SAATEKS

ARISTOTELES
JA EETIKAKÄSITLUSTE
ALGUS

MIS ON EETIKA?

Mõisted eetiline ja ebaeetiline kuuluvad peale teaduse ka igapäevakõne valdkonda. Võib eeldada, et üldiselt teatakse, mida selle all mõelda. Tavakasutuses seostuvad need mõisted kõneleja hinnanguga: eetiline on sama, mis hea, ebaeetiline aga halb. Siia tuleb lisada — kõneleja arvates. Eetilise omaduseks on see, et ta sõltub suurel määral konkreetsetest tingimustest — ajast, kohast ja kõigest sellisest, mis iseloomustab nii isikut kui ümbrust, kus mõistet kasutatakse. Kui eetikast räägivad näiteks vang või vangivalvur, ehk siis nunn või haareminaine, ei lange nende arusaamad kindlasti kokku.

Tavakasutuse kõrval on aga eetika ka teadus ja teadusena uurib ta kõlbelist käitumist inimühiskonnas. Eetika tegeleb suhete vaatlusega inimeste vahel, inimese ja ta ümbruse vahel, inimese ja jumala vahel. Eetika tahab teada saada, mis on kõlblus inimestevahelistes suhetes. Määratledes eetika mõistet filoloogiliselt, võiks seda nimetada kombeõpetuseks, sest êthos tähendab kreeka keeles komme, tava. Sama tähendab ka ladina keelest pärit vaste kreekapärasele eetikale — moraal (lad. moralis `kombeline', lad. mos, gen. moris `komme, tava'). Kõnelda eetikast tähendab sama, mis kõnelda moraalist. Seepärast võib pidada näiteks Eesti Entsüklopeedias antud eetikamääratlust üsna omapäraseks: selle järgi on eetika moraaliõpetus (niiviisi kreeka sõna ladina keelde tõlkides võiks näiteks mantikat seletada divinatsioonina või antropomorfismi hominiidse välimusena). Kuna eesti vastel kombeõpetus on liiga tugev olmeline varjund juures, siis pole ka seda vastet siinkohal mõistlik kasutada, olgugi et see on päris täpne. Eetikat ja moraali on aga eristatud vastavalt ka nii, et esimene tähendab üldteoreetilist analüüsi ja teine vastavate nähtuste konkreetset esinemist (Lacey 1993: 67).

Eetika on inimesekeskne uurimisvaldkond, mis tegeleb küsimustega, nagu — mis on üllas ja mis on alatu, mis hea ja mis halb, mis kõlbeline ja mis kõlbmatu, mida tähendavad sellised mõisted, nagu õnn, armastus, sõprus, au, õiglus. Kõigile neile küsimustele mõeldi kindlasti ammu enne eetika kui teaduse teket. Teoreetilisi küsimusi eetikast ja poliitikast arutati kindlasti ka enne Aristotelest, kuid katkendlikud andmed sellest ei luba teha järeldusi varasema eetikateooria kohta (näiteks kasvõi sofistidel). Aristoteles oli aga esimene, kes hakkas tegelema eetika kui iseseisva uurimisobjektiga, luues seega teadusharu, mis uurib inimese suhet ümbrusega kõlbelisest küljest. Ta küsis ja analüüsis esimesena seda, mida tähendab olla eetiline (kr. êthikos) ja mis selle aluseks on. Sellises tähenduses esinebki êthikos esmakordselt just Aristotelesel. Ta oli ka esimene, kes püüdis analüüsida teoreetiliselt, miks võib üht käitumisviisi pidada eetiliseks ja teist mitte. Eetikateadus ja --teooria algab seega Aristotelesest (Düring 1966: 456; Annas 1993: 17–19).

Seades raamistiku ja lähtekohad, mille suhtes eetikast kõnelda, suunas Aristoteles ka järgnevate koolkondade uuringuid. Mis on hüve, milline on täiuslik inimloomus ja milline on emotsioonide osa selles — neid arutlusi jätkasid eetikateooria raames stoikud, epikuurlased, kürenaikud, skeptikud jt.

Eetika võib olla üheks vahendiks, millega reguleeritakse ühiskonnasuhteid. Sel juhul on ta väljundiks kindlaksmääratud käitumisnormid, suhtlemisreeglistik — nii kirjutatud kui kirjutamata moraalikoodeks. Ta võib kajastuda riigiseadustes ja pühakirjakäskudes. Need avalduvad kohustusele rajatud ehk deontoloogilises eetikas (kr. dein `on vaja, peab'). Antiikaja eetika ei rajane aga karistamisele ja imperatiividele, mille järgi pidi tõrkumata toimima. Nii ei aruta ka Aristoteles mitte vajaduse ja kohustuse üle, vaid näitab küsimust positiivse poole pealt: selle kaudu, mis on inimese jaoks meeldiv, väärtustatud ja hea  — just selle peaks inimene tegutsemisel loomulikult omaks võtma. Nii pole ka Aristotelesest lähtunud antiikaja erinevad eetikateooriad vahendiks, mis aitavad teha õigeid otsuseid ja valida õiget käitumisviisi: pigem on need arutlused, mis aitavad mõista eetikapõhimõtete aluseid ja neid erinevates suundades arendada. Asju ei vaadata eitavast--keelavast seisukohast, mida sa ei pea tegema, vaid jaatades ning positiivselt — kuidas on meeldiv elada.

Eetika aluste päritolu võib vaadelda kahest küljest: kas inimesest väljaspool, nn. jumalike käskudena, või inimeses endas, rajanedes ta tahtele, tunnetele, mõistusele või muule. Mis puutub Aristotelese käsitlusse, siis on selle peamiseks jooneks kõigepealt inimese käitumise ja suhtumiste analüüs ja selle alusel hinnangu andmine — ning mitte niivõrd käsulaudade loomine. Eetilise käitumise aluse tahab Aristoteles viia inimesele lähemale, kui seda tegi ta õpetaja Platon. Mismoodi see tal välja tuli, peaks selguma Nikomachose eetikat lugedes.

NIKOMACHOSE EETIKA TEEMA
JA LÄHTEKOHAD

Aristoteles on tegelnud oma teostes suure osaga neist inimesega seotud filosoofilistest probleemidest, mis moodustavad läänemaailma mõtteloo ja filosoofia aluse. Ka Nikomachose  eetika, mis  on  üks  kolmest  Aristotelese   eetikaalasest teosest, käsitleb kõige inimlikumat küsimust — kuidas elada ja kuidas olla õnnelik. Oma raamatu esimestes peatükkides annab ta ülevaate oma mõtete suunitlusest, esitades need märksõnad, mille ümber ta arutlema hakkab. Aristotelese uurimisobjektiks on tegutsev ja toimiv inimene, kes teiste inimeste keskel elades peab tegema otsustusi õige tegutsemisviisi ja --vormi kohta. Tegutsemine ja selle eesmärk seostuvad hüve mõistega, sest inimene püüdleb ikka selle poole, mis tema jaoks on hea. Sellele heale annab Aristoteles nimeks õnn — seega on iga inimese püüdluseks saada õnnelikuks. Siit alates aga hakkavad probleemid, sest hüve ja õnn on inimeste jaoks erinevad. Iseärasustest lähtuvalt valitakse elulaad ja Aristoteles jagab selle kõige üldisemalt kolmeks. Niisuguse jaotuse juures etendab oma osa ka ta õpetaja Platon, kelle hingekäsitluse kolmikstruktuuriga Aristotelese esitatud elulaadid sarnanevad. Aristoteles liigitab siin inimesed selle alusel, kas nad pühendavad oma elu naudingutele, riigitegevusele või vaimutööle. Kreekapäraselt võiks neid elulaade nimetada hedonistlikuks, poliitiliseks ja teoreetiliseks. Eesmärkideks on sel juhul siis vastavalt meeleliste himude rahuldamine, kuulsus või mõttetöö. Veidi lihtsustatult öeldes vaatleb Aristoteles küsimust, kas elada tunnete või mõistuse järgi. Mille järgi sealjuures valik teha, selle kirjeldamisele pühendabki Aristoteles oma eetikakäsitluse.

ARISTOTELESE ELUST

Aristotelese elust räägivad mitmed antiikaja allikad. Kõige põhjalikumalt teeb seda 3. sajandi kirjanik Diogenes Laertios, käsitledes kuulsate filosoofide elulugude seas ka Aristotelese oma. Oma teosesse on Diogenes Laertios kogunud andmeid eelnevate sajandite autoritelt ja traditsioonilisi arvamusi, mida filosoofidele omistati. Väärtuslik on seejuures niisuguste autorite tsiteerimine, kelle vastavateemalisi teoseid pole säilinud. Ajaloolist huvi pakub ka kirjeldavate isikute testamentide teksti täpne edastamine. Aristotelesele omistatud testament räägib näiteks muu hulgas ta orjade vabakslaskmisest (Diog. L. 5. 14--15). Nikomachose eetika üldinimliku temaatika mõistmisel pole kuigivõrd olulised need lood ja anekdoodid, mis antiikajast Aristotelese kohta käibel on. Küll aga oleks vajalik üldülevaade ta elu kohta, mille raames on eriti tähtsad ta seosed Platoniga.

