Acta Semiotica Estica VII


Eesti Semiootika Seltsi väljaantav ajakiri Acta Semiotica Estica on oma stiilses, maitsekas ja tagasihoidlikus kujunduses jõudnud juba seitsmenda numbrini, sisaldades mitmepalgelist sisukat valikut erinevatel teemadel kirjutatud humanitaarivaldkonna (kui just valdkonna piiritlemist oluliseks pidada) uurimustest. Ajakirja tugevusteks on nii artiklite põhjalikkus, uurijate ilmne sümpaatia oma uurimisobjekti vastu kui ka ladus ning olenemata temaatikast selgelt väljendatud emakeelne sõna. Korralikku tööd on lisaks autoritele ilmsesti teinud ka keeletoimetaja. Huvitavad on kogumikus kokku saanud tekstide omavahelised seosed, mis võimendavad artiklites teatud aspekte ning loovad seeläbi täiendavaid mõttekohti.

Osa artikleid on välja kasvanud 2009. aasta Soomaa ökosemiootika suveseminaril peetud ettekannetest. Nii käsitlevad Silver Rattasepp, Margus Ott ja Mart Kuldkepp kõik omal moel looduse ja inimkultuuri kokkusaamisi; mõeldes, miks need vastandused meie mõttemudelites tekkinud on; kuidas neid ületada ning kuidas ühtehoidvam ja klišeevabam vaade maailmale ning meie igapäevaelu kontekstile võiks muuta meid hoolivamateks ja asjatundlikemaks keskkonnaga suhestujateks. Teisiti öeldes otsitakse, mis võiks ja peaks olema kaasaegse ökoloogilise mõtteviisi sisu ja põhjendus. Kui valdavalt on tekstide empiiriline materjal Eestikeskne, siis Kuldkepa artikkel vaatleb looduse ja kultuuri ajaloolist suhet Islandi suletud kogukonna ja omailmade näitel.

Kirjasõna ja loomemeetodite analüüsile keskenduvad Lotmanite juba kahes varasemas Acta Semiotica Esticas alguse saanud artiklisari "Autometakirjeldus eesti luules", Krista Keeduse huvitav kultuurilooline vaade gooti katedraalist kui Karl Ristikivi romaanide esteetilisest ideaalist ning Katre Kikase tähelepanelik analüüs rahvaluulekogujast Hans Anton Schultsist. Kõikide nende tekstide ühiseks heaks omaduseks on värvikad ning leidlikud näited objekttekstidest. Sellised analüüsid pakuvad võimalusi juba tuntud kirjandustekste teiselaadse nurga üle lugeda ning nendest põnevaid uusi teadmisi saada. Siia ritta võib paigutada ka Maarja Saldre käsitluse tühiranna motiivist erinevates meediumites ja erinevates keeltes – Mati Undi prototekstis ning sellest inspireerunud Õunpuu samanimelises filmis ja Vihmari samanimelises lavastuses.

Tekstid loovad võimaluse ka omavahelisteks ajaloolisteks sidemeteks, kirjeldades, kuidas on kunagisi "muistseid" tarkusi tänapäeva oludesse rakendatud ning milliseid kohati koomilisigi järeldusi võib neist teha. Nii jälgib Ott Heinapuu pühade hiite ja taara tammikute vahele võrdusmärgi tekkimist, ning lisab näiteid militaarsete tähendusväljade lisandumisest kunagistele maarahva pühadele paikadele. Praegusaja inimeste maailmavaate mõjutamist ning nende eelistuste ja eelarvamustega manipuleerimist uurivad Priit Põhjala reklaamide ning Mari-Liis Madissoni Para-webi ja seagripi paanika näitel. Mõlemad käsitlevad oma artiklites ka kriisi avaldatavat mõju meid ümbritsevale keskkonnale, ühelt poolt, mil viisil reklaamimaastik orienteerub ümber soodsuse propageerimisele ning teisalt, kuidas hirmuõhkkond võimendab erinevate tänapäevaste legendide levikukiirust ning mida kõikvõimas kommunikatsioonikanal Internet meie maailmapildis nihestanud on. Nendes artiklites on ka lõbusaid näited keele leidlikust väänamisest, kuna nii reklaaminduses kui jututubades tavapärased piirid ning keelereeglid ei kehti.

Konkreetsemate analüüside kõrval on ka kaks teoreetilisemat artiklit, Jaanus Kaasiku käsitlus keskkonna modelleerimisest filmis ning Andres Kurismaa käsitlus abduktsioonist ja psühhiaatriast. Teoreetilises plaanis on huvitav tähele panna, kui paljudes eriteemalistes artiklites kasutatakse Juri Lotmani käsitlusi. Enda jaoks harivat ning informeerivat leiab igast artiklist, võimaldamaks järelemõtlemist kinnistunud mõtteviiside või harjumuspärase suhestumise teisiti vaagimiseks. Seda eesmärki teenib ka Märkamiste rubriigis avaldatud Kaj Sand-Jenseni irooniline eduka ning kõikidele nõuetele vastava teadusteksti kirjutamise juhend.

Teadusilmas olulisamaks kriteeriumiks peetav klassifikaatorite süsteem hindab nüüdsest Acta Semiotica Estica põhiosa eelretsenseeritud artikleid senise 3.2. asemel 1.2. See on ajakirja sisukust ning toimetamise taset silmas pidades igati teenitud tõus teadusajakirjade hierarhias.

Katre Väli