Riin Magnus, Nelly Mäekivi ja Morten Tønnessen
Tartu Ülikool, semiootika osakond


Ajakirja Hortus Semioticus eriväljaanne looduse semiootikast koondab valiku looduse tähenduste, representatsioonide, taju, jt lähedaste teemadega seotud artikleid. Mitmed rahvusvahelised ajakirjad on juba avaldanud looduse semiootika teemalisi eriväljaandeid. Siia kuuluvad ajakirja Sign Systems Studies erinumbrid ("Looduse semiootika" (29.1), "Biosemiootika" (30.1),  "Jakob von Uexkülli semiootika" (32.1/2) ja "Zoosemiootika" (.37.3/4)) ja Semiotica eriväljaanded ("Biosemiootika" (127. 1/4) ning "Jakob von Uexküll" (134.1/4)). Biosemiootika ajakiri Biosemiotics aga ongi spetsialiseerunud just bioloogiliste märgisuhete ja –protsesside alaste uurimistööde avaldamisele. Loetletu jätkuks võib pidada ka antud väljaannet, mis vahendab noorte uurijate töid nii semiootikast kui sellega külgnevatelt aladelt. Kõik erinumbri kaastööde autorid on magistri- või doktoriõppe tudengid, kelle artiklid puudutavad looduse semiootilisi aspekte.

Eriväljaanne algab Remo Gramigna esseega "Augustinuse pärand zoosemiootika ajaloos“, mis tõlgendab Augustinuse filosoofilisi kirjutisi loomade kommunikatsioonist, seejuures ka inimese mitteverbaalsest kommunikatsioonist. Gramigna rõhutab, et zoosemiootika tegeleb mitte üksnes loomade kommunikatsiooniga vaid ka inimomaste lävimise viisidega, mis väljuvad loomuliku keele piiridest. Taolisteks kommunikatsioonivahenditeks on nt osutamine ja žestid.

John Haglundi ja Johan Blombergi kaastöö "Tähenduse jagamise võrgustik“ keskmes on samuti inimese mittekeeleline kommunikatsioon. Autorite arvates ei ole tähendus ei "peas“ ega ka lahus indiviididest, kes selle tähenduse kujundavad. Pigem paikneb tähendus selle jagamise võrgustikus — tähendus on seega jagatud. Autorid selgitavad tähenduse jagamise võrgustikku kolme omaduse kaudu: inimese enese kogemuste organiseerimine, loomuliku ja tähistatud tähenduse jagamine ning konsensus. Kui Haglund ja Blomberg tunduvad esmapilgul uurivat keele loomust, siis õigupoolest väidavad nad, et keeleline tähendus muutub mõistetavaks, kui tunnistada tema tuginemist mittekeelelistele teguritele.

Kui eelnev kaastöö on kriitiline "peaga" piiratud tähendusmõistete suhtes, siis Silver Rattaseppa artikkel tutvustab kriitilist vaadet nahaga piiratud organismi definitsioonidele. Tema "Laiendatud organismi idee 20. sajandi mõtteloos“ kaitseb seisukohta, et organismi ei saa piiritleda ainult morfoloogilistel alustel. Rattasepp esitab keskkonnasidusa ja tegevuspõhise arusaama organismist. Artikkel pakub ajaloolise ülevaate autoritest, kes on seda ideed arendanud – alustades 19. sajandi lõpu pragmatistliku filosoofiaga ja lõpetades "laiendatud meele" mõistega kaasaegses vaimufilosoofias.

Täiendust orgaanilise vormi piiride küsimusele pakub Sara Cannizzaro artikkel "Tähendusest, vormist ja funktsioonist: biosemiootika aluseid välja töötades", milles käsitletakse looduslike vormide algeid. Cannizzaro artikkel ühendab küberneetika ja biosemiootika jaoks oluliste autorite – Jakob von Uexkülli ja D'Arcy Thompsoni – vaated. Artikkel arutleb Thompsoni vormiteooria üle, mis pidi pakkuma ühtset matemaatilist alust nii elusate kui elutute looduslike vormide analüüsiks. Samas võrreldakse Thompsoni vormiteooriat Uexkülli ideedega, mis käsitlevad bioloogiliste vormide ja funktsioonide tähendustel põhinevaid suhteid. Kuigi Thompson ja Uexküll arendasid oma ideid erinevatel põhjustel, selgitab antud kirjutis nende ideede komplementaarsust, võttes aluseks arusaama elusate vormide põhjustest ja eesmärkidest. 

Ka Svitlana Biedarieva essee "Peegeldused omailmades" toetub Jakob von Uexkülli töödele, arutledes peegeldatu ja peegelduse suhete üle. Selline vaatenurk lubab subjekti omailma mõningal määral kaasata enesepeegelduse ning analüüsida subjekti ja tema peegelduse vaheliste suhete mitmekesisust. Olendid, kes tunnevad enese peegelduses ära enda, ja olendid, kes tunnevad ära kellegi teise, tajuvad peegeldust erinevalt ning mõjuvad tajutule erinevatel viisidel. Sellisel moel luuakse subjekti kommunikatiivsetele võimetele vastav suhe peegeldatu ja peegelduse vahel.