Aristoteles sündis 384. a. e.Kr. Stageiras, Makedoonia aladel, kus ta isa Nikomachos kuulus Makedoonia kuninga Amyntas II lähikonda selle ihuarstina. Nagu jutustab Diogenes Laertios, tuli Aristoteles 17 aastase noormehena Athenasse. Seal sai ta Platoni Akadeemia õpilaseks, kuhu kuulus Platoni surmani 347. a. Need Athenas Platoni juures veedetud 20 aastat kujundasid ta filosoofilised vaated ja panid aluse hiljem Akadeemia seisukohtade edasiarendamisele ja ka vaidlustamisele. Pärast Athenast lahkumist 347. a. ja erinevates paikades viibimist, oli ta 343./2. a. alates Alexander Suure õukonnas Makedoonias. Kui Alexander 335. a. alustas oma Aasia--retke, tuli Aristoteles Athenasse tagasi ja asutas oma filosoofiakooli, mis sai hiljem peripateetikute kooli nime. See tähendas ka lõplikku lahkulöömist Akadeemiast, mille eesotsas olid peale Platoni surma selle järglased ja õpilased Speusippos ja Xenokrates. Need kaks koos Aristotelesega ongi kõige tuntumad Platoni õpilased. Akadeemia pidi kujundama õpilastes iseseisvaid veendumusi ja sõltumatut mõtteviisi. Selle tunnistuseks on kasvõi fakt, et ükski kolmest Platoni tuntumast õpilasest ei nõustunud oma õpetaja põhimõtetega ja kõik kolm jäid ka omavahel erinevatele seisukohtadele. Aristotelese lahkulöömisse Akadeemiast on Platoni poolehoidjate seas ka halvustavalt suhtutud: teda on nimetatud sellepärast kergemeelseks ja arulagedaks (Diog. L. 5.11).

Gymnasion, kus tegutses Aristotelese asutatud kool, asus Apollon Lykeiose pühas hiies. Populaarse seletuse järgi olevat Aristotelese koolkond saanud peripateetikute nimetuse õpetaja ja kuulajate ringijalutamise tõttu (kr. peripatein) vestluste ajal. Selle seletuse annab Diogenes Laertios, kuid mainib sealjuures, et ka muu põhjendus on võimalik. Siinkohal pole tähtis, kas õppimine ikka toimus jalutades, sest uurimustes on seda ka kahtluse alla seatud. Olulisem on, et Aristoteles lõi Lykeionis raamatukogu, loodusloo muuseumi ja kooli, mis mängis tähtsat osa filosoofia ajaloos. Poliitiliselt oli ta Alexandri soosik ja üsna privilegeeritud seisundis viimase võimulolekul. Pärast Alexandri surma 323. a. tugevnesid Makedoonia--vastased meeleolud ja Aristoteles lahkus Athenast, enne kui temast oleks võinud saada teine Athena demokraatiale ohvikslangenud filosoof Sokratese järel. Aristoteles suri 322. a.  Chalkises. Paradoksaalne on see, et Aristotelest peeti Athenas demokraatia vastaseks, kui ta samal ajal oma poliitikaalastes töödes on veendunud demokraatia kaitsja.

ARISTOTELESE TEOSTE LAAD JA SUUNITLUS

Aristotelesele omistatavaid töid on umbes 400 (Diog. L. 5.34). Säilinud tekstidest on enamus kirja pandud märkmete kujul. Nii erinevad need stiililt olulisel määral näiteks Platoni dialoogide kujundlikust ja poeetilisest esitusest. Kuigi Cicero ja Quintilianus räägivad Aristotelese stiili ilust ja meeldivusest, on Aristotelese töödest sellele raske kinnitust leida. Pärimuse järgi oli Aristotelesel kaht liiki töid, mis stiililt erinesid: laiemale lugajaskonnale mõeldud populaarsemad, avaldamiseks kirjutatud arutlused (kr. eksôterikoi logoi, vt. ka NE 1.13v49 ja 6.4.)  ja õpilastele mõeldud teaduslikud arutlused (kr. akroatikoi logoi `suulised arutlused'). Esimesed võisid olla kunstipärasemad ja kirjanduslikult viimistletud tööd. Teiste kohta on võetud kasutusele ka termin esoteerilised tööd (vastandina eksoteerilistele), kuigi Aristoteles ise seda terminit ei kasuta. Oma olemuselt on need pigem loengumärkmed, mis tunduvad kohati üsna sporaadilistena. Cicero näiteks annabki neile nimetuse commentarii (De finibus 5.12).

Ka Aristotelese eetikaalased teosed on kokkusurutud, lakoonilised, mõnes kohas üsna katkendlikud. Samas on Aristoteles teemakäsitluses täpsem ja süstemaatilisem, kuigi vähem poeetiline kui Platon, mõjudes oma õpetaja, kirgliku maailmaparandaja kõrval eemaletõmbunud akadeemilise õpetlasena. Suurem osa Aristotelese teoseid on meieni jõudnudki loengumärkmete kujul, mida ta ise või ta õpilased on kirja pannud ja mida hilisemad väljaandjad on püüdnud korrastada. Aristotelese tööd kadusid mõni aeg peale ta surma ja ilmusid uuesti välja 1. saj. p.Kr. Sellest ajast pärineb ka Corpus Aristotelicum oma 106 raamatuga, millest osa ei peeta Aristotelesele kuuluvaks (vt. Düring 1966:33). Seega on meieni jõudnud teosed kogutud umbes 3 sajandit pärast Aristotelese surma ja üsna tõenäoliselt oli süstematiseerimistöö tegijaks Andronikos Rhodoselt (Röd 1993:205, 330--31). Rooma ülemvõimu ajal oli Platon vaieldamatult populaarsem ja näiteks Aristotelese Poliitika jäi täielikult varju Platoni Riigi ees. Aristotelese vahetu mõju talle järgnevatele filosoofilistele koolkondadele, stoikutele ja epikuurlastele, pole kuigi suur — mõlemad suunad loobusid Aristotelese metafüüsikast materialistlikuma mõtteviisi kasuks. Aristotelese mõju keskajal aga kasvas ja temast sai näiteks loogika ja retoorika alal vaieldamatu autoriteet. 12.–13. sajandiks olid peaaegu kõik Aristotelese teosed Lääne--Euroopas uuesti käibel, seda tänu 6. saj. alates tehtud ladinakeelsetele ja ka araabiakeelsetele tõlgetele, mis Hispaania kaudu Euroopasse tagasi jõudsid. Aristotelese õpilastest on tuntuim Theophrastos (elas 372–288 e.Kr.), kelle loodusfilosoofiliste tööde kõrval on üheks tuntumaks teoseks Iseloomud (Charaktêres). See kirjeldab negatiivseid inimtüüpe neile tüüpilistes olukordades ja näitab, mismoodi tegelikkuses mõningad Aristotelese eetikateoorias esitatud loomuomadused võisid välja näha.

Omaette probleem on Aristotelese kui paganliku maailma esindaja suhted kristliku maailmaga. Erinevalt ta loogikasüsteemist, retoorikateooriast ja metafüüsikast, mis säilitasid autoriteedi sajandite jooksul, oli Aristotelese eetika-- ja poliitikavaadetesse suhtumine pikka aega tõrjuvam. Just eetika puhul oli ta kõige “paganlikum”. Eetikat vaatles ta aga omakorda poliitika olemusliku osana. Ka Nikomachose eetika retseptsioon Euroopas tõendab selle ainevaldkonna eripära, võrreldes teistel teemadel kirjutatud Aristotelese teostega. Kui Nikomachose eetika võeti esialgu koos teiste teostega keskaja kristliku õpetuse hulka, siis 13. sajandi lõpul kuulutati selle ideed kristliku ortodoksia seisukohalt vastuvõetamatuteks — mitmed Aristotelese kirjeldatud kiiduväärsed loomuomadused ei langenud kokku kristluse põhimõtetega (mõistuse ülimaks seadmine, alandlikkuse asemel suurejoonelisuse, suure eneseväärikuse väärtustamine jne.). Aristotelese ja klassikalise kreeka maailmapildi jaoks polnud kohta näiteks kristlikul alandlikkusel ja kõikehõlmaval usul, mida saatis apaatia maise suhtes. Võõristust tekitas kindlasti ka intellekti ülimaks pidamine Aristotelesel ja selle esitamine jumalikuna. Kreeka filosoofid kaitsesid inimese võimet ja vajadust isikliku initsiatiivi suhtes. Kaitsti mõtet vajadusest suunata ise oma elu, arutada ratsionaalselt selle võimaluste üle: kui kristlane ootab ja vajab ilmutust, siis kreeklane — mõistust (Irwin 1989: 202). Aristotelese kirjeldus täiuslikust inimloomusest kujutab endast omapärast kombinatsiooni inimese kui üksikisiku väärtustamisest ja selle sobitamisest ühiskonda. Iseloomustades inimest kui loomult ühiskondlikku olendit, räägib ta kõrge enesehinnangu ja enesearmastuse vajadusest, sellest, et tuleb vajaduse korral parajal määral ka vihastuda ja ei tohi end orjalik--alandlikult üleval pidada. Pole midagi imestada, et Nikomachose eetika on teos, mis, hiljem kui teised Aristotelese teosed, muutus huvi-- ja uurimisobjektiks. See ei tähenda aga, et eetikateoseid ja Poliitikat poleks tuntud. Nendes esitatud vaateid seati kahtluse alla ja alles möödunud sajandil hakati Aristotelese eetika-- ja poliitikafilosoofiaga tõsisemalt tegelema. Tänapäeva eetika-- ja poliitikateooria jaoks pakuvad Aristotelese teosed huvi, erinedes selles osas näiteks ta loodusõpetusest, millele on jäänud põhiliselt ajalooline väärtus.

ARISTOTELES JA PLATON

Platon vaatles erinevaid eetikaküsimusi oma dialoogides, kuid tal puudub süstemaatiline käsitlus nende kohta. Pole selge Platoni enda seisukoht. Dialoogides esineb põhilise arvamuseavaldajana Sokrates, kuid tõmmata piiri tema vaadete ja Platoni omade vahele pole täielikult võimalik. Sokratese ja Platoni vaadete samastamine tähendaks liigset lihtsustamist. “Sokraatiline” ja “platooniline” osa dialoogides hakkab viimase aja uurimuste taustal ikka rohkem kaotama oma selget piiri ka seal, kus seda varem arvati olevat. Seepärast tähendab ka Platoni eetikateooriast rääkimine uurimustes peamiselt uurija enda loodud süsteemi, mitte niivõrd Platoni teooriat  (Annas 1993: 19).

Aristotelese filosoofilised vaated arenesid Platoni seisukohtade omaksvõtmisest nende kriitikani ja oma filosoofiameetodi loomiseni. See ei tähenda aga lihtsustatud käsitlust, mille kohaselt oleksid varasemad Aristotelese teosed “platoonilisemad” ja hilisemad esindaksid nagu vähem  Akadeemia seisukohti. Sellise lihtsustatud lähenemise vastu räägib ka Nikomachose eetika viimane, 10. raamat oma jumaliku mõistuse käsitlusega, mis tundub Platoni seisukohtadele väga lähedal olevat. Nikomachose eetika on aga Aristotelese hilisem teos.

Aristotelese enda käsitluste olulisim tunnus on teoreetilise analüüsi sidumine praktilise kogemusega, tegelikkuse süstemaatilise uurimisega. Kui Platon eelistas eelnenud loodusfilosoofiliste koolkondade empirismile nähtuste analüüsi teooria ja üldmõistete kaudu, siis Aristoteles omakorda põhjendas loodusnähtuste (phainomena) uurimise vajalikkust teooria kõrval uuel tasemel. Nii muutis ta ka inimese loomuse ja käitumise vaatluse üldteoreetilistest arutlustest praktiliseks käsitluseks, mis peab lähtuma üksikjuhtumitest — see on sama põhimõte, mis läbib ta loodusteaduslikke ja tunnetusteoreetilisi töid. Sama kehtib ka riigiteooria kohta — näiteks rääkis Aristoteles, et riik pole mingi üldine ja ühtne mõiste, mis peaks peaaegu kokku langema üksikisiku mõistega (vrd. Platon, Riik 462b2). Aristotelese arvates ei koosne riik mitte lihtsalt inimestest, vaid just erinevatest inimestest. Kui kõik muutuvad ikka üha ühtsemaks, lakkab riik üldse olemast (Pol. 2.2; 1261a30–31). Aristoteles väidab, et just erinevus eri osade vahel on see, mis riigi tingib. Teatud mõttes peab riik olema ühtne, kuid sellest ei saa järeldada, et mida suurem see ühtsus on, seda parem on riik. Siit nähtub, et Platon ja Aristoteles erinevad põhimõtteliselt üksikisikule vajaliku iseseisvuse osa hindamises (Nussbaum 1980: 396–97, Düring 1966: 437).

Võrreldes Platoniga, on Aristotelese eetika uudne selles mõttes, et siin on tegu iseseisva, praktilise teadusega. Kui Platon rääkis eetilisusest, siis oli ta eesmärgiks kasvatada inimest vastavalt üldisele loomutäiuse (aretê) mõistele. Ta ei arutlenud selle üle, mis on täiuslikkus kommetes igal üksikjuhul. Aristotelese järgi aga tingib inimeste ja nende käitumise erinevus selle, et kõigi jaoks, kõikideks juhtudeks ja kõikideks aegadeks ei saa olla ühiseid reegleid. Tegelikkuses tuleb arvestada loomutäiuse erinevate avaldusvormidega. Pole ka mõtet rääkida üldisest hüve ideest iseeneses, sest hüve peab olema saavutatav (vt. NE 1.6).

Aristoteles järgib Platoni mõtteid selles suhtes, et astub välja sofistide vaadete vastu, kes pidasid moraalipõhimõtteid täiesti suhtelisteks. Nende järgi on eetiline hinnang suvaline ja ilma kindla aluseta. Aristoteles viitab eetikateostes küllalt sageli traditsioonilisele moraalile ja sellele, mida enamus inimesi arvab. Siin on Aristoteles lähemal tegelikkusele ja vähem normeeriv, kui seda on Platon. Üldise arvamuse arvestamise kõrval on Aristotelesel eetilise hinnangu andmisel aluseks ka näiteid erinevatelt kirjanikelt alates Homerosest kuni tragöödia-- ja ajalookirjanikeni, mis on samuti pandud esindama traditsioonilisi vaateid. Erinevalt aga Platonist ei uurinud Aristoteles küsimust sellest, mis on hüve üldse, vaid seda, millistel tingimustel on hüve saavutamine praktiliselt võimalik. Tema sõnade kohaselt ongi eetikast kõneldes  mõtet vaadelda nähtusi sellisel kujul, nagu hüve iga inimese puhul üksikult avaldub. Sellest lähtudes kritiseerib ta ka Platoni ideedeteooriat ja selle kasutamist eetikaküsimuste puhul.

Põhimõtteliselt erinev Platonist on Aristotelese käsitlus inimese vastutusest oma tegude pärast. Kui Platon väidab, et inimene ei tee vabatahtlikult halba ega ole paheline omal vabal soovil, siis Aristoteles vaidleb sellele vastu (näit. NE 3.5). Ta nimetab ebatõenäoliseks (alogon, 1114a11–12), et näiteks ebaõiglaselt toimiv inimene ei taha olla ebaõiglane. Toimingud muudavad inimesi — igaühe võimuses on midagi teha või tegemata jätta. Just tegutsemine näitab, missugune inimene ollakse. Aristoteles selgitab seda põhimõtet näitega lenduvisatud kivist: seda ei saa küll enam kätte, kuid viskamine ise oli enne enda otsustada — seega tegevuse lähtealus on inimeses endas (ibid., 1114a20). Seega vaatab Aristoteles uutmoodi ka vastutuse küsimust, seostades selle inimese endaga. Inimest ei halvustata ega häbistata nende keha-- ja hingepuuduste pärast, mis temast ei sõltu (näiteks kui inimene on sünnilt või õnnetuse tõttu vigane või pime) — siis tuntakse pigem kaasa. Küll aga halvustatakse joomisest ja ohjeldamatusest tulevaid pahesid, sest vastav käitumine sõltub inimesest endast (1114a30–31). Seega ei määra moraalse või ebamoraalse käitumise ära mitte seadused või jumalikud määrused. Siin erineb Aristoteles nii Platoni kui ka kristliku moraali seiskohtadest.

Nikomachose eetikas polemiseerib Aristoteles Platoniga tihti. Kuigi ta on paljudes küsimustes eriarvamusel, vaadeldes inimese loomust ja käitumist teiselt aluselt, on Platoni ja Akadeemia mõju Aristotelese eetikaseisukohtadele vaieldamatu. Siin tuleb silmas pidada kõigepealt mõistuse jumalikustamist ja logose käsitlust (vt. näit. Rowe 1976). Erinevalt Platonist polnud need aga Aristotelese järgi inimesest eraldatud, vaid kuulusid inimese juurde. Siin võib näha Platoni seisukohtade kriitilist edasiarendamist.

LOOMUTÄIUS EETIKA ALUSENA

Aristoteles peab oma uurimuse eesmärgiks leida, mida tähendab õnn erinevate inimeste jaoks. Ta nimetab inimese tegutsemise eesmärgina hüve saavutamist, mis tähendab aga hüvedele vastavaid toiminguid. Praktilises elus ei saa vaadelda eesmärki tegevusest eraldi — eesmärgile viivad üksikud toimingud moodustavad osa sellestsamast eesmärgist: “Hüve olekski see, mida tegutsemisel saavutatakse /…/ see mida järgime ta enda pärast, mitte vahendina muu jaoks” (NE 1.7).

Ülimaks hüveks on õnn, mis on iseseisev väärtus, enesega piirduv (autarkês) ega vaja midagi enam lisaks. Seda õnne või `eudaimonismi' võib vaadelda mitmest seisukohast: vaimutegevuse või praktilise tegevuse suhtes, osalise või täielikuna jne. (Roche 1992: 47–49). Aristoteles ütleb ise, et õnn seisneb autarkias, kui elu on meeldiv omaette võetuna, selle enda pärast ja mitte millestki muust tingitult. Selleni viib inimesele ainuomane toimimine, mis leiab aset loogilise arutelu tulemusena. Muu toimimine, mis kuulub toitumise, kasvamise ja meeletaju juurde, on inimesel ühine taimede ja loomadega — ainult inimesele on iseloomulik aga loogiline arutelu (logos) ja mõistuse kasutamine (dianoein).

Inimese puhul ongi hüveks hinge võime tegutseda lähtuvalt loomutäiusest (aretê). Aristotelese järgi on loomutäius selle aluseks, mis paneb iga asja hästi tegutsema — nii on silm täiuslik siis, kui ta näeb hästi, inimene on loomuselt täiuslik hästi tegutsedes (NE 2.6). Aristoteles määratleb loomutäiust seadumusena (hexis), mis eeldab valikut, eelisotsustust (proairesis), mis peab olema vahepealne äärmuste vahel (mesotês) ja milleni jõutakse loogilise arutelu abil (logos), tehes otsustuse nagu mõistlik inimene (phronimos, NE 1106b36–1107a2). Vajalikud tingimused, millele loomutäius toetub, on seega valik, vahepealsus, loogiline arutelu ja mõistlikkus. Eetiline käitumine pole antud inimesele sünnipäraselt, see ei ilmu ka mehhaaniliselt mingi ühe põhjuse mõjul. Sellist lähenemist on peetud Aristotelese eetika üheks olulisemaks jooneks (Hardie 1968: 102 jj.).

Aristotelese loomutäiuse--käsitluse uudsus, võrreldes Platoniga, seisneb selles, et ta ei räägi inimesest sõltumatuna eksiteerivast aretê ideest (Platoni eidos), millele inimene peab püüdma läheneda. Iseolevatele mõistele rajanevaid käsitlusi nimetab Aristoteles sisutühjemateks (kenoteroi, NE 1107a30). Uudne on Aristotelesel ka see, et ta seostab loomutäiuse valikuvõimalusega ja vabastab seega pealesunnitud tegevused loomutäiuse hindamiskriteeriumist. Toimimine on eetiline sel juhul, kui on võimalus valida, kui ollakse teadlikud sellest, mida tehakse, ja toiming valitakse selle enda pärast ja mitte vahendina mingi muu tegevuse jaoks. Mitte hea tahe ei tee inimest kõlbeliseks, vaid hea ja õige tegevuse valimine (Snell 1986: 172). Platonil pidi inimese tegevus lähtuma inimesest võõrutatud objektiivsest normist, mis eksisteerib ideena. Kõlbeline on tema järgi inimene, kes tegutseb kooskõlas selle ideega. Aristoteles toob tegevusmotiivid inimesesse endasse ja vaatleb neid üksikute loomutäiuse liikide kaupa.

