Gaius Valerius CATULLUS

Luuletusi

(Tlk. August Sang. RKA lk. 248-257)


II Väike värb, minu piiga silmarõõm sa
III Nutke, Venused, kurtke, armuhaldjad
V Elagem, Lesbia, armurõõme maitskem
VII Soovid teada, kui palju sa küll andma
VIII Catullus vaene
XI Furius, Aurelius
XIII Veel paar päeva
XIV Kui nii kalliks ei peaks ma sind
XXVI Ei mu osmikut piira põhjatuuled
XXVIII Piso kaaslased
XXIX Kas tõesti leplikult pealt kõike vaadata
XXXIV Koos Dianat on saatmas siin
XXXVI Oh Volusius, käpardite käpard
XXXVIII Cornificius, kurb on su Catullus
XLV Truu Septimius Acmet kaisus hoides
XLVI Külm ju kaob, kevad jälle soojust laotab
LI Õnnis nii kui taevased, neistki õndsam
LXXVI Kui mõõtes möödunud teed
LXXXIV Kui abikaas kohal on
LXXXVI Vihkan, ent armastan siiski
XCII Lesbia teiste ees mind taga räägib
CI Rohkesti sõitnud ma merd olen, rohkesti rahvaidki näinud



II
    Väike värb, minu piiga silmarõõm sa,
    kallis kaaslane - hellalt sind ta hoiab,
    kelmilt pistab su ette näpuotsa,
    et su tilluke nokk sealt kinni napsaks.
  1. Ikka, kui minu kaunil kullakallil
    kurb on olla või rind täis meelehärmi,
    siis ta mänguga armsalt aega viites
    lohtu leiab ja rõõmsaks meel saab jälle.
    Kui ka mul oleks keegi nõnda armas
  2. mängukaaslane, kui mind kurbus vaevab!

III

    Nutke, Venused, kurtke, armuhaldjad,
    kaasa leinake kõik, kel hing on rinnas!
    Kalli tüdruku lemmiklind on surnud,
    kalli tüdruku väike värb on surnud.
  1. Neiu lindu kui silmavalgust hoidis
    ja ka lind pidas neidu kalliks, just kui
    väike laps oma kullakallist memme.
    Ei ta lahkunud eales kalli rüpest,
    hüples sinna ja tänna, rõõmsalt aina
  2. siutsus veetleva käskijanna rõõmuks.
    Oh, ja nüüd juba rändab sünget teed ta
    sinna, kust pole keegi tagasi tulnud.
    Needus sulle, oh sünge, õudne Orcus!
    Kõik, mis kaunis on, ikka kaob su kurku.
  3. Nõnda meeldiva linnu meilt sa võtsid!
    Vaene värvuke! Õel ja ilge saatus!
    See on kõik sinu süü, et nutust nõnda
    tursund on minu kalli kaunid silmad!

V

    Elagem, Lesbia, armurõõme maitskem!
    Miks meil kuulata mossis, morne rauku?
    Krossist väiksem on väärtus nende jutul.
    Päike tõuseb ja looja veereb jälle,
  1. ent kui kustub me mööduv silmavalgus,
    jäädavasse me öösse jääma peame.
    Suudle mind tuhat korda, arm, ja anna
    mulle veel sada suudlust pealekauba.
    Suudle kaks tuhat korda või veel rohkem!
  2. Suudle kolm tuhat korda või veel rohkem!
    Kui on suudlusi nõnda palju, et me
    kokku arvata üldse neid ei jõua,
    ei siis kaetada saa meid kurjad silmad
    - meie suudluste arvu nad ei tea ju.

VII

    Soovid teada, kui palju sa küll andma
    peaksid suudlusi, et neist piisaks mulle?
    Nõnda palju kui kuuma kõrbeliiva
    leidub Liibüas, kõnnumaal Kyrenes,
  1. kus oraakel on Jupiteril ning kus
    sammas Battose auks on püstitatud;
    nõnda palju kui vaiksel ööl on tähti
    alla vaatamas armunute peale.
    Alles siis oleks õnnelik Catullus,
  2. kui ta suudlusi saaks sult nõnda palju,
    et ei teaks nende hulka kurjad keeles,
    lärmi lüüa ei saaks neist õelad hinged.

VIII

    Catullus vaene, aeg on narrust peast heita
    ja jätta see, mis ammu mööda on läinud!
    Ka sulle päike lahkelt alla kord paistis,
    siis, kui veel enda kütkes hoidis sind kallim
  1. nii armas kui saab olla üldse üks naine.
    Kui ruttu läks meil rõõmsas mängus aeg mööda!
    Mis veetles üht, see võrdsel määral teist paelus.
    Ka sulle päike lahkelt alla siis paistis.
    Et arm sind hülgas, tastki ütle end lahti.
  2. Kui läks, las minna! Hoia uhkelt pea püsti
    ja ikka vankumatult kindel meel olgu!
    Head teed! Su vastu on Catullus ükskõikne,
    su käest ta iial poolehoidu ei kerja.
    Kuid sul veel kahju on, kui lõpuks jääd üksi.
  3. Mis, vaene, siis sa peale hakkad maailmas?
    Kes on su vastu hea? Kes veel sind peab kauniks?
    Kes armastab sind veel, kes kaissu sind vaotab?
    Kel suudled suud? Kel hambad huulde veel salvad?
    Ent sul, Catullus, vankumatu meel olgu!

XI

    Furiùs, Aurelius, kès mind saatma
    valmis on siit kaugele Indiasse,
    võimsalt vood kus hommikutuules aina
    laksuvad randa,

  1. kus on loid araablane, ambukandvad
    parti rahvad, saagi ja hürka hõimud,
    sinna, veed kus Niilusest seitsmesuisest
    voolavad merre,

    või teispoole Alpisid, paikadesse,

  2. kus suur Caesar endale samba seadis,
    Reini maile või ka maailma äärde,
    Britimaa randa.

    Ei te karda hingele võtta ühtki
    saatust, mille taevad võiks saata mulle.

  3. Viige siis mu neiule nüüd mu vastus,
    kuigi see karm on.

    Olgu rõõm tal vastsetest austajatest:
    neid on nüüd tal kolmsada ühteaegu.
    Ühtki neist ta armsaks ei pea, ent kõiki

  4. vaevab ja piinab.

    Ei ta üldse nüüd enam mõtle mulle,
    kelle julmalt murdis ta truudusetus,
    nii kuis murdub põllu peal lill, mis satub
    adrale ette.

XIII

    Veel paar päeva ja siis, kui taevas nõus on,
    uhke lõuna, Fabullus, võid mult saada,
    kui sa enda poolt maitsvad road tood kaasa,
    veini, noore ja kauni tütarlapse
  1. ning ka lustaka meele, rõõmsa naeru.
    Ainult siis, kui sa kaasa need tood, võid sa
    uhke lõuna mult saada, sest et kukrus
    üksnes ämblikuvõrgud on mul praegu.
    Selle eest aga on mul siiras sõprus
  2. ja mis sõprusest veelgi hindamatum,
    võie on minul, mille kullakallis
    armuhaldjailt ja Venustelt sai kingiks.
    Nõnda lõhnab see, et sa soovid olla
    hiiglanina, et õndsalt haista aina.

XIV

    Kui nii kalliks ei peaks ma sind, oh Calvus,
    võiks su vaenlaseks muuta mind su kink ja
    rohkem vihkaksin kui Vatinius sind.
    Mis ma küll olen sulle halba teinud,
  1. et sa luulega võtsid nõuks mind tappa?
    Taeva nuhtlust on väärt klient, kes sulle
    kaela määris nii palju tühja pahna.
    Ent kui nii on, et vaevapalgaks said sa
    noori poeetisid luulesõbralt Sullalt,
  2. siis kõik hästi on ning ma rõõmu tunnen,
    et su vaev tasu sai nii rikkalikult.
    Helde taevas! See värk on õudselt vastik!
    Kas Catulluse jaoks sa hoidsid selle,
    et ta salmikuid loeks ja kõngeks siis, kui
  3. saturnaaliad rõõmupeoks on teistel?
    Ei, see temp läheb kalliks sulle!
    Nii kui koidab, ma tõttan poodidesse
    ning Suffenust, Aquinust, Caesiust seal
    kokku ostan ja läkitan kõik sulle
  4. kättemaksuks, et saatsid säärast mürki.
    Silmapilk minu kambrist välja käige
    sinna, kus teie koht, kaasaegne nuhtlus -
    väetid käpardid, maotud värsisepad!

XXVI

    Ei mu osmikut piira põhjatuuled,
    kallis Furius, ei ka lõunakaarest,
    õhtust, hommikust tormiraev mind ründa.
    Võlg viisteist tuhat ohtu viib mu hoone.
  1. Oi mis torm, hädaohtlik, hukkutõotav!

XXVIII

    Piso kaaslased, retkelt tulles on teil
    kompsud kerged ja tühja täis on kukkur.
    Noh, Veranius? Noh, mu hea Fabullus?
    Kuidas tunne on? Küllalt kas teid preetor
  1. tee peal nälga ja külma tunda laskis?
    Kas ka teil tulukirjadesse kantu
    lendu läks kohe? Mind mu preetor laskis
    kõik, mis teenisin, jälle välja anda.
    Selle palgaks, et iial häält ei tõstnud,
  2. mind mu Memmius peenelt paljaks kooris.
    Näen, et teilgi ei olnud teine saatus:
    tühja kukruga lõppes teie teekond.
    Jah, nii on nemad - kõik need suured härrad!
    Oh et taevased nuhtleks kõiki neid, kes
  3. Remust, Romulust nõnda häppi viivad!

XXIX

    Kas tõesti leplikult pealt kõike vaadata
    võib muu kui mängur, kelm või paadund lakkekauss,
    et on Mamurra käes maa teispool Alpisid,
    suur, rikas Gallia ning kauge Britimaa.
  1. Sa vaatad vaikselt pealt, oh mandund Romulus,
    nii et see ennast-täis ja praaliv kehkenpüks
    meil kõigis sängides võib ümber aeleda
    kui kiimaline kukk või vastne Adonis!
    Sa vaatad vaikselt pealt, oh mandund Romulus,
  2. just kui kaasmängur, kelm või paadund lakkekauss!
    Kas tõesti ainult seks, suur, ainulaadne juht,
    sa läksid võitma saart, mis kaugel õhtus on,
    et laiutaks see täkk, et nahka panna võiks
    ta aina miljoneid ja kümneid miljoneid?
  3. Kas heldus tõesti võib sel kombel manduda?
    Kas hoorand, prassind veel ei ole ta piisavalt?
    Läks algul tuulde kõik, mis jäänd eelkäijatelt,
    siis, mis Ibeeriast sai, Taho kullajõelt.
    Kuid nüüd on Gallial järg käes ja Britimaal.
  4. Miks säästa nurjatut? Ta ainus oskus on,
    et kähku rikkused ta kurku kaovad kõik.
    Kas selleks kõik maailm on paljaks rüüstatud,
    oh äi ja väimeespoeg, kaks kuulsat kangelast?

XXXIV

    Koos Dianat on saatmas siin
    süütud neiud ja noorukid.
    Laulgem, neiud ja noorukid,
    koos Dianale kiitust!

  1. Leto laps, oo Latonia,
    suure Zeusi soost sündinu!
    Õlipuu all tulid ilmale
    õitsva Delose rannal.

    Käskijanna mäeharjadel,

  2. laantes laiades, lopsakais,
    varjupakkuvais orgudes,
    valjuhäälsetel vetel.

    Tood, oh Juno Lucina sa,
    nurganaistele kergendust,

  3. kaitsed rändajat, Trivia,
    päikselt valgust tood, Luna!

    Jälgid aastate kulgemist,
    kuudeks hoolikalt jaotad neid.
    Heldelt valvad sa põllumeest,

  4. ande rohkesti annad.

    Ükskõik kuidas sind hüütakse,
    suur Diana, meid õnnista,
    nii kuis kaitsesid Romulust,
    kaitse kõiki ta lapsi.

XXXVI

    Oh Volusius, käpardite käpard,
    aita täita mu kalli neiu tõotust!
    Andis Venus ning Cupido ees mu
    kallim tõotuse, et ta veel kord mulle
  1. andeks andma on valmis ainult siis, kui
    kingiks endale saab Hephaistos-lääpjalg
    kõige kehvema värsisepa teosed,
    kui ma need kohe heidan leekidesse.
    Neiu tõotuse andis mõtlematult,
  2. ütles mõistagi ainult naljaks nõnda.
    Vete tütar, oh kõrkjaist pärjatatu,
    kel on altar Idalioni hiies,
    helde, suur jumalanna, kelle templeid
    täis nii Golgi, Ancona, Amathus ja
  3. Gnidus, Uria kui ka laevureile
    kõige meeldivam linn Dyrrachiumgi -
    tõotus täidetuks loe ja võta vastu
    ohver, olgugi juhm ja vaimuvaene!
    Ohvriks tulle ma heