III raamat: kommentaarid

⁷⁸ Aristoteles ei räägi tahtevabadusest kui põhimõttest, vaid seoses konkreetsete üksikjuhtumitega: kr. kairos  on tegevushetk, sobiv moment, aeg, tingimused, olukord. Sellega seoses on toimivaks põhjuseks (causa efficiens) valik ja vaba otsustus. See, mis on sobiv (kairos) käitumisajendina, hõlmab mitte ainult üksikisikut, vaid ühiskondlikke sidemeid laiemalt, viies omavahel seosesse eetika ja poliitika. Sellega on seoses ka vastutuse küsimus, mida Aristoteles määratleb negatiivse kaudu: vastutav ollakse siis, kui ei toimita sunni tõttu või teadmatusest. Samas ei nõustu ta Platoniga selles, et ainult teadlikult soovitud tegevus on tahteline ja seostub vastutusega (Irwin 1980:143).

⁷⁹ Tragöödia pole säilinud. Teema kuulub Teeba müüditsüklisse, mis käsitleb Oidipuse järglaste saatust ja Teeba ning Argose vahelist võitlust. Alkmaion oli Argose selgeltnägija Amphiaraose poeg, kes tappis oma ema Eriphyle, sest see keelitas äraostetuna meest Teeba vastu hukatuslikku sõtta minema. Tapmine oli isa palvel toimepandud kättemaks (TrGF Nauck, fr.68).

⁸⁰ Purjusolek polnud süüteo puhul mitte vabandav, vaid vastupidi, raskendav asjaolu. Sellega seoses räägib Aristoteles Pittakose seadustest, mille järgi purjus inimese karistus süüteo eest oli isegi suurem kaine inimese omast (Pol. 1274b20–23). Selle näitega on vabatahtlik või vastu tahtmist tegutsemine viidud seosesse teadvustatusega. Eetiline hinnang kaastunde, haletsuse ja andestuse näol käib nende kohta, kes on tegutsenud vastu oma tahtmist, ja see ei tähenda, et inimesel peaks olema üldiselt rikutud loomus või et ta on teadmatuses tegevuse kui terviku suhtes. Rikutud loomusega inimesed ei teadvusta samuti, mis oleks õige teha, kuid nende puhul ei saa rääkida vastu tahtmist tegutsemisest — selliste inimeste tegutsemine on ebaõiglane ja paheline ning väärib laitust lõppeesmärgi ja tegevuse kui terviku teadvustamata jätmise tõttu. Eetika aluseks on vaba valik ja mitte teadmine või teadvustamine iseenesest. Siin püüab Aristoteles ilmselt kohandada tegelikkusega seda Sokratese põhimõtet, et keegi ei tee teadlikult halba. Teadmine terviku ja põhimõtte suhtes pole vabandatav ega andestatav (ignorantia non est argumentum), sest teadasaamise võimalus on inimesel olemas. Andeks võib anda üksikasjade mitteteadmise: sel juhul tegutseb inimene vastu tahtmist ja väärib kaastunnet.

⁸¹ Kreeka tragöödiakirjanik Aischylos (6.–5. saj. e.Kr.) olevat kutsutud areopaagile Athena ülikute nõukogu ette vastust andma Demeteri müsteeriumide saladuste väljarääkimise pärast oma teostes. Ta mõisteti aga õigeks, kuna asjassepühendamatuna ei võinud teada, et räägitu on saladus. Väljend “lipsas suust” on saanud kõnekäänuks (vt. Platon Riik 563c).

⁸² Euripidese (5. saj. e.Kr.) tragöödias Kresphontes tahtis Merope oma poega, keda ta ära ei tundnud, teadmatusest tappa, kuna pidas teda hoopis oma poja tapjaks. Teadmatusest kui draamas kasutatavast võttest räägib Aristoteles (Poet. 1454a5), pidades emotsionaalse mõju saavutamisel vaatajate jaoks kõige efektiivsemaks just sellist tegu, mis sooritatakse teadmatuses ja alles hiljem saadakse aru, mis tegelikult juhtus. Näitena toob Aristoteles Euripidese tragöödiad (Kresphontes, Iphigeneia Taurises, Helle).