Aristoteles määratleb loomutäiust seadumuse (hexis) kaudu ja selle puhul on  just valik see, mis eristab seadumusi tunnetest (pathê) ja võimetest (dynameis). Seadumus (mida tavaliselt tõlgitakse inglise keelde kui state of character, state of mind, vt. Hardie 1968: 99) on mingi kindel viis reageerida välistele mõjutustele ja käituda teatud viisil. Seadumused on omandatud ja mitte loodusest kaasaantud või kaasasündinud omadused. Aristoteles eristab dianoeetlisi (mõistuslikke) ja eetilisi (kommetes avalduvaid) seadumusi. Seadumuste kujunemine eeldab teatud aega, mida võtab õpetamine või harjumuse kujunemine (kujundamine).

Nii nagu käsitööliseks või muusikuks saadakse õppides ja treenides, nii saadakse ka loomult täiuslikuks inimeseks täiuslikult ja hästi toimimise kaudu. Inimese êthos, s.o. tavapärane kommete avaldumise viis kujuneb välja pidevalt mingis suunas tegutsedes. Inimene ei saa ausaks mitte siis, kui räägib üks kord tõtt, vaid kui ta on alati valmis oma seadumuse tõttu tõtt rääkima.

EETIKAKÜSIMUSTE ERIPÄRA JA KOHT
TEISTE TEADUSTE HULGAS

Konkreetsete eetikaprobleemide üle arutleti ka enne Aristotelest. Varaseim näide pärineb Homerose Iliasest, kus küsimuse all on sõdurimoraal (24. 22–54: Achilleuse tegevus mõistetakse seal hukka kui inetu ja halb). Aristoteles tegi aga eetikaküsimused teoreetilise uurimise objektiks. Sealjuures sai ta aru, et võrreldes teiste valdkondadega filosoofias, on selle puhul ka oma kindlad erinevused. Erinevalt ontoloogilistest probleemidest, tuleb eetikast rääkides tegelda subjektiivsetest otsustustest lähtuvate küsimustega, mis pole kestvad ja muutumatud ja mis võivad erinevast küljest vaadates erinevatena tunduda. Lähtuvalt sellest ei saa eetikast kõneldes saavutada ka sellist täpsust nagu näiteks matemaatika puhul. Eetika iseärasuseks on ka see, et selle teaduse puhul pole eesmärgiks mitte nähtuse tunnetamine, vaid praktiline tegevus (praxis). Eetika on praktiline teadus, erinevalt teoreetilistest teadustest — viimastes on teadasaamine ja nähtuse tunnetamine omaette, enesega piirduvaks eesmärgiks. Aristotelese uurimuse eesmärgiks on näidata seda, kuidas saada tubliks ja üllaks inimeseks ja sellisena ka käituda. Sel eesmärgil teeb ta ka vahet teoreetilise ja praktilise mõistuse vahel. Aristotelese jaoks on eetika (või moraalifilosoofia) oma olemuselt praktiline ja sellisena vajalik tegelikes elusituatsioonides.

Aristoteles tegeleb eetikaküsimustega analüütiku vaatekohalt. Võib öelda, et ta küll vaatleb moraali, kuid ise ei moraliseeri. Kui jagada eetikaalased käsitlused preskriptiivseteks (ettekirjutavateks) ja deskriptiivseteks (kirjeldavateks), siis Aristoteles kaldub kindlalt viimase suunas, olles pigem vaatleja ja analüüsija, kui näpuga näitaja ja manitseja. Ka selles on ta Platonist, aga ka hilisemast kristlikust moraaliõpetusest erinev.

Kuigi Aristoteles tõuseb mõistete klassifitseerimise, loogilise süsteemi loomise ja teoreetilise analüüsiga abstraktsiooni kõrgematesse sfääridesse, jõuab ta lõpuks ikka välja praktika juurde, mida peab määravaks. Sealjuures on Aristotelesele algusest peale selge, et tegeldes inimesele spetsiifilise valdkonnaga, satutakse paratamatult ebamäärasusse, kuivõrd erinevused isikutes ja olukordades ei luba anda absoluutseid juhendeid — pole võimalik leida vastuseid, mis sobiksid kõikide juhtude jaoks ühtmoodi. Üksikotsustuses ja üksikolukorras määrab tulemuse üksikisiku valik, mille aluseks on väljakujunenud seadumus. Seda iseloomustavad üldisemad omadused, mida saab mõista ja kirjeldada.

Kuna inimese võimed ei realiseeru iseenesest, automaatselt, siis on nii Platoni kui ka Aristotelese jaoks tähtsal kohal kasvatus. Toimingud, mille kaudu võimed realiseeruvad, võivad omandada mitmesuguseid vorme ja siin tulebki mängu tegevuste eetiline külg ja kombetäius (êthikê aretê). Samas olukorras võib käituda ohjeldatult või ohjeldamatult, vapralt või aralt, õiglaselt või ebaõiglaselt, talitsetult või taltsutamatult. Seepärast peab juba lapsest peale inimesi suunama ja kasvatama, et just õiged asjad oleksid need, mis panevad inimese rõõmu tundma sellisel viisil, nagu peab, või siis, vastupidi, kurvastama (NE 2.6, 1106b21–23). Mis on aga see nii nagu peab ja mis on õige puhul mõõdupuuks, selle kohta ei anna Aristoteles lõplikku ja ühest vastust. Ta leiab üsnagi empiirilise lahenduse, väites, et see, mida teeb tubli (agathos), korralik (epieikês), üllas (kalos) ja eeskujulik inimene (spoudaios), ongi õige, ja sellele vastandub kõlvatu (phaulos), alatu (ponêros) ja halb (kakos) inimene oma tegudega. Kasvatuse puhul tuleb vaadelda inimese hinge kahest osast koosnevana: mõistuslik osa, see, mis võtab kuulda loogilist arutelu, ja mõistuseta osa, mis juhindub himudest. Kasvatuse abil saab panna mõistuseta osa alluma logosele ja seega taltsutada vahetult himudest tulenevat käitumist. Nii teenivadki tublil ja korralikul inimesel himud hüvelisi eesmärke, sellise inimese soovid alluvad mõistlikule kaalutlemisele ja seadumused (hexeis) avalduvad mõõdukas tasakaalus äärmuslike käitumisviiside vahel. Seega on ka naudingutel oma koht hüvedele vastavas elus. Vaimsete hüvede hulka kuulub ka mõistlikkus (phronêsis), kaine mõistus, mis juhib õige toimimise juures igas olukorras tegevust, nii et see leiaks aset üldist hüvet silmas pidades. Mõistlikkuse abil saab himustavas hinge osas tekkiv soov sellise kuju ja väljundi, mis vastab loomutäiusest lähtuvale käitumisele. Tubli inimene valib mõistlikkuse abil õige käitumise, toimib, nii nagu peab, st. õigesti.

Inimest määratleb Aristoteles Nikomachose eetikas mõistuslikult arutleva olendina (zôon logistikon). Koos mõtlemisvõime (dianoia) ja mõistusega (nous) kujundab just loogiline arutelu (logos) selle, mis eristab inimesi teistest olenditest. Nende kolme nähtusega seostuva tegevuse tulemusena kujuneb teadmine (epistêmê) ja selle alusel tegutseja on teadlik inimene (epistêmôn), kes püüdleb õige eesmärgi poole. Juhuslikult, hetke ajel, ilma plaanita tegutsev inimene ei toimi teadlikult.

Kõrgeimaks mõistuse vormiks on inimesel filosoofiline tarkus (sophia), vaimutööga tegelev hinge osa on ülim loomutäius ja just sellega seotud elus (bios theôrêtikos) näeb Aristoteles midagi jumalikku. Päris selgesti ei too ta aga välja selle jumaliku, vaimutöös toimiva hinge osa suhet praktilise, inimlikuma osaga. Nii jäävadki Nikomachose eetika lõpus kõlama kaks täiuslikkuse vormi inimeses: vaimutööga tegelev filosoof ja tavaolukordades kõlbeliselt käituv inimene. Esimene neist saab käia vaid väheste inimeste kohta, teine puudutab inimesi üldiselt.

Aristoteles konkretiseerib Platoni aretê mõistet ja vaatleb eraldi loomutäiuse vorme, püüdes leida nende õigeid piire, mõõtu. Sealjuures võtab ta aluseks täiusliku inimese omadused. Nende puhul on vaja esiteks, looduslikke eeldusi (physikê aretê) ja teiseks, nende loodulike eelduste eest hoolitsemist, kasvatust.

INIMENE JA ÜHISKOND

Aristoteles peab oma eetikat sissejuhatuseks riigikäsitlusele. Nikomachose eetika 10. raamatu lõpp kujutab endast juba Poliitika algust. Oluline on, et  riigikäsitlus tugineb tal inimese käsitlusele. Kui Aristoteles küsib Poliitika 7. raamatu alguses, milline on parim riigikorraldus, siis vastus kõlab, et selle leidmiseks tuleb uurida, milline on inimestele kõige eelistatavam elu (hairetôtatos bios, 1323a15–16), seda nii üksikisikute kui ka kõikide inimeste suhtes, jättes välja vaid erandlikud olukorrad. Selliseks eluks on aga vajalikud kolme liiki hüved: välised, kehalised ja hingega seotud ning õnnelik saab olla ainult kõigi kolme olemasolu korral (Pol. 1323a26–27). Siit on ka selge, et Aristoteles ei vaatle inimest kui riigile allutatud olendit. Tema määratlus inimesest kui ühiskondlikust olendist (zôon politikon, Pol. 1253a3) ei tähenda riigi tingimusteta valitsust üksikisiku üle ja inimese pidamist mutrikeseks riigiaparaadis. Aristotelese järgi on riigi üles--andeks tagada inimesele õnnelik elu, kuid inimene saab olla õnnelik ainult hästikorraldatud ühiskonnas. Nii saab Aristotelese eetikat mõista lõpuni tema riigiteadusega seoses (Waerdt 1991: 233).

Vaadeldes inimese tegutsemist suhetes ühiskonnaga, peab Aristoteles silmas muidugi kreeka polist — selle raames teostub inimese elu ja selles mõttes on inimese toimimist jälgiv teadus poliitiline, st. polisega seostuv teadus (politikê epistêmê, NE 1.2). Võib öelda, et nii Aristotelese kui ka teiste kreeka moraalifilosoofide eesmärgiks oli luua väärtuste süsteem, mille alusel saaksid inimesed ühiskonnas eksisteerida, kus loomulik käitumisnorm ja seadusega sätestatud käitumisnorm oleksid tasakaalus ega vastanduks. Seadusi on vaja selleks, et tagada kombetäius riigis, sest mitte kõik inimesed ei allu mõistusele, loogilisele arutelule ega lase end sellel veenda.

Riigikäsitlus lähtubki sellest, kuidas võiks inimene ennast ühiskonnas õnnelikuna tunda, sest just õnn (eudaimonia) on see, milles inimene näeb Aristotelese järgi oma tegevuse eesmärki. Õnne mõistega seostub aga ka põhimõtteline probleem, mis Aristotelese eetikat lugedes ilmneb — see on ühiskonnas valitsevatest hoiakutest ja väärtustest lähtuvad sisulised erinevused mõistetes ja neid tähistavates terminites. Nii tähendab eudaimonia küll õnne, kuid mitte niivõrd subjektiivset tunnet kui objektiivseid tingimusi, kus on tähtsal kohal teiste inimeste arvamus. Selles mõttes tähendab õnn ka materiaalseid hüvesid ja omadusi, mida antud ühiskonnas hinnati. Filosoofide ja Aristotelese jaoks sisaldab õnn muidugi ka kõrgemat hüvet, vaimseid väärtusi. Koostöö, ühis-- ja seltskondlikkuse silmaspidamine ei tähenda aga enda isiku allasurumist või iseenda kahjustamist, vaid vastupidi — on eelduseks ka iseenda hüvele.

NIKOMACHOSE EETIKA JA ARISTOTELESE
TEISED EETIKAALASED TEOSED

Kolmest moraalifilosoofiale pühendatud tööst on Aristotelesel ajaliselt varaseim Eudemose eetika, Nikomachose eetika aga on üks ta hilisemaid töid. Viimane on kirjutatud ka põhjalikumalt ja rahulikumalt arendatud mõttekäikudega, kui seda on varasem teos. Täpset loomisaega pole Nikomachose eetika puhul võimalik nimetada, periood, mille sisse seda on paigutatud, hõlmab aastaid 350–300 e.Kr. Sagedasem on viitamine ajale 300 aasta paiku (näit. Dirlmeier 1969: 372).

Magna Moralia ehk Suur eetika on teos, mille koostamine omistatakse Aristotelese järglastele ja õpilastele, peripateetikutele. Erinevalt Nikomachose eetikast, pole Eudemose eetikat ja Magna Moraliat antiikajal kommenteeritud. Aristotelese uurijate keskel valitseb seisukoht, et Eudemose eetika on saanud nime Aristotelese õpilase Eudemose järgi, kes oli ka selle teose väljaandjaks. Nikomachos, Aristotelese poeg võis olla hilisema eetikateose väljaandjaks ning see võiks olla aluseks ka teise teose nimetusele.

Sisult käsitlevad kõik kolm eetikaalast teost samu teemasid ja kohati kattub ka sõnastus. Nad annavad eetikaküsimustele sarnaseid vastuseid ja rajanevad lähedastele alustele. Nikomachose eetika kui hiliseim on arutlustes väljapeetuim ja ka esituslaadilt elavam. Küsimusi on tekitanud, miks selle keskmine osa, 5.–7. raamat, kordab täpselt Eudemose eetika teksti ja kas ta sellisena algselt üldse kuulubki Nikomachose eetika juurde.

ANTIIKAJA EETIKA JA KAASAJA MORAAL

Antiikaja eetika eesmärgiks on näidata, milline on kõlbeliselt täiuslik inimene. Selline inimene teeb kõlbeliselt õiget asja õigel põhjusel ja õigel viisil, nii et ta tunded on sellise tegutsemisega kooskõlas. Kaasaja moraalikäsitlusega võrreldes pole antiikaja eetikas rõhutatud välise reglementeerituse osa. Antiikaja eetikateooria ei saanud vahendiks, mis aitaks teha õigeid otsustusi, vaid ta näitas teed eetika alustest arusaamiseks ja nende aluste täiendamiseks ja muutmiseks (Annas 1993: 444–45). Antiigieetika ei anna lähteprintsiipe, mille rakendamisest sõltuks üksikjuhtude olemus. Erinevalt uusaja moraaliõpetusest ei keskendatud seal reeglitele, millele allumist tuli pidada eetilise käitumise aluseks. See, mis nähtub antiikaja eetikateooriast, tõestab, et oma isikust lähtumine ei tähenda veel egoismi ebamoraalsuse mõttes ja et mingi reegli mõtestamata järgimine pole veel igal juhul eetiline käitumine.

NIKOMACHOSE EETIKA TEEMAD
JA ÜLESEHITUS

Nagu Aristoteles Nikomachose eetika lõpus ütleb, on ta teos inimolemust puudutav filosoofia (peri ta anthrôpina philosophia). See on moraalifilosoofia, mis püüab leida vastust küsimusele, mismoodi peab inimene elama, mis on hea ja mis halb ta enda suhtes ja suhetes teistega. Sellise küsimuseasetusega pani Aristoteles aluse eetikateooriale. Nii kreeka êthikos kui ka ladina moralis on mõisted, mille taga on teatud seaduspärasused inimese käitumises. Nende avaldusvormideks on erinevatele inimestele omane tavapärane tegutsemis-- ja reageerimisviis. Êthos on selle aluseks, kuidas inimene käitub. Kreeklaste jaoks tähendas see harjumust, tava, kommet ja mida on mõnikord mõistetud ja tõlgitud erinevatesse keeltesse (mitte päris korrektselt) kui iseloomu. Eetos sisaldab objektiivset ja subjektiivset külge, viimasest lähtuvalt sisaldab eetos ka mõtteviisi ja vaimset hoiakut.

Nikomachose eetika on teos, kus Aristoteles käsitleb teadust, mis tegeleb inimese hüvede ja õnnega. See on praktiline teadus, mille eesmärgiks on näidata vahendeid tegutsemiseks. Niiviisi erineb ta teoreetilistest teadustest, mille eesmärgiks on millegi teadasaamine. Kui viimane tegeleb asjade muutumatute alglätete ja nende põhiolemusega (jumal, kosmos, matemaatikaseadused jne.) ja selliste asjadega, kus muutuse põhjus on loomu poolest asjas eneses, siis praktiline teadus uurib asju, mille muutuse põhjus on väljaspool ja mis võivad teiste mõjul muutuda. Selline teadus hõlmab ka inimese käitumist. Aristotelese jaoks pole hüve ja õnn abstraktne nähtus, vaid see avaldub tegevuses ja on teatud elamise viis.

Aristoteles esitab need teemad arutluse vormis, kohati polemiseerides ja erinevaid arvamusi välja tuues: ta viitab nii eelnevatele filosoofidele kui ka üldlevinud arvamustele. Üldpilt teose struktuurist näitab, et Nikomachose eetika koosneb neljast suhteliselt iseseivast osast. Need ei moodusta kõigi kümne raamatu piires ühtset tervikut ega pidevalt jätkuvat mõttearendust. Teemaarenduses kujunevad grupid, mis on üsna ebaühtlaselt seotud.

Esimesed neli raamatut moodustavad mõttearenduses terviku. 1. raamat annab üldpõhimõtte, kuidas mõista hüvet inimese jaoks. Andes ülevaate hingekäsitlusest psühholoogilisest aspektist, jaotab Aristoteles hinge 1. raamatu lõpus kaheks, loogiliselt arutlevaks ja loogiliselt mitte--arutlevaks. Niiviisi seotakse ka loomutäius ühelt poolt mõistusliku tegevusega, teiselt poolt kommetega.

2. raamatus räägib Aristoteles kombetäiusest (êthikê aretê) kui seadumusest. Mõistuse ja kommete täiuslikkuse teemat edasi arendades jätkab ta vaatlemist, kuidas need avalduvad ja kuidas seostuvad teiste hingenähtustega. Siin põhjendab ta ka oma põhiseisukohta äärmuste vältimise ja vahepealse käitumisviisi valiku vajalikkusest. Raamatu lõpus on lühiülevaade üksikutest loomutäiustest, mis aga ei hõlma siiski kõiki hiljem käsitletavaid omadusi.

3.–4. raamatus käsitletakse üksikuid loomutäiusi ja nendest kõrvalekaldeid. Sellele eelneb aga valikuvabaduse mõiste käsitlus ja arutlus selle kohta, mis on vabatahtlik, mis mitte ja kuidas sellele vastavalt ka käitumist hinnata.

5.–7. raamat ei jätka esimese nelja raamatu arutluskäiku, kujundades omaette rühma. See osa langeb kokku ka varasema eetikaalase teosega, Eudemose eetikaga. Vaatluse all on  loomutäiuste hulgast ka õiglus (5. rmt.), mis puudus 2. raamatu loetelus. Õigluse mõiste ei sobi hästi vahepealsuse põhimõttega, mis oli aluseks loomutäiuse hindamisel (mis on vahepealne õiglus?). 6. raamat tegeleb mõistusega seotud loomutäiustega ja vaatleb põhjalikult mõistlikkuse osa loomutäiuste hulgas. Teoreetilisele mõistusele ja vaimutööga seotud mõistuse osale pole osutatud nii suurt tähelepanu, nagu võiks eeldada nende hindamise järgi 10. raamatus. 7. raamat käsitleb ohjeldamatust ja tasakaalukust ning puudutab lõpupeatükkides ka naudinguteemat, väideldes selle vastu, et pidada naudinguid tervenisti halvaks.

8. ja 9. raamat moodutavad jällegi omaette terviku, olles pühendatud sõpruse analüüsile ja kalduvad niiviisi üldisest esituslaadist kõrvale ühe teema pikema käsitluse poolest.

10. raamat seob teose tervikuks, pöördudes uuesti õnneteema (eudaimonia) juurde, millega ka alguses tegeldi. Küsitavana tundub aga uus arutelu naudingute üle 10. raamatu alguses (1.–5. ptk.), mis osaliselt kordab 7. raamatu temaatikat. Lõpuarutluses tegeldakse tarkuse ja vaimutöö analüüsiga, mida peetakse kõrgeimaks loomutäiuste hulgas, jumalikuks ning eraldiseisvaks hingeosaks inimeses.

I raamat

  1. Uurimisaine määratlus: hüve kui inimtegevuse eesmärk, kõrgemad ja madalamad hüved; poliitikateadus kui inimese hüvet uuriv teadus.

  2. Teadmise olemus: teadmise täpsus sõltub uuritavast ainest.

  3. Mida tähendab inimese jaoks hüve: kui hüve seisneb selles, et ollakse õnnelik, siis mida tähendab olla õnnelik ja millistel tingimustel on inimene õnnelik? Mida peetakse üldiselt hüveks (nauding, kuulsus, rikkus)? Hüve kui midagi lõplikku ja iseendaga piirduvat. Õnne määratlus ja üldkehtivad arvamused õnne kohta. Kuidas õnneni jõutakse: õppimise ja harjutamise, jumala ja juhuse osa selles. Kas saab inimest eluajal õnnelikuks nimetada, kas on seost surnud ja elavate inimeste vahel.

  4. Loomutäiuse suhe õnnega, loomutäiuse jagunemine mõistuslikkusel ja kommetel rajanevaks, eetiliseks loomutäiuseks.

II raamat

  1. Kuidas tekib ja avaldub eetiline loomutäius? Korduvate tegevuste osa selle tekkes; liialduse ja puudulikkuse vältimise vajadus; eetilise loomutäiuse avaldumine tegudes, suhe naudingu ja kannatusega.

  2. Eetilise loomutäiuse määratlus seadumusena, mitte tunde või võimena; valiku tähtsusest ja vahepealse osast äärmuste vahel.

  3. Äärmuslike seadumuste iseloomustus ja vahepealse saavutamise vajadus: meelekogemuse ja loogilise arutelu tähtsusest selles.

III raamat

  1. Eetiline loomutäius ja vastutus oma tegude eest: kiita või laita saab vabalt valitud tegusid, mille asjaolusid teatakse. Eetiline loomutäius eeldab tegevusel valikut, mis järgneb eelnevale kaalutlemisele. Kaalutlemise iseloom, valik ja selle eesmärk: hüve või näiv hüve.

  2. Vaprus. Vapruse suhe hirmu ja julgusega; vapruse vastandite (argus ja hulljulgus) iseloomustus. Mis on tegelik vaprus ja milline on see vaid näiliselt. Vapruse suhe naudingu ja kannatusega.

  3. Tasakaalukus.

  4. Milliste tegevustega seostub tasakaalukus ja selle seos himudega. Tasakaalukuse vastandid (taltsutamatus ja tuimus).

IV raamat

  1. Loomutäius ja raha: lahkemeelsus ja suurejoonelisus ning nende vastandid (raiskamine, ihnsameelsus, kitsidus).

  2. Loomutäius ja kuulsus: suur eneseväärikus, enese--alandamine, auahnus.

  3. Loomutäius ja viha: leebus, äkkviha, kurjaloomulisus.

  4. Loomutäius suhtlemises: sõbralikkus, tõejärgimine, teravmeelsus, viisakus.

  5. Häbitunne kui näiline loomutäius.

V raamat

  1. Õiglus ja selle olemus: õiglus kui seaduslikkus ja õiglus kui võrdsus ning põhimõtteline vastavus. Korraldav ja riiklik õigus. Loomulik õigus ja seaduslik õigus.

  2. Ebaõigluse liigid. Õiglus jaotamisel. Kas võib iseennast ebaõiglaselt kohelda.

VI raamat

  1. Vaimse tegevusega seostuvad loomutäiused, nende jagunemine teadmise ja arutluse juurde kuuluvateks. Teadmine, oskus, mõistlikkus, tarkus, taiplikkus. Mõistlikkuse ja poliitika seos. Kaalutlemine ja mõistlikkus. Arusaamine ja mõistvus, nende suhe mõistlikkuse ja mõistusega. Tarkus kui alus eesmärgi seadmiseks, mõistlikkus kui vahendite valiku alus. Mõistlikkuse suhe loomutäiuse, kombetäiuse, õiguspõhimõttega.

VII raamat

  1. Ohjeldatus ja ohjeldamatus. Suhe tasakaalukuse, pehmuse, vastupidavuse, teadlikkusega.

  2. Naudingud tasakaaluka ja taltsutamatu inimese puhul. Kas nauding on hüve? Kehalised naudingud ja himud. Paratamatud ja mitte paratamatud naudingud.

VIII raamat

  1. Sõprus: mida tähendab olla sõber, toimida sõbrana ja tunda sõbralikkust, missugused on sõpruse vormid. Suhete vastavus ebavõrdse sõpruse puhul, armastada ja/või olla armastatud. Sõprus ja erinevad suhtlusvormid: sõprus ja õiglus, sõprus ja perekonnasuhted, sõprus erinevate suhetevormide puhul. Sõprus võrdsete ja ebavõrdsete poolte vahel.

IX raamat

  1. Erinevad ootused ja erimeelsused sõpruse puhul, heateo osutamine ja vastutasumine. Sõpruse katkestamine. Sõpruse vahekord suhtumises iseendasse, enesearmastus, poolehoid, üksmeel, heatahtlikkus.

  2. Enesearmastus. Kas õnnelikule inimesele on sõpru vaja? Kui palju peab olema sõpru ja kas neid on vaja rohkem õnne või õnnetuse puhul? Suhtlemine sõpradega ja seltsisolek.

X raamat

  1. Nauding ja erinevad vaated sellele: kas naudig on hüve. Kas igasugused naudingud on pahe. Naudingu määratlus ja tegevused, mis naudinguid saadavad. Naudingute erinevus, head ja kõlvatud naudingud.

  2. Õnn kui loomutäiusele vastav toiming, kui pingutus ja mitte meelelahutus. Mõistuse ja vaimutöö ülimus õnnelikus elus, mõistuse tegevus kui jumalik alge inimeses. Loomuse ja harjumuse osa tubliks inimeseks saamisel. Seadusandluse vajalikkusest ja riigimehe tööst: eetika üleminek poliitikaks.

TÕLKEST JA TERMINITEST

Aristotelese Nikomachose eetika sisu ja stiili eripära arvestamine seab tõlkija ette nõuded, mille järgimine paneb tihti tegema alternatiivseid valikuid. Seda äärmiselt lakoonilist, kokkusurtud ja elliptilist esituslaadi, mis on originaalis, pole täielikult võimalik vahendada ühessegi keelde, ilma et sisu mõistetevus selle all ei kannataks. Põhjuseks on teose teksti äärmiselt napp märkmestiil, mille juures jääb mõttekäigu jälgimiseks tihti väheks nendest vahenditest, mida tekst pakub. Samas vajavad Aristotelese mõtteskeemid väga täpset ja süsteemset vahendamist, et edasi anda kogu see loogiline konstruktsioon, millest Aristoteles lähtub eetikaküsimusi vaadeldes. Sellelaadse teksti tõlkimisel ilmnevad probleemid erinevad näiteks ilukirjandusliku teksti puhul esinevatest, kus eesmärgiks on luua meeleolu ja mõjutada tundeid. Aristoteles, kuulutanud Nikomachose eetika 10. raamatus teoreetilise arutluse ülimaks hüveks, tõestab oma väiteid ka teoreetilisele mõtlemisele ja mõistuseloogikale apelleerides. Siit edasi jääb loota, et tema teose lugemisele pühendatud vaimutöö ka lugeja täiuslikumaks muudab.

Aristotelese teoste tõlkimisel on peamisi ülesandeid leida järjekindlad vasted tema poolt kasutatud terminitesüsteemile. Peamised võtmemõisted peavad olema tõlgitud ühe põhimõtte järgi selliselt, et mitte kaotada loogilise süsteemi järjepidevust. Lugeja peab ka kreeka keelt mõistmata suutma jälgida põhiterminite esinemist nende erinevates seostes. Nagu tekstist selgub, on ka autoril endal raskusi nimetuste leidmisega neile eri vormidele, milles inimese loomuomadused ja kombed võivad esineda. Nii on Aristotelesel mitmeid mõisteid, sõnu ja tuletisi, mida ta on ise loonud või kasutanud esimesena mingis kindlas tähenduses (näit. ischyrognômôn, isemeelne; thrênêtikos, nutumeelne).

Üheks probleemiks on tõlkimisel asesõnade (see, tema jne.) üleküllus kreekakeelses tekstis, mis käib kaasas originaali kokkusurutud loengumärkmete stiiliga. Neil juhtudel, kui seda tingib sisust arusaamise vajadus, on kreeka asesõnade kohale tõlkes pandud nende aluseks olevad nimisõnad. Põhjust selleks annab eesti keele eripära võrreldes kreeka keelega: seal, kus kreeka keeles ütleb artikli vastavasooline vorm ära, mille kohta ta käib, võib näiteks eesti keeles erisooliste vormide puudumise tõttu asesõna `see' käia iga nimisõna juurde.

