Silver Rattasepp
Tartu Ülikool, semiootika osakond

Kokkuvõte

Kahekümnenda sajandi vältel on korduvalt esile kerkinud üldine mõttelõng, et organismi väline piir — tema nahk — ei ole vähemalt mõnede organismi eluprotsesside piiritlemisel kohane, vaid et teatud mõttes ulatuvad elusolendid justkui iseendast väljapoole, otse oma keskkondadesse. See üldine tõdemus on endale võtnud mitmeid varjundeid, alates lihtsast avastusest, et sageli on raske kindlaks määrata, kuhu täpselt peaks organismi ja tema keskkonna vahelise piiri tõmbama, kuni vaimufilosoofia "laiendatud vaimu" hüpoteesini välja, kus tunnetusprotsesse ei vaadelda mitte ajju suletutena, vaid vabalt keskkonda laienevatena.

Artikkel annab põgusa ülevaate mõnedest "laiendatud organismi" ideed arendanud mõtlejatest, kelle väitel organisme ei tuleks vaadelda endassesuletud üksustena, mis on maailmast nahapinna abil välja suletud, vaid pigem iseenda piiridest kaugemale, keskkonda ulatuvatena, või siis vähemasti olenditena, kelle jaoks nahapind jääb otse eluprotsesside sisse, mis aga ise seda vabalt risti-rästi ületavad.

Märksõnad: laiendatud organism, morfoloogiline kontseptsioon, nahk

 

2009. a. algupoolel ilmus raamat pealkirjaga Mapping the Future of Biology, mille teemadeks on need võtmetähtsusega ideed, mis bioloogias kindlasti lähitulevikus suurema tähelepanu alla satuvad. Üheks neist olulistest teemadest peavad raamatu autorid lihtsalt ja otsesõnu "organismi", mis nende sõnul on "tänapäeva bioloogia nõrgemaid külgi, kuna sellele mõistele on antud väga vähe täpseid määratlusi" (Barberousse jt 2009: 2). Raamatu sissejuhatuses kirjutavad autorid, et tulevikubioloogiale kohast arusaama organismidest "tuleks määratleda aktiivsuse, täpsemalt bioloogiliste interaktsioonide alusel, mitte nähtavate piiride, nagu membraanide või naha järgi" (samas, 8). Kuid pilk ajaloole näitab, et arusaam elusolenditest, mis ei sulge neid endasse, vaid näeb neid suhtepõhiste, interaktiivsete või suisa otse keskkonda laienevatena, on küllalt vana, olles kahekümnenda sajandi jooksul ikka ja jälle esile kerkinud, ja ta juured ulatuvad üheksateistkümnendasse sajandisse välja. Alljärgnev keskendubki peaasjalikult varasematele näidetele "laiendatud organismi" kontseptsioonist, mille võib kokku võtta lihtsas tõdemusega, et "organismid ei ole piiratud oma nahapinnaga".