Probleem tuttava ja tundmatu vahel kerkib esile ka Arlene Tuckeri artiklis "Metafoor on metafoor". Kirjutis keskendub antropomorfismile kui vahendile, mille abil tuvastatakse sarnaseid jooni inimeste ja teiste liikide vahel. Selles mõttes ei ole antropomorfiseerimisel kasutatavad metafoorid pelgalt kõnekujundid, vaid vahendid selgitamaks midagi veidrat või tundmatut juba tuttava kaudu. Samas on antropomorfismide kasutamisel alati ka teine tahk, kuna metafoorid, mida ei toeta teaduslik materjal ja mis põhinevad kultuuriomastel tajudel, õõnestavad antropomorfismile omast kirjeldusvõimet.

Tuckeri arutelu valguses on huvipakkuv ka järgmine kaastöö Patrick Masiuselt, mis kannab pealkirja "Mida teevad elevandid natsikoonduslaagris? Looduse tähendus inimkatastroofis". Artiklis kirjeldatakse, kuidas teised looduse osad võivad teatud olukordades omandada inimlikumad jooned kui inimesed ise. Oma kirjatöös analüüsib Masius tähendust, mille loodus omandab inimeste jaoks, kes kannatavad äärmusliku rõhumise all. Autori töö põhineb Erich Maria Remarque'i romaanil "Elusäde" ja Romain Gary teosel "Taevajuured" ning tõstab esile lunastaja rolli, mille teised elusolendid võivad omandada olukordades, kus vägivalla ja alandamise tõttu on kadunud inimlikkus. Loomad ja taimed ilmnevad rõhututele seeläbi kui märgid veel täielikult hääbumata väärikusest ja vabadusest – nad on kui uue alguse kuulutajad.

Artiklite jätkuks intervjueerivad Riin Magnus ja Morten Tønnessen biosemiootika professor Kalevi Kulli. Suurel määral tänu tema initsiatiivile ja pingutustele toimub Tartus biosemiootika-alane uurimustöö. Kulli võib pidada ka üheks võtmeisikutest rahvusvahelisel biosemiootika areenil. Intervjuu esitab professori biosemiootikasse puutuva biograafia ja peatub pikemalt tema mõtisklustel antud valdkonna minevikust ja olevikust. Kulli tööd iseloomustab kestev püüdlus sünteesida vastakaid positsioone, et edendada biosemiootika-alast mõtlemist. Intervjuu lõpeb Kulli biosemiootika valdkonda puutuva täieliku bibliograafiaga – kokku 165 tööd, millest enamus on inglise või eesti keeles.

Kogumiku lõpetavad Kaie Kotovi mõtisklus semiosfääri ning noosfääri suhetest keskkonnaprobleemide taustal ning Katre Väli ülevaade semiootikaajakirja Acta Semiotica Estica uuest numbrist ja Tiit Remmi ülevaade Anti Randviiru teosest “Ruumisemiootika: tähendusliku maailma kaardistamine”.

Mitmed käesoleva kogumiku artiklid otsivad tähendusrikka reaalsuse varjatud põhimõtteid, olgu need määravad jõud või organiseerivad printsiibid. Mõned tööd heidavad pilgu minevikku (nt Masiuse, Rattaseppa ja Cannizzaro artiklid), samas kui teistel puudub kindel ajaline (ajaloolises mõttes) silmapiir. Siiski võib väita, et mitte ainult intervjuu Kalevi Kulliga pole tulevikku vaatav, vaid sama teevad ka mitmed teised kirjutised, mis pakuvad vanade teooriate uusi lugemisi ja paigutavad uude raamistikku käibel olevaid mõisteid. Käesolev eriväljaanne püüab näidata, et looduse semiootika mitmekesised väljundid võivad huvi pakkuda väga erinevatele akadeemilistele ringkondadele, piirdumata bioloogia või distsiplinaarse semiootikaga. Loodame, et lugeja jaoks äratavad need kaastööd huvi antud valdkonna vastu ja pakuvad võimalust avardada oma silmaringi.

 


Antud töö (erinumbri toimetamine ja sissejuhatus) on läbi viidud osana uurimisprojektidest "Keskkonnaruumide kultuuriline pärand: Eesti ja Norra võrdlev analüüs" (EEA–ETF Grant EMP 54) (Tønnessen), "Dünaamiline zoosemiootika ja loomade representatsioonid" (ETF/ESF 7790) (Mäekivi, Tønnessen) ja "Semioosi biosemiootilised mudelid" (ETF/ESF 8403) (Magnus, Tønnessen). Uuringut toetas lisaks Euroopa Liit läbi Euroopa Regionaalarengu Fondi (Kultuuriteooria Tippkeskus).