Omaette probleem on eesti keeles vastava eetikamõistete süsteemi loomine. Kreekakeelsed terminid olid teose kirjutamise ajaks kujunemisjärgus — enamus eetikasse puutuvaid sõnu olid Aristotelesel üleminekustaadiumis üldkeele kasutusalast teaduskeele mõisteteks (näit. logos, êthos, pathos, archê jne.). Ajalooliselt on eetika üks valdkondi, mis seostub tihedalt tavaeluga. Tegeldes küsimustega, mis on tähtsad ka igapäevakogemuses, jääb populaarne arusaam kõlblusmõistetest tähtsale kohale (vt. Dover 1974, Adkins 1970). Üldkeele sõna muutumine erialamõisteks tähendab aga sõnamahu kitsenemist ja konkretiseerimist. Ometi jäävad originaalkeeles lugeja jaoks alles ka endised konnotatsioonid ja kõiki neid tabada ning tõlkesse üle kanda on võimatu. Siin jääb ainuke võimalus — selgitada kommentaarides algkeele sõna tähendusvarjundeid ja põhjendada tõlkevastete valikut.

Aristotelese puhul on selgelt näha tendents kasutada mõisteid süstemaatiliselt. Eetikamõistete süsteemi loomisel on ta tuletanud uusi sõnu ja andnud neile kindla tähenduse. Siit ka põhimõte, et kui autor on teose piires mõistete kasutamises järjekindel, siis peab seda olema ka tõlge.

Aristotelese arutlused loomutäiuse üle lähtuvad sellest, et täiuslikud omadused on vahepealsed äärmuste vahel kahes suunas, kas liigsuse või puudulikkuse poole. Loomuomaduste kirjeldamisel järgib ta skeemi, kus mingi omaduse liialduse iseloomustamisele järgneb vahepealse suhtumis-- või käitumisviisi kirjeldus. Selline analüüs — üks äärmus, teine äärmus ja nende vahepealne — kordub Aristotelesel järjekindlalt justnagu rituaaltants oma väljamõõdetud sammudega.

Tõlkeprobleemid Aristotelese puhul on põhimõtteliselt erinevad näiteks nendest nõuetest, mida Platoni teoste tõlkimisel peaks arvestama. Platon tõestab oma ideid tihti poeetiliste võrdluste ja metafooridega. Võrreldes sellega tundub Aristoteles kuiva arutlejana, kes kujundliku esitusviisi asemel kasutab teoreetilist tõestusviisi. See seisneb nähtustevaheliste seoste kõrvutavas analüüsis, loogilis--süllogistlike väidete esitamises ning nende põhjal järelduste tegemises, nähtuste esinemise astme ja intensiivsuse kirjeldamises. Aristoteles arutleb kui kategooriate looja, määratledes nähtuse ulatuse ja piirid. Teiselt poolt ei tähenda see aga lootusetut formalismi ja eluvõõrust — ta esitus võib olla omal moel rafineeritult vaimukaski. Ta mõistab ka ise, et jäik süsteem äärmuste–vahepealse järgimisel pole alati võimalik. Samuti on tegevuse õigsuse hindamise juures: alati ei sõltu suhtumine sellesse objekti aja ja koha õigsuse arvestmisest: nii pole näiteks liiderlikkuse hindamisel vahet selles, kus, mis ajal ja kellega liiderdatakse.

PÕHIMÕISTED ARISTOTELESEL
JA NENDE TÕLKEVASTED

aretê, `loomutäius'on mõiste, mille traditsiooniliseks vasteks on eesti keeles olnud voorus (ingl. virtue, sks. Tugend, vt. NE 1.5, viide 12). Kreeka sõna aga ei tähenda mitte ainult moraali ja kombelisust, vaid igas suhtes täiuslikkust: nii tähendab sõduri--aretê — mehisust ja vaprust, silma-aretê aga head nägemist (vt. NE 2.6). Ka täiuslik mõtlemisvõime e. mõtlemistäius on ilmselt muud kui vooruslik mõtlemine. Seetõttu on ka inglise ja saksa keeles loobutud seostamast seda mõistet ainult kombelisusega ja uuemad vasted, excellence ning Tüchtigkeit, viitavad täiuslikkusele üldises mõttes.

eudaimonia, `õnn', on tõlkes sellise vastega oma sisumahult kitsam kreeka originaalist. Viimane ei tähenda ainult rahulolu, rõõmu, vaid viitab kõigele, mida elus võib soovitavat olla. See tähendab peale subjektiivse rahulolutunde ka selleks vajalikke objektiivseid eeldusi ja liitub heaoluga kõige laiemas mõttes. Heaolu võikski olla teiseks võimaluseks ja vaikivaks taustaks sellele mõistele. Eudaimonia lähtub inimese aretêst, ja Aristoteles kasutab seda kõrvuti mõistetega hüve ja eesmärk — õnn on siis, kui inimene toimib loomutäiusest lähtuvalt. Etümoloogiliselt tähendab eudaimonia jumalate soosingut inimese saatuse juures, olukorda, kus inimest saadab hea daimôn `jumalik jõud'. Õnn seostub Aristotelesel mõistusliku tegevusega. Õige arutlemine ja õige põhimõtte järgimine (orthos logos) on vajalik tingimus õnne jaoks. Sellepärast ei pea ta kohaseks rääkida eudaimoniast näiteks laste ja loomade puhul.

êthos, `loomutava', loomusest lähtuv käitumistava või harjumus, mis tähistab peale praktilise tegevuse ka mõtteviisi. Sellest lähtuvalt on êthikê aretê — kombetäius, eetilisuses avalduv loomutäius, mis pole sünnipärane, vaid kujuneb kasvatuse ja harjutamise tulemusena. Ethos on harjumus või tava.

logos, `loogiline arutelu' ulatub oma tähenduselt `sõnast' kuni `mõistuseni'. See on ratsionaalne hingeosa, millele vastandub alogon (mittearutlev). Sealt edasi tähistab analogon põhimõttelist vastavust. Kuigi logos tõlgitakse sageli `mõistusena', tähendab ta NE--s pigem tegevust, mitte niivõrd tegevuse kandjat. Mõistusega arutlemine, logos, annab käitumissuuna ja reeglid (vasteks on ka `põhimõte'). Välja arvatud üksikjuhud, on Aristotelesel see mõiste seotud kaalutlemisega, reflekteerimisprotsessiga, mis korraldab inimese käitumist. Kui need korraldused ja reeglid on õiged (orthos logos), siis on tegu hea tegutsemisega. Õige arutlemine ja selle tulemusel saadud õiguspõhimõte, orthos logos, kuulub loomutäiuse juurde. Logos kuulub mõtlemisvõime ja intelligentsi juurde ning vastandub tundele (pathos): logost ei saa kasutada nende puhul, kellele on vaja pathost (EE 1.1, 1251a). Logos tähistab Aristotelesel seega pigem mõistuse omadust või võimet millegi juurde jõuda. Tõlkes on kasutatud täiendsõna loogiline, et eestikeelses tekstis viidata selgemalt logos'e kasutamisele originaalis (vt. ka viide 7).

nous, `mõistus' tähendab võimet teoreetiliselt mõtelda, nö. puhast mõistust (seda eriti NE 10. raamatus). Selles mõttes vastandub talle phronêsis — praktiline mõtlemine, kaine mõistus, mõistlikkus. Aristoteles kasutab mõistet nous teistes teostes aga ka üldisemas tähenduses kui mõistust üldse, intellekti. Ta on aluseks teadmisele (epistêmê).

phronêsis, `mõistlikkus', praktiline, tegevuses avalduv mõistus, tähendades ka arusaamist ja arukust. On aluseks kombetäiusele. Nii etümoloogiliselt kui ka Aristotelese eetikasüsteemi järgi on ta otseselt seotud tasakaalukusega (sôphrosynê ), sisaldades sõnatüve phrên `rind, hing'.

pathos, `tunne ja selle tulemusena tekkinud tundeelamus' on eetika seisukohalt vaadates vastandiks mõistlikkusele ja mõistuslikkusele. See tähendab mõjutatust nii inimese tunnete kui ka meeleorganite suhtes, seega mitte tingimata kirge või kannatust. Pathos pole iseenesest hea või halb, vaid on seda loomutäiuse suhtes. Ta ei tähenda tihti mitte ainult tunnet, vaid ka sellest tekkinud reaktsiooni, sealt ka vajadus kasutada vastet `tundeelamus', kui tegu on kestvama tugeva tundega.

sophia, `tarkus' kuulub filosoofi tegevuse juurde ja selle aluseks on teoreetiline mõtlemisvõime. Mõnikord on see aga Aristotelesel ka oskuste tähenduses laiemas mõttes, nii nagu sophos võib tähendada peale filosoofi ka tarka inimest üldse.

synesis, `taiplikkus', tähendab arusaamist asjade seostamise kaudu.

dianoia, `mõtlemisvõime, mõistuslikkus' tähendab ratsionaalse hingeosa tegevusena asjade läbimõtlemist ja järeldamisvõimet, see on nous'i funktsioneerimine.

gnôsis, `tunnetus' on aluseks teadmisele ja iseloomustab ainult inimest, erinevalt meeletajust, mis on ka loomadel.

aisthêsis, `meeletaju' on Aristotelesel tunnetuse ja otsustuse aluseks, mis lähtus põhimõttest, et tunnetus liigub üksikult üldisele.