"Midagi oli õhus" laiendatud organismi idee osas juba XIX sajandi lõpukümnendeil. Alustada võiks varasest küsimisest mina või ego loomuse kohta, ja iseloomuliku näite leiame tuntud pragmatistliku filosoofi William Jamesi näol. Küsigem koos temaga mõned esmapilgul suhteliselt juhuslikuna tunduvad küsimused: kuidas me suhtume oma riietesse, kas kui pelka välisesse objekti, mida tüütud ühiskondlikud tavad sunnivad meid kandma, et varjata oma häbiväärt alastust? Või peame me neid hoopis iseenda oluliseks osaks, nii et me eelistaksime pigem laitmatut väljanägemist kenades riietes kui kaunist keha, mis on mähitud kaltsudesse? Kui me oleme teinud midagi oma kätega ja näinud selleks palju vaeva ning pannud sinna kogu oma oskuse ja energia, siis mida tunneme, kui sellest ootamatult ilma jääme? Kas tuimalt ja tundetult, kuna ei kadunud ometigi ju midagi meist endist? Või tunneme hoopis lausa meie enda isikut vähenemas ja kahvatumas, justkui oleks hävinud või kaduma läinud otse osa meist endist? Juba need põgusad küsimused osutavad, et meie ainelise keha ulatus ei kattu tundega sellest, kes oleme meie kui subjektid, kui minad, kui psüühilised olendid. Veelgi enam: kuidas jääb ülepea meie kui psüühiliste subjektide kehadega — "kas nad on lihtsalt meie omad, või on nad meie ise?" (James 1890: 291) Niipea kui hakata mõtisklema nende ometigi päris lihtsate küsimuste üle, jõutakse peagi ja küllalt kergesti järeldusele, et "nende asjade vahele, mida inimene kutsub minaks ja mida ta kutsub lihtsalt enda omaks, on raske selget piiri tõmmata" (samas, 291). Siin ei jäeta isiksust, mina või ego, toda psüühilist subjekti täielikult keha sisse, nii et seal kus lakkab indiviidi keha, ei lakkab tema mina; sama "väline" ese võib mõnikord olla meile lähedasem, mõnikord kaugem; mõnikord on mõni väline asi osa minust endast, mõnikord vaid mulle kuuluv asi, või siis ei ole mul temaga enam üldse mingit pistmist. "Kõige laiemas võimalikus tähenduses [...] on inimese Mina kogusumma kõigest sellest, mida ta SAAB enda omaks pidada, mitte ainult ta keha ja psüühilised võimed, vaid ka ta riided ja maja, ta naine ja lapsed, ta esivanemad ja sõbrad, tema hea nimi ja kätetöö, tema maad ja hobused ning purjelaev ja pangakonto" (samas, 291, algupärane rõhutus). "Me näeme seega, et meil on tegemist fluktueeriva materjaliga," võtab James kokku (samas, 291). Sarnaseid mõtteid esitas vaid mõned aastad varem ka Ernst Mach oma teoses "Aistingute analüüs":

Niipea kui me oleme märganud, et need väidetavad ühtsused "keha" ja "ego" on ainult hädaabinõud, kavandatud vaid esialgsete suundumustena ja konkreetsetel praktilistel põhjustel [...] leiame end olevat kohustatud paljudes kaugemale arenenud teaduslikes uuringutes loobuma neist kui puudulikest ja kohatutest. [...] Ego ei ole teravalt eraldatud, tema piirid on väga ebamäärased ja suvaliselt ümber paigutatavad. (Mach 1897: 13-14)

Kuid kahtlemata on "mina" mõiste, rääkimata "egost", eriti selle XIX sajandi lõpu variatsioonides, niivõrd hämarad ja määratlemata mõisted, et siin ei saa üleliia suure kindlusega väita, nagu oleksid organismid ise tervikuna "laiendatuks" mõeldavad, ulatudes oma nahapiiridest väljapoole, eriti kui selle väite tõestuseks ei tooda suurt midagi muud, kui et mõnede filosoofide arvates kuuluvad purjelaevad ja pangakontod ego juurde. Sisukamate artikulatsioonide leidmiseks tuleb meil liikuda edasi XX sajandisse ja pöörduda bioloogia poole. Ja siin näeme, et juba aastal 1910 kirjutas nüüdseks suuresti unustatud filosoof Arthur Bentley, et

[ü]kskõik kui ruumiliselt isoleerituna indiviid ka tahumatu pilgu all paistab, mida lähemalt teda uurida, seda enam leitakse tema piirjooni ta keskkonda sulanduvat, seda sagedamini leitakse funktsioone, mis toimivad läbi indiviidi kui keskkonna mõlema, nii et ei ole võimalik aru saada, kus üks lõppeb ja teine algab. (Bentley 1954: 5)

Sarnast mõtet arendades kirjutas bioloog Francis Sumner kümmekond aastat hiljem, et

kui ma küsiksin teilt, kas linnupesa moodustab osa organismist või osa keskkonnast, tunneksid eeldatavasti kõik kohalolijad end niivõrd rumalast küsimusest solvatuna. [...] Olukord muutub aga ebamäärasemaks, kui me mõtleme rõngusside lubjakivitorudele. Siin on meil asjad, mis on selgelt eritatud organismi naharakkudest ja mis moodustab omamoodi alalise kesta. See aga ei säilita antud juhul mingit orgaanilist kontakti ussi kehaga. Aga kui me liigume edasi molluski koja juurde, siis näeme, et siin on selline orgaaniline side organismiga olemas, nii et seda looma ei saa kojast eemaldada, ilma et vigastataks tugevalt tema elusaid kudesid. [...] Kas selline koda kuulub organismi või keskkonda? (Sumner 1922: 231-232)

Siin liigutakse niisuguste nähtuste juurest, mida kõik tõenäoliselt üksmeelselt keskkonna osaks peaksid, selle juurde, mida tõenäoliselt üksmeelselt organismi osaks peetaks, ilma et oleks võimalik väga selgelt öelda, kus täpselt see piiri ületati.