⁸³ Võib kuuluda ka eelnevaga kokku, kuna 1) pimsskivi on pehme ja kerge ega saa viga teha, 2) kuna sellest tehti kahjutut ravipulbrit.

⁸⁴ Kr. proairesis `valik' tähendab kaalutlemise tulemusel mingile asjale eelistuse andmist teise ees. Eetika seisukohalt on tähtis soovida õige valiku tegemist. Kuigi proairesis üks tõlgendustest tähendab ka ainult tahet, on loomutäiusest kõneldes kõige tähtsam siiski valiku moment, tahe teha õige valik. Sellega liitub ka valiku teostatavus, mis omakorda on seotud rohkem vahendite leidmisega eesmärgi saavutamiseks kui eesmärgi endaga. Käsitledes valikut moraaliga seoses NE 3. rmt--s, on Aristoteles ilmselt esimesena küsimusele selliselt lähenenud. Just valik seob tegevuse moraaliga ja muudab seega moraaliga seostuva laiemaks kui vaimne ja intellektuaalne tegevus, mis Sokratesel määrav oli. Seega tõuseb Aristoteles esile just tahtelise külje rõhutamisega tegevuses.

⁸⁵ Tragöödiaid ja komöödiaid esitati Athenas võistlusena. Etenduste omavahelisele rivaliteedile viitavad ka komöödiate tekstid, kus kohtunikke meelitatakse valima just see lugu kõige paremaks.

⁸⁶ Kr. dianoia `läbimõtlemine' tähendab mõtlemisvõimet koos taiplikkuse ja mõistmisega. Aristotelese jaoks on see üldise intellektuaalse tegevuse jaoks kasutatav mõiste, mis toetub kreeka tüvele nous `mõistus', mille sisuks on lisaks ka intuitiivne teadmine. Aretê'st kõneldes jaotab Aristoteles NE 1. rmt. lõpus selle mõistuslikuks (dianoeetiliseks) ja kombeliseks (eetiliseks), kusjuures dianoeetilise täiuse kujunemise jaoks on vaja kogemusi ja aega, kuna ta rajaneb õpetamisel (NE 2.1). Vastandatuna ka intuitiivsele mõistusele, tähendab dianoia diskursiivset süllogistlikku arutlust (Anal. post. 2.1006) ja jaguneb puhtaks teadmiseks, mida taotletakse teadmise enda pärast (epistêmê, ka theôria), loometegevuses kasutatavaks teadmiseks (technê) ja kommete ning käitumise puhul kasutatavaks praktiliseks teadmiseks, mõistlikkuseks (phronêsis). Platonil kuulub dianoia arvamuse (doxa) ja mõistuse (noêsis) vahepeale.

⁸⁷ Kr. proaireton sisaldab eesliidet pro, mis tähendab ees, ette, eestikeelses tõlkes on valima ja eelistama, ette asetama eritüvelised sõnad. Vahe eelistuse ja valiku vahel seisneb viimase kuulumises loogilise, mõistusliku arutluse juurde: valikut ei omistata näiteks lastele. Võib öelda, et valik on loogilise arutelu tulemusel tehtud eelistus. Valikut on juba käsitletud loomutäiuse määratluse juures (NE 2.6). Aristoteles vaatleb seda kahest küljest: 1) vahendite valiku seisukohalt, millist tegevust valida, ja 2) eesmärgi seisukohalt (NE 3.1; 6.12), kusjuures mõnikord muutuvad valik ja eesmärk teineteisega väga sarnaseks. NE 6.13 on selle mõistega hõlmatud nii valik kui eemärk.