hexis, `seadumus' on inimese juures kalduvus (dispositsioon) mingi tundeelamuse või tegevusviisi suunas. Hexis on alusmõisteks loomutäiusest rääkimisel, määrates toimimise eesmärgi. Seadumus avaldub selles, mis inimeses kutsub esile naudingu või selle vastandi, kannatuse. Seadumus tekib toimimise käigus ja näitab inimese olemust. Aristotelese järgi on inimene selline, nagu ta tegevused on, mingi kindel toimimis-- või reageerimisviis iseloomustab inimest eetika seisukohalt. Seadumus iseloomustab inimest ka kehalisest küljest, näit. ka lihaste sitkust nimetab Aristoteles üheks seadumuseks (5.1; 1129b22).

dei, `peab' — seda väljendit võib nimetada Aristotelese eetiliseks imperatiiviks. Tuleb valida selline käitumisviis, tunnete ja tegutsemise avaldumise vorm, mis pole oma väljenduses ei liialdatud ega puudulik (hyperbolê ja selle vastand endeia), vaid on vahepealne, mõõdukas, paiknedes seega äärmuste keskel. Seega tähendab väljend peab ka sedasama, mida nagu on õige. Õige toimimisviisi määratleb Aristoteles nii aja, koha, objekti, viisi, eesmärgi ja põhjuse seisukohalt, näiteks NE 2.6, 1106b21–23: hote dei, eph' hois, pros hous, hou heneka, hôs dei. Õige on see, mis on vahepeal (meson) ning see kuulub aretê juurde. Siit tulenevalt oleks võimalus ka tõlkida, et tegutseda tuleb õigel ajal, viisil, põhjusel jne., nagu seda näiteks ingliskeelse tõlke puhul on tehtud. Olen eelistanud säilitada kreeka eeskujule lähedasemat väljendit nii, nagu peab, siis kui peab jne.

proairesis, `valik' tähendab ka eelistust. Kuna aga Aristoteles räägib sellest mõistest kui loogilise arutelu ja kaalutlemise tulemusest, siis tuleks vastele eelistus eelistada valikut kui teadlikku tegevust. Nii näiteks eelistavad midagi ka lapsed ja loomad, kuid nad ei tee seda loogiliselt arutledes. Valiku tähtsus on eetikaküsimuste juures otsustav, sest selle puudumisel (näiteks sunni puhul), kaob ka eetilisuse tähendus.

ergon, `toiming' on mingi nähtuse funktsioneerimine. Sõna kasutatakse nii protsessi kui selle tulemuse tähenduses (vasteteks ka toimingu tulemus ning töö). Energeia tähendab toimimist kui sooritust ja toimejõudu. Praxis on tegutsemine üldse, silmas pidamata mingit otsest tulemust. Poiêsis `looming, loomine' tähendab loovat tegevust ja selle tulemust, kus olulist osa etendab resultaat.

KOMMENTAARIDEST

Antiiktekstide kommenteerimise juures tuleb alati lahendada küsimus, mis seisukohalt, kui põhjalikult ja kuivõrd ulatusliku võrdlusmaterjali alusel seda teha. Lähtekohaks on siin kommentaaride põhiülesanne — anda tõlgitavas tekstis asuvate mõistete kohta lisainformatsiooni, nii et ka ilma eriteadmisteta antiikfilosoofias ja kreeka keeles saaks kasutatud nimetuste ja nähtuste olemus arusaadavaks. Seega viivad kommentaarid teksti laiemasse ajaloolisse, filosoofilisse ja keelelisse seosesse. Peale informatsiooni sisaldab osa kommentaare tavaliselt ka mõnevõrra interpretatsiooni elemente, olles kohati poleemilised ja väljendades tõlkija arusaama originaalteksti tähendusest. Alati tekib aga küsimus, millise piirini ja kui põhjalikult selliseid arutlusi esitada.

Nikomachose eetika on teos, mille kommentaarid võiksid ületada mitmekordselt teose mahu. Kui ulatuslikult tuua sisse võrdlust teiste autoritega, hilisemate interpretatsioonide analüüsi, selle kohta võib Nikomachose eetika kommenteerimisajaloos leida väga erinevaid lahendusi. Vanimad kommentaarid pärinevad juba antiikajast ja keskajast. Vanimaks kommentaatoriks on Aspasios (2. saj.), 3. saj. pärinevad Aristotelese tööde kommenteerijad Alexander Aphrodisias ja Aristotelese elust kõige põhjalikumalt kirjutanud Diogenes Laertios. Kreekakeelsed kommentaarid pärinevad veel Eustratioselt, Michael Ephesioselt ja anonüümselt kommentaatorilt (vt. Commentaria in Aristotelem Graeca. Berlin: Academia Litterarum Regiae Borussicae, 1882–1907, Bd. 19, 20, 22). Ladinakeelsete kommentaaride autoriteks on Antonius Muretus, Joachimius Camerarius, Obertus Giphanius. Nikomachose eetika oli ainuke Aristotelese eetikateos, mida juba antiikajal kommenteeriti. Ka Cicero on tuttav ainult sellega (De finibus 5.11). 14. saj. esitas Heliodoros Nikomachose eetika ümberjutustatud kujul.

12. saj. levis Aristotelese eetika ladinakeelses tõlkes vana eetika (ethica vetus) nime all. See ei tähendanud aga terve teose tõlget, vaid ainult osa sellest. 13. saj. tuli käibele ethica nova. Pole täpselt teada missuguses seoses  need tõlked olid Nikomachose eetikaga. Esimene kindel daatum on Pariisi ülikoolis peetud loengud Nikomachose eetikast aastatel 1235–1240. See eeldas ka ulatuslikumaid kommentaare ja selgitusi.

Kaasaja kommenteerimis-- ja tõlketraditsioon lähtub möödunud sajandi lõpust ja selle sajandi algusest, kui ilmusid mitmed tõlked koos põhjalike kommentaaridega inglise, saksa ja prantsuse keelde. Lähtuvalt selle keele ja kultuuritausta eripärast, millesse teost tõlgiti, erinesid alati ka kommentaarid.

Tõlgetest rahvuskeeltesse on vanim saksa väljaanne aastast 1791.

Eestikeelse tõlke juurde antud kommentaaride aluseks on järgmised põhimõtted.

  1. Seletada nimetusi, antiikaja reaale ja anda nende ajaloolised seosed.

  2. Avada oluliste mõistete sisu andes nende keelelise tausta originaalkeeles, tähendusvariandid ja etümoloogia.

  3. Põhjendada eestikeelse tõlkevaste kasutamist ja võrrelda neid teiste võimalike variantidega.

  4. Võrrelda Aristotelese arutluskäike teiste antiikautoritega, eelneva traditsiooniga ning tuua välja selle taustal antud käsitluse eripära. Siinkohal on eriti oluline võrdlus Platoniga, millele on siin suhteliselt palju tähelepanu pööratud. Samuti on tähtsal kohal võrdlus Platoni järglasele Speusipposele omistatud määratlustega, millele pole muudes varasemates kommentaarides eraldi tähelepanu pööratud. Neid eetikamõistete definitsioone on nimetatud ka Pseudo--Aristotelesele kuuluvaks. Siinses kommentaaris viidatakse neile Speusippose nime all.

  5. Vajadusel on tähelepanu juhitud ka käsikirjatraditsioonile ja selle erinevustele, kuid selleteemalist arutlust on piiratud ainult hädavajalikuga.

Iga uue tõlke kommentaaride puhul peab lahendama rea teoreetilisi ja praktilisi probleeme. Nii on ka siinsete kommentaaride juures kaks põhilist momenti, mille poolest need erinevad varasematest. Need erinevused tulenevad 1) teose viimisest eesti keelekonteksti, 2) võrdlusmaterjali valikust (Platoni, Aristotelese teiste teoste, antiiktragöödia materjali kasutamisest, kõrvutamisest kaas--aegsete ja järglaste töödega).

Eestikeelse tõlke aluseks on Oxfordis möödunud sajandi lõpul, 1894 ilmunud ja hiljem korduvalt avaldatud tekstiväljaanne sarjas Scriptorum Classicorum Bibliotheca Oxoniensis:

Aristotelis Ethica Nicomachea. Rec. I. Bywater. Oxford Classical Texts, Clarendon Press.

Võrdluseks on kasutatud ka saksa väljaannet, mis esmakordselt ilmus 1880. aastal ja mille 3. trüki avaldas O. Apelt:

Aristotelis Ethica Nicomachea. Rec. F. Susemihl, editio tertia curavit Otto Apelt. Lipsiae: Teubner, 1912.

Siinse tõlke seisukohalt võib märkida, et erinevuste puhul üleminekutes ühelt raamatult järgmisele, on järgitud Bywateri teksti (see puudutab üleminekuid 3.–4., 5.–6., 8.–9. ja 9.–10. raamatu vahel).

Kreeka tekstile viitav ridade numeratsioon pärineb traditsiooniliselt Immanuel Bekkeri väljaandest (Aristotelis Opera. Rec. I. Bekker. Academia Regia Borussica, 2 Bde., Berlin, 1831, kordustrükk: Darmstadt, 1960). Peatükkide jaotus järgib anglosaksi traditsiooni (erineb Bekkeri omast, mis on kasutusel Franz Dirlmeieri saksa tõlkes).

Väljaannete kreekakeelne tekst põhineb kuuel käsikirjal, millest vanim, Codex Laurentianus (10. saj.) on parim. See on ka I. Bekkeri väljaande põhiliseks allikaks. Vanuselt järgmine, Codex Parisiensis (12. saj.), on väärtuslik täienduste ja täpsustuste allikaks vanimale käsikirjale. Ülejäänud käsikirjadel pole tekstiväljaannetes määravat väärtust. Arvestatav on aga 13. saj. pärit ladinakeelne tõlge, mis järgib täpselt kreeka teksti ning mida täiendavad väärtuslikud kommentaarid (autoriks Thomas Aquinas).

Tänan Eesti Teadusfondi, mis G. Sorosi AEF toetusele lisaks aitas oma uuringutoetusega (grant 442) kaasa kreeka eetikaterminite eestikeelsete vastete tõlketeoreetiliste aluste uurimisel ja indeksi koostamisel.


Anne Lill