Probleem, mis paneb uurijaid niisuguseid mõtteid arendama, on vajadus täpselt määratleda need uurimisühikud, need elemendid, millele tuleks tähelepanu pöörata. On ju ilmselgelt tarvis küsida: mida täpselt me lõppude lõpuks uurime? Kuidas seda eristada ja määratleda? Mida arvata sisse ja mida jätta välja? Ja kõik sel "laiendatud organismi" teemal kirjutajad ei taha rahulduda tolle üldise põhimõttega, et organismi eraldab tema keskkonnast mõni konkreetne füüsiline piir nende kahe vahel, nii et organism oleks "sees" ja keskkond "väljas" — et üks on täpselt see, mis teine ei ole. Kõik need uurijad, kellest mõnest kohe lähemalt juttu tuleb, hülgavad organismide nõndanimetatud "morfoloogilise käsitluse" (Palmer 2004: 321), ehk arusaama, et organismi kui uurimisühiku määratlemiseks piisab, kui osutada mõnele konkreetsele osale tema anatoomiast — antud juhul tema nahapinnale. Nad eitavad, et mõni füüsiline struktuur ruumis saab toimida üldiselt rakendatava rajajoonena, mis täpselt need kaks poolust liigendab ja teineteisele vastandab, ning otsivad pigem funktsionalistlikke lahendusi, väites, et funktsioonide uurimisel osutub morfoloogiline eraldusjoon sageli ebaoluliseks. Just nende teemade üle arutledes jõubaki psühholoog Andras Angyal tõdemusele, et "mõtelda organismist ja keskkonnast morfoloogilistes terminites viib niivõrd suurte loogiliste segadusteni, et nende tagajärjel muutuvad mõisted organism ja keskkond teaduse jaoks kasutuks" (1941: 121), ning et "on põhimõtteliselt võimatu tõmmata mingit eraldusjoont, kuna organism ja keskkond ei ole mitte staatilised, ruumis eraldatavad struktuurid, vaid vastandlikud suunad bioloogilises tervikprotsessis" (samas, 92). Järelikult "ei ole keha välispind organismi piiriks", vaid pigem on

organism täielikult oma keskkonna poolt läbistatud, mis sisestab end igasse tema osasse. Ja teiselt poolt ei lõppe organism mitte kehapinnal, vaid tungib keskkonda. Iga protsess, mis organismi ja keskkonna vahel toimub, on osa eluprotsessist, sõltumata sellest, kas see toimub keha sees või sellest väljapool (samas, 97).