⁸⁸ Kr. bouleuesthai tähendab endamisi aru pidama, endaga nõu pidama. Kr. boulê oli ka nõukogu ja rahvakoosolek küsimuste avalikuks ja demokraatlikuks arutamiseks ning otsuse tegemiseks.

⁸⁹ Loetelu hõlmab nähtusi, mis toimuvad inimesest sõltumatult, mis ei muutu oma liikumises või liikumatuses või muutuvad paratamatult (ex anankês), mille aluseks on elutu looduse seadused. Teistsugune muutus, kasvamine ja arenemine, toimub loomusest lähtuvalt (physei).

⁹⁰ Sküüdid elasid Musta mere rannikul ja sealt edasi põhja poole. Sküüdid olid enamuses rändrahvad, kellest osa muutus paikseks. Nende riik oli praeguse Dnepri alamjooksul. Küsimuse selline vaatlemine Aristotelesel näitab kreekakeskse mõtteviisi valitsemist — kõike hinnati Kreeka polise seisukohalt ja suhtumine teistesse lähtus just sellest.

⁹¹ Käsikirjatekst on siinkohal rikutud, ilmselt peaks sisust lähtuvalt juttu olema vahendite täpsest määratlematusest.

⁹² Juhtiva osa all (kr. hêgoumenon) tuleb mõelda taiplikkust ja mõistust, seega intellektuaalset tegevust, mille alusel isik oma käitumisvaliku teeb, nii otsustab ka Homerose--aegne valitseja riigijuhtimise üle.

⁹³ Aristotelese seisukoht pole aga seesama, mis sofistide oma, (näit. Protagorase väide, et inimene on kõigi asjade mõõt — pantôn chrêmatôn metron, FPhG 2, fr.1 —, muudab väärtuste suhteliseks kuulutamisega ka eetikapõhimõtete käsitlemise mõttetuks). Eetiline inimene on Aristotelese järgi mõõduks hea ja korraliku eluviisi suhtes ja mitte igasugune inimese suvaline otsustus ei saa olla aluseks käitumisnormidele ja tavadele. Eetiliselt täiuslik inimene otsustab asjade üle õigesti, kuna talle on aluseks hüve iseeneses ja ta käitumine rajaneb loomutäiusel. Aretê'd käsitleb Aristoteles seoses lõpliku hüvega.

⁹⁴ Arvatavasti Sitsiilia komöödiakirjaniku Epicharmose (6.–5. saj. e.Kr.) järgi teosest Herakles kentaur Pholose juures (Schmidt 1987:316). Epicharmose teosed pole tervikuna säilinud, kuid nendest pärinevaid ütlused ja sententsid on populaarseks saanud. Ütlust on omistatud ka Solonile (Rackham 1990:144). TrGF 2, Kannicht, Snell fr. 75a käsitab ütlust anonüümse tragöödiafragmendina.

⁹⁵ Kr. gennêtês `sigitaja' on kasutatud nii bioloogilises kui metafüüsilises tähenduses. Neid mõlemaid külgi käsitleb ka Platon (Sead. 776b2, 721c5, 773e7). Dialoogis Symposion arutleb ta Diotima suu läbi põhjalikult selle küsimuse üle (207c9–208b3). Selle järgi on inimeses olemas nii füüsilise kui vaimse sigitamise jõud, kadumine ja uuenemine ei iseloomusta mitte ainult keha, vaid ka hinge, millega seoses kõneleb Platon kommetest (êthê), arvamustest (doxai), himudest (epithymiai), naudingutest (hêdonai), kannatustest (lypai), hirmudest (phoboi). Platon räägib ka surelike püüdest surematuse poole, millele võib läheneda just teadmiste kaudu (epistêmai).

⁹⁶ Pittakose seaduse järgi, kes valitses Lesbose saarel 7. saj. e.Kr. ja keda arvati ka seitsme targa hulka, vt. ka NE 3 rmt., viide 80.

⁹⁷ Platonist erinevalt peab Aristoteles inimest vastutavaks ka oma pahede, mitte ainult loomutäiuse eest.

⁹⁸ Kr. orthos logos so. õige loogiline arutelu, õige põhjendus või põhimõte, vt. NE 2. rmt., viide 57.

⁹⁹ Järgnevas omadusteloetelus ei esita Aristoteles valmisideaale lõpetatud süsteemina, vaid toob välja teooria loomutäiusest kui äärmuslike käitumisviiside vahepealsest teest. Samuti ei pea ta oma loetelu täielikuks ja lõplikuks, teades, et neid on rohkem kui näiteks Platoni kolmese jaotuse järgi. Teoses Riik (430c–d) on nimetatud järgmised omadused: vaprus (kr. andreia), tasakaalukus (sôphrosynê), õiglus (dikaiosynê). Neid omadusi on seal peetud piisavateks ja lõplikeks (Riik 487a).

¹⁰⁰ Kr. andreia tähendab vaprust, kartmatust mõistlikkuse piires ja see avaldub kõige selgemini võitluses. Sõna seostub etümoloogiliselt sõnaga mees (kr. anêr), tähendades siis esmajoones mehisust. Aristoteles alustab vaprusest, mis on traditsiooniliselt tähtsamaid loomutäiuse avaldusi kangelasajastust ja kangelaseetikast peale. Just vaprus on määravaks eepose maailmas headuse ja tubliduse üle otsustamisel. Aristoteles ise ei põhjenda, miks ta just vaprusest alustab.

¹⁰¹ Loetledes asju, mis tekitavad hirmu, järgib Aristoteles  Platonit. Mida halva (kakia) hulka arvatakse, seostub siin eriti dialoogiga Laches  (191d4–5; 195e10; 198b9).

¹⁰² Antiikaja kommentaatorid nimetavad siin mitmeid loodusnähtusi ja --õnnetusi: äike, maavärin, torm, tulekahju. Hirmu selliste nähtuste ees püüti kõrvaldada epikuurlikus filosoofias.

¹⁰³ Kr. tharraleon `kindlustunne, vankumatus ja see, mis seda sisendab' on vastandiks mõistele phoberon  `hirmutunne, kartlikkus'. Sama mõistetepaar esineb Platonil (Riik 450e, Protagoras 359c jm.), kuid Aristotelese erinevus seisneb kindlustunde ja kartmatuse eristamises, kui ta räägib äärmisest kartmatusest suurtes ohtudes ja äärmisest kindlustundest, kusjuures ei pea esimest täielikult silmapaistvaks omaduseks.

¹⁰⁴ Kr. hôs dei `nagu peab'  ja hôs ho logos `nagu logos on, nagu loogilise arutluse järele kohane on' — need väljendid iseloomustavad just Aristotelese kategoriseerivat käsitlust ja tema erinevust Platonist. Nende väljenditega toob Aristoteles esile õige aja, asjaolude, tingimuste jms. arvestamise vajaduse tegutsemisel. Samas annab see ka igale tegevusele intellektuaalsuse varjundi, sellega jälle lähenedes Platonile, näit. vapruse käsitlusel, mille eelduseks peab Platon mõistlikkust (phronêsis). Sellega sarnaneb ka Aristotelese orthos logos (vrd. phronimôs logizesthai Platonil, Lach. 192c8–d10; 193a4).

¹⁰⁵ Siin võib olla mingi tsitaat. Kartmatutest keltidest on mitmel pool kirjutatud: Aristotelesel endal EE 1229b28, Strabonil 7.2. Poliitikas (7.7) võrdleb Aristoteles kreeklasi teiste rahvastega ja leiab, et need koondavad endas Euroopa hõimude loomupärase vapruse ja asiaatide tehnilise täiuslikkuse.

¹⁰⁶ Platon räägib pääsu otsimisest surmas ja enesetapus, nimetades kolm tingimust, kui enesetapp pole häbistav: see on siis, kui tegu on paratamatuse ja lootusetu õnnetusega, mille tõttu olukord on väljapääsmatu ja talumatu (Sead. 873c7–d8). Oli olemas ka seaduslik enesetapp, kui selleks oli riigi korraldus (poleôs taxasês dikê, Sead. 873c5).

¹⁰⁷ Kr. politikê /sc. aretê/ — Platon kasutab seda mõistet, kõneldes patriotismist, mida saab harjutada ja õppida, vastandades seda orjade ja loomade käitumisele, kus vaprus ei esine põhimõtte pärast ja ohu iseloomust ei saada õigesti aru (Riik 430c).

¹⁰⁸ Hektori sõnad Iliasest (22.100). Nii see kui järgnevad tsitaadid on esitatud tõestamaks, et argpükse põlatakse.

¹⁰⁹ Ilias 8.148–9, Diomedese, Tydeuse poja sõnad.

¹¹⁰ Kr. aidôs  `au-- ja häbitunne' liitub kartusega halva kuulsuse ees, see on tunne, mis seob inimest ühiskonnaga, olles ühtlasi ka sotsiaalse regulatsiooni vahendiks (vrd. Platon Sead. 646e10–647b).

¹¹¹ Ilias 2.391, 393. Need sõnad kuuluvad hoopis Agamemnonile.

¹¹² Sedalaadi sunnivõtteid kasutasid näiteks Herodotose järgi pärslased (7.223) Termopüülide lahingus või spartalased Teises Messeenia sõjas 7. saj. e.Kr.

¹¹³ Tuleb mõista, mida on vaja karta ja mida mitte, selleks aga tuleb teada, mis loomutäius on, vt. Platon Laches (192d: vaprus on mõistlik kindlameelsus — phronimos karteria; 194e11, 199a10: vaprus on teadmine, kus karta ja kus julgust üles näidata; Protagoras 349d).

¹¹⁴ Lahing toimus 354./353. a. e.Kr. Boiootias Koroneia linnas Hermese templi juures, kus võitluses linna pärast palgasõdurid ohu eest põgenesid, kuid linnakodanikud paigale jäid.

¹¹⁵ Kr. thymos  `viha, ägedus' tähendab esmalt eluhingust, hinge, seostub selle kaudu julguse ja mehisusega, edasi ka vihaga. Nii nagu eesti keeleski võib vihastamise kohta öelda, et hing on täis, sisaldab ka kreeka keeles thymos ägeda ja vihase hingega liituvat olemust. Kr. orgê `ärritus, raev, viha' on sellele lähedane mõiste. Platonil tugineb vaprus vihase ärrituse (thymos) ja mõistlikkuse (phronêsis) koostegevusel. Aristotelese jaoks on tõeline vaprus võimalik siis, kui loomuse poolt thymos esineb koos õige valiku ja eesmärgiga. Thymos võib ka areneda ja ka teda puudutab loogiline arutelu. Mõistusega kaalutlemine (bouleuma) ja thymos võivad aga vastuolus olla, nagu näitab sageli kreeka tragöödia (näit. Medeia arutlused kättemaksu plaanitsedes Euripidese samanimelises tragöödias, 1020–80).

¹¹⁶ Ilias 14.151: lisas igale ahhailasele südamesse suurt jõudu — antud ridades pole otseselt nimetatud thymos't, see esineb eespool v. 132; ka järgmised tsitaadid pole päris täpsed: vrd. Ilias 16.529; samas, 5.470; samas, 15.232, 594; Odüsseia 24. 318 jj.(muudetud on tsiteeritavate sõnade järjekorda ja osa välja jäetud). Viimane tsitaat ei pärine Homeroselt, vt. Theokritos 20.15.

¹¹⁷ Varjatud tsitaat Homeroselt, vrd. Ilias 11.558–562, kus kangekaelse eesliga võrreldakse Aiast.

¹¹⁸ Kr. euelpides, siin: keevalised, tähendab lisaks ka lootusrikkust (eu `hästi', elpis `lootus'). Mõlemad nimetatud tähendused esinevad ka Platonil. Euelpis ütleb Platon ka juuatäis inimese kohta (Sead. 671c4–d3).

¹¹⁹ Sellest räägib ka Xenophon (Hellenika 4.4,10), kirjeldades lahingut Korinthose pikkade müüride juures 392. a. e.Kr.

¹²⁰ Kr. sôphrosynê `tasakaalukus' on mõiste, millele pole täpset vastet leitud ka sellistes pika traditsiooniga tõlgetes, nagu näiteks inglise ja saksa keeles. Kreeka sõna tähistab olukorda, kui meel (kr. phrên, mis kannab peale vaimse sisu ka kehaga seotud tähendust) on terve (kr. sôs) ja sisaldab endas nii vaimse kui füüsilise seisundi tunnuseid. Platon selgitab sõna sisu tähenduses terve mõistlikkus, kainus (sôtêria phronêseôs, Krat. 411e4). Riigis seob Platon tasakaalukuse hinge kolmikjaotusega: hinge kaks alamat osa (ihad, tunded) peavad alluma hinge mõistuslikule osale (loogiliselt arutlev hingeosa peab valitsema, logistikon...dein archein, 442c–d), luues niiviisi harmoonilise alluvussuhte. Seega on tasakaal ja kooskõla põhiline, mida sôphrosynê mõiste endas kannab. Aristotelesele on tasakaalukus kahe äärmusliku emotsiooni, naudingu ja kannatuse vahepealne seisund (meson) ja seotud esmajoones kehalise küljega. Ta räägib sellest seoses naudingute ja ihade ohjeldamise vajadusega (NE 7.11). Aristoteles eristab seda ka mõistest ohjeldatus (enkrateia). Stoikutel oli sôphrosynê tähendus põhiliselt intellektuaalne, kui teadmine selle kohta, millist hüvet valida ja millist pahet vältida. Üldjoontes samamoodi vaatab seda ka Plotinos (Enn. 1.66). Tõlkevasted erinevatesse keeltesse annavad mõiste tähendussisu vaid osaliselt edasi: sks. Besonnenheit (kainus, kaalutlus, Dirlmeier 1979:347 jj.; Schmidt 1987:80) suurendab intellektuaalse osa kaalu mõiste sisus, sel ajal kui kreeka mõistes on inimese terveolek üldisemas tähenduses. Ka ingl. temperance (Rackham 1990:172; Ross 1991:72), tähendades mõõdukust ja tasakaalu osade vahel, ei kajasta kreeka mõiste konkreetsemat sisu täielikult.

¹²¹ Nii on Platoni õpetuse järgi. Kr. alogos meros on hingeosa, kus ei toimu mõistusega, logose järgi põhjendamist.

¹²² Kr. aphrodisiois st. armunaudingutes — erootilised naudingud on oma nime saanud armastusjumalanna Aphrodite järgi.

¹²³ See võib olla mõni komöödiategelane, vt. ka Aristophanese komöödia Konnad 934 ja EE 3, 1231a16.

¹²⁴ Ilias 24.130, kus Thetis soovitab Achilleusel lohutust leida naisega magamises ja söömises. Aristoteles peab seda nõuannet mõistlikuks, kuid oli ka teistsugust suhtumist. Hellenismiaja filoloog Aristarchos (217–145 e.Kr.) ei pidanud seda kohta Iliases kõlbeliselt sobivaks, sest ema ei tohiks pojale sellist nõuannet anda.

¹²⁵ Lause lõpuosa puudub mõnedes käsikirjades, sisaldub aga 10. saj. Codex Laurentianuses.

¹²⁶ Taltsutamatus (kr. akolasia) seostub kreeka keeles oma etümoloogialt karistuse puudumisega, tähendades selle tulemust, kui midagi on jäänud karistamata (verbi kolazein algtähendus on karistama, parandama, vaos hoidma. Ka Platon räägib taltsutamisest laste ja orjade puhul (Sead. 793a5–794a2)).