalsete ja kujutluslike hirmude, tabude ja paanika tekkemehhanisme kultuuris. Lõbusamat lugemist pakub Kadri Tüüri Vikerkaare Veljesto erinumbrist sukasemiootika käsitlus, mis püüab tõestada, et semiootika pole sugugi üliteoreetiline mõtisklemine, vaid rakendatav meetod erinevate kultuurinähtuste tagapõhjade selgitamiseks. Priit Põhjala sulest ilmunud arbitraarsusele kui ühele semiootika alusmõistele keskenduvat artiklit tutvustab Katre Pärn.

Lisaks avaldame põhjaliku ülevaate põnevast Eesti Semiootika Seltsi Tallinna kuulajaile tutvustanud üritusest "Noored haritlased ma(send)u(se) vastu", mis toimus 19. märtsil Solarise keskuse raamatupoes Apollo. Vestluspartnereiks olid Leenu Nigu, Luukas Ilves, Marit Rebane ja Martin Lään, diskussiooni juhtisid Tiit Kuuskmäe ja Kristiina Omri, sõna said nii poliitikud kui töötud, diskussion kulges elavalt ning lõppes muusikalise kevadet kiitva puändiga Kalev Vapperilt.