Morfoloogilise arusaama asemele käib Angyal välja eristuse tervikliku eluprotsessi kahe aspekti vahel, mida ta nimetas vastavalt autonoomseks ja heteronoomseks. Esimesi kujutles Angyal organismi omamoodi sõltumatute või endassepööratud, isetekkeliste protsessidena, mille näideteks ta toob haava paranemise, refleksid — näiteks kui kass end õhus ümber pöörab ja jalgadele maandub —, ja kehatemperatuuri regulatsiooni, mida niiöelda "teevad" kõik püsisoojased olendid. Teiselt poolt aga on olemas asjad, mis jõuavad organismini väljapoolt, mille näideteks võib tuua eelmise näitereaga vastavuses olevad nähtused: millegi terava lõikumine ihusse, gravitatsioon, mis kassi allapoole tõmbab, ja õhutemperatuur. Nii on kehatemperatuuri säilitamine autonoomne, välisõhu temperatuur heteronoomne nähtus, haava paranemine autonoomne, väline vigastaja heteronoomne. Kuid erinevalt muljest, mida niisugune eristus võib esmapilgul jätta, ei ole organism täielikult samastatav autonoomsega ega keskkond heteronoomsega, nagu ei ole siin tegemist ka morfoloogilise eristusega. Pigem on eluprotsessi erinevates osades ja eri hetkedel nende kahe poole omavaheline suhe erinev; Angyal ei pidanud neid kahte aspekti ka vastandlikeks, vaid väitis, et üleminek nende vahel on pigem järkjärguline. Kui kehatemperatuuri säilitamisel on heteronoomne pool selgelt ülekaalus, siis süllogismi koostamisel on valdav pigem autonoomne aspekt, kuid kummalgi juhul ei ole organism pööratud palgega kas täielikult endasse või täielikult väljapoolsele. Lisaks väidab Angyal, et ajapikku kalduvad autonoomsed protsessid teatud oludes kasvama ja laienevad ning ulatuvad pikkamisi väljapoole, haarates endasse aina rohkem ja aina erinevamat, muutes varem organismist sõltumatut enda uueks autonoomseks osiseks. Näiteks kui hakata õppima jalgrattaga sõitma, on jalgratas esialgu "võõras", väline objekt, ning tema püstihoidmiseks sõidu ajal tuleb suurt vaeva näha — esialgu on jalgratas järelikult peaaegu täielikult heteronoomne. Aga saanud sõitmise selgeks, hakkab jalgratas tunduma praktiliselt keha enda osana, millega tegeledes kaasneb väga vähe kontsentreeritud tähelepanu sõitmisele kui tegevusele. Jalgrattaga sõitmine saab niiviisi täielikult integreeritud meie terviklikku eluprotsessi, muutudes osaks organismi autonoomiast, hoolimata sellest, et jalgratas on täielikult organismist eraldatav. Või kujutlegem näiteks oravat, kes säilitab toitaineid nii rasva kujul omaenda keha sees kui ka tõrudena oma pesas. Kuigi need kaks toiduallikat jäävad teine teisele poole nahka ning rasv on elava koena ilmselt autonoomsem ja tõrukuhi heteronoomsem, täidavad nad siiski üht ja sama bioloogilist funktsiooni ning jäävad järelikult mõlemad orava tervikliku eluprotsessi sisse.

XX sajandi esimesel poolel olid tõenäoliselt John Dewey ja Arthur Bentley need filosoofid, kes kõige süstemaatiliselt morfoloogilist organismikäsitlust kritiseerisid ja liikusid laiendatud vaate poole. Bentley suurepärase pealkirjaga artiklis "Inimese nahk: filosoofia viimane kaitseliin" kinnitab ta, et

Inimese nahk on see üks ja ainus autentne kriteerium universumis, mida filosoofid tunnistavad, kui hakkavad hindama teadmist oma professionaalse eriala, epistemoloogia sildi all [...] kui on olemas "teadja" ja kui on olemas "teadaolev", kui üks neist on teisest lahus ja kui on olemas "teadmise" protsess, mis haarab neid mõlemat, siis asub nahk kuskil nendevahelisel marsruudil ja teda tuleb arvesse võtta. (Bentley 2009: 2048-2049)

Ehk tundub nii väita esmapilgul kummastav, otsitud või niisama väljakutsuv, kuid tasub mõelda tõsiasjale, et nii filosoofide professionaalses sõnavaras kui igapäevases keelekasutuses on leida hulgaliselt mõistepaare, mis võtavad organismi ja keskkonna jäiga, teineteist välistava käsitluse täielikult omaks. Loomulik keel, mis teadupärast sisaldab suurel hulgal binaarseid opositsioone, sisaldab nende seas ka hulgaliselt selliseid, mis kõik järgivad nahapõhist eraldusjoont: neis paarides osutab üks sõna alati sissepoole jäävale, teine välisele, ja ühtegi nende kahe vahele mahtuvat terminit ei ole. Niisugusteks mõistepaarideks on näiteks subjekt(iivne) – objekt(iivne); vaimne – füüsiline; isiklik – avalik; teadmine – reaalsus; mõistus – aine; representatsioon – representeeritav; stiimul – reaktsioon; individuaalne – sotsiaalne; ratsionaalne – empiiriline; kognitiivne – käitumuslik; epistemoloogia – ontoloogia jne. Nagu näha, leidub selliseid paare üsna suurel hulgal ja nad on laialdaselt kasutusel, ja kõikide puhul toimib seesama loogika: need binaarsed paarid jagavad maailma kaheks, teineteisest lahutatud küljeks, millest üks jääb organismi sisse ja teine temast välja. Enamgi veel, neid mõistepaare põhistav kogemus, mille alusel selline jaotus tehakse, jääb ise enamasti märkamata. Nagu Bentley talle küllalt iseloomuliku vaenuliku tooniga ütleb:

Filosoof, kellel pole avalikult nahaga mingit pistmist, hüppab ühelt olemuselt teisele — olemuslikult teadjalt olemuslikult teadaolevani. Ta hüppab, ilma et põgusaimgi silmavärahtus reedaks, nagu võiks ta nende kahe vahepeal midagi olulist märgata. Ometigi on lihtne näidata, et nahk — ja just nahk oma primitiivses anatoomilises eripäras — valitseb filosoofi iga seisukoha ja iga ta otsuse üle. (Bentley 2009: 2049)

Üritades naha ülemvalitsuse alt vabaneda, jõuavad Dewey ja Bentley üsna samasuguste järeldusteni nagu Angyal. 1949. aastal ilmunud raamatus Teadasaamine ja teadaolev nad kirjutavad: "organismid ei ela ilma õhu ja veeta, ilma toidu seedimise ja toitainete kehas levitamiseta. Tähendab, nad elavad samavõrd protsessides, mis liiguvad üle ja läbi nahapinna kui protsessides, mis jäävad nahapinna sisse" (1949: 128). Selle asemel et kujutleda keskkonda kõige sellena, mis organismi juhtumisi ümbritsema on sattunud, tuleks temast mõelda justkui kanali või sängina, mida mööda organismid liiguvad ja mis neid edasi kannab. Organism ei ela keskkonnas, ta elab keskkonna abil või tema läbi. Sellest vaatenurgast oleks asjade korra suhtes täpsem, kui asetada kogu see meedium, kogu keskkond, läbi mille eluprotsessid kulgevad, olgu selleks hapnik, toit, sõidukid või ühiskondlikud institutsioonid, otse eluprotsesside eneste sisse. Mõelda neist nähtustest kui organismi füüsiliselt ümbritsevatest keskkonna osistest võib olla eksitav, sest elu on mõeldav vaid risti ja põiki läbi nende. Dewey jaoks on lause "organism on keskkonnas" samaväärne lausega "tuli on puus või tuli on hapnikus" — see võib visuaalselt küll mõnes mõttes nii tunduda, aga eirab täielikult tõsiasja, et põlemine on protsess, mis toimub oksüdandi ja kütteaine koosmõjul, nende abil või toimel. Pelk ruumiline lokatsioon jätab niisuguste nähtuste loomuse pea täielikult kahe silma vahele. Sellest kõigest järeldub, et

Elutegevus ei ole midagi, mis toimub ühe asja, organismi, ja teise asja, keskkonna vahel, vaid on elutegevusena lihtne sündmus, mis ületab ja läbistab seda eristust (et mitte öelda lahutust). Iga asja puhul, mis on ühe neist kahest nimetusest ära teeninud, tuleb esmalt leida ja kindlaks teha, kuidas nad on elutegevusse haaratud ja hõlmatud. (samas, 323)

