Arthur Lovejoy on Aristotelese olendite hierarhia (scala naturae) jaganud kolmeks osaks: zooloogiliseks, psühholoogiliseks ja ontoloogiliseks komponendiks. Zooloogilises hierarhias on kõrgeimal tasandil olendid, kes sündides enim arenenud; psühholoogilises hierarhias määrab kõrgema astme looduse skaalal hingejõud, mis päädib inimese ratsionaalsusega; ontoloogilises plaanis on järgu määrajaks potentsiaalse ja reaalse suhe - iga olend v.a. Jumal on oma reaalsuses ilma jäetud nii osadest olemuslikest üldtunnustest kui järgmise arengutasemele iseloomulikest olemisviisidest (Lovejoy 1964: 58-59). Idee scala naturae’st kui maailma peamisest korrastuspõhimõttest kandus antiigist keskaega, omades märkimisväärset seletusjõudu uusajalgi.