Ka antropoloogiast leiame liikumist sarnastel radadel. Varastel viiekümnendatel hakkab Irving Hallowell tegelema ise või mina ja tema käitumusliku keskkonna küsimusega, esitades esmalt lihtsa tähelepaneku kultuuriantropoloogia pikaajalise traditsiooni kohta, nimelt et siin tavatsetakse koguda ja konstrueerida seletusi peamiselt erinevate üldiste, abstraheeritud ja indiviidiüleste, justkui mõnele konkreetsele kultuurile kui tervikule omaste "eluviiside" kohta, mille tulemusena on antropoloogid pööranud üsna vähe tähelepanu konkreetsete indiviidide kogemusele. Teisisõnu, antropoloogia on üldiselt olnud pigem kultuurikeskne kui käitumiste ja praktikate keskne. Antropoloog, kes võtab sisse justkui välise vaatleja positsiooni, nopib vaadeldavatest käitumistest välja just need elemendid, mis tema arvates moodustavad vastava kultuuri kui sellise tervikuna, ega pööra seetõttu tähelepanu sellele, kuidas tolle kultuuri liikmed oma igapäevaelu käigus toimetavad ja suhtuvad. Sellest vaatenurgast aga, väidab Hallowell, on väga raske või õigupoolest pea võimatu aduda inimeste elu kõige tähendusrikkamaid ja olulisemaid aspekte, nii nagu nad neid ise kogevad, mille üle nad mõtlevad ja mis motiveerib neid tegutsema. Nii näiteks ei ole formaalsetes kategooriates kirjeldatud keel kaugeltki mitte keel nii nagu see eksisteerib indiviidi jaoks, nii nagu too ise seda tajub ja kasutab. On ju elementaarne tõsiasi, et enamik meist on keele tervikstruktuurist suuresti teadmatud, nii et kõrvalseisja poolt formaalselt kirjeldatud keel ei ole esimese isiku kogemuse keel. Konkreetsete inimeste jaoks on nad ise ja nende maailm keelest läbi imbunud, mistõttu keel ei saa sellisena olla otseselt ei objektiivne ega subjektiivne — ta ei ole lihtsakoeliselt paigutatav ühele või teisele poole morfoloogilist rajajoont, vaid asub nende vahel ja põimib mõlemad pooled tihedalt kokku. Sama käib ka kõikide teiste kultuurinähtuste kohta, kui neid vaadata indiviidide endi vaatenurgast. Hallowell märgib, et

kuna kultuuri saab objektiivselt kirjeldada ja teatud eesmärkidel pidada iseeneslikuks, eraldiseisvaks nähtuseks, siis mõnikord vihjatakse või argumenteeritakse suisa otseselt, et ta ongi fenomenoloogiliselt autonoomne. Nii teha tähendab jätta täielikult mõistmata inimese psühholoogilise kohanemise põhimised tingimused. Igasugune sisemise-välise dihhotoomia, kus piiriks on inimese nahk, on psühholoogilises mõttes tähtsusetu. Seepärast tuleb organismi ja tema miljööd uurida üheskoos, kus psühholoogiale sobivaks ühikuks on ühtne organismi-keskkonna interaktsioon (Hallowell 1955: 88).

Viimaseks põgusaks näiteks "laiendatud organismi" kontseptsiooni kohta on tänapäeva vaimufilosoofias leviv "laiendatud meele" hüpotees (Clark, Chalmers 2009). Siin on rõhuasetus taju- ja tunnetusprotsessidel ning võimetusel taandada neid mõnele puhtalt ruumilisele entiteedile. Väiteks on, et läbinisti ümbritsevasse põimitud organismide puhul liiguvad tunnetusprotsessid vähemalt mõnikord vabalt üle organismi piiride, haaravad endasse ja kasutavad ära väljapoole jäävat. Liikudes keskkonnas ringi, kasutavad tajujad vabalt ära keskkonna teatud stabiilselt, ennustatavalt toimivaid osiseid — nad rakendavad enda kasuks neid keskkonna aspekte, millele saab usaldusväärselt toetuda käesoleva tegevuse hõlbustamiseks.

Üht huvitavat viisi, kuidas see toimib, on nimetatud "tunnetuslikuks mahalaadimiseks" (cognitive offloading) (Clark 1997: 94), mis viitab inimolendite kalduvusele kasutada keskkonda ära tunnetuslike operatsioonide hõlbustamiseks. Üheks lihtsaks näiteks oleks pliiatsi ja paberi kasutamise matemaatiliste tehete sooritamiseks. Teiseks näiteks võib tuua tuntud arvutimängu Tetris, kus tuleb erineva kujuga klotse pöörata nii, et nad sobiksid omavahel täpselt kokku. Jälgides Tetrist mängivaid inimesi või proovides ise järele, saab selgeks, et mängijad hakkavad klotse pöörama kohe pärast nende ilmumist, leidmaks neile sobivat kohta. Kui üritada Tetrist mängida nii, et enne klotsi pööramist tuleb talle sobiv koht ja asetus leida ainult mõttes, osutub see märksa vaevanõudvamaks kui nende pööramine reaalajas ning muutub mängu kiirenedes peagi üpris võimatuks. Klotside pööramine reaalajas, keskkonda ära kasutades, laeb välja maailmasse osa neist kognitiivsetest ressurssidest, mida sobiva koha otsimiseks on tarvis — tegemist on "toimingutega, mille eesmärgiks on vähendada sisemist arvutuslikku pingutust" (Clark 1997: 66). Järelikult ei ole tunnetus midagi, mis toimub lihtsalt "peas", ega ka midagi, mis toimub kehas tervikuna, vaid on pigem suhtepõhine tegevusväli, mis ületab vabalt nii aju kui keha väliseid piire, "lekkides alalõpmata kohalikku ümbruskonda" (samas, 82). Clark ja Chalmers võtavad funktsionalistliku "laiendatud vaimu" teesi kokku järgmiselt:

Kui olukorras, kus me oleme vastakuti mõne ülesandega, funktsioneerib mõni osa maailmast protsessina, mida, kui seda tehtaks peas, me peaksime kõhklematult tunnetusprotsessi osaks, siis see osa maailmast ongi (nii me väidame) osa tunnetusprotsessist. Tunnetusprotsessid pole (kõik) lihtsalt niisama peas! (Clark ja Chalmers 2009: 2078)

Niisugused olid mõned näited neist erinevatest viisidest, kuidas viimase sajakonna aasta jooksul on kritiseeritud morfoloogilist organismikäsitlust, mille järgi organismid on määratletavad eraldiste, puhtalt ruumiliste, nahaga piiratud üksustena. Selle asemel liikusid need mõtlejad pigem funktsionaalsete määratluste poole, lähtudes organismi ja tema keskkonna paratamatust, tihedast läbipõimitusest. Esimeseks näiteks oli mina või ego piiride paindlikkus ning tema võime välise maailma asju enda omaks haarata; teiseks, selle asemel et pidada organismi ja keskkonda ruumilisteks üksusteks, tuleks pigem vaadata, kas eluprotsessi erinevaid aspekte ei saaks mitte analüüsida rohkemal või vähemal määral autonoomsetena ja vastupidi, rohkem või vähem väliste, tahtmatute mõjudena; kolmandaks, et eluprotsess on meedium, mille läbi organism ja keskkond liiguvad koos; neljandaks, et kultuuriantropoloogia kipub kultuure terviküksuseks reifitseerima ja jätma individuaalsed kogemused kõrvale, mistõttu peetakse subjektiivse-objektiivse eristust universaalseks ja paratamatuks, sellal kui individuaalses kogemuses ei lange see eristus kunagi täpselt nahapiirile ja on õigupoolest praktikate uurimisel täiesti tähtsusetu; ja viiendaks, et tunnetuslikud protsessid kasutavad endast väljapoole jäävat aktiivselt ära, nad "lekivad keskkonda".

 

Kasutatud kirjandus

Angyal, Andras 1941. Foundations for a science of personality. New York: The Commonwealth Fund.

Barberousse, Anouk; Morange, Michael; Pradeu, Thomas 2009. Mapping the Future of Biology: Evolving Concepts and Theories. Springer.

Bentley, Arthur F. 1954. Inquiry Into Inquiries: Essays in Social Theory. Sidney Ratner (ed.) Boston: The Beacon Press.

   - 2009 [1941]. Inimese nahk: Filosoofia viimane kaitseliin. - Akadeemia 11: 2048-2068.

Clark, Andy 1997. Being There: Putting Brain, Body, and World Back Together. Cambridge: MIT Press.

Clark, Andy; Chalmers David 2009. Laiendatud vaim. - Akadeemia 11: 2076-2093.

Dewey, John, & Bentley, Arthur F. 1949. Knowing and the known. Boston, MA: Beacon.

James, William 1890. The Principles of Psychology. Vol. I. New York: Henry Holt and Company.

Hallowell, A. Irving 1955. Culture and Experience. Philadelphia: University of Pennsylvania Press.

Mach, Ernst 1914 [1886/1906]. The Analysis of Sensations, and the Relation of the Physical to the Psychical. Chicago and London: The Open Court Publishing Company.

Palmer, Daniel K. 2004. On the Organism-Environment Distinction in Psychology. - Behavior and Philosophy, 32: 317-347.

Sumner, Francis B. 1922. The organism and its environment. - Scientific Monthly, 14, pp. 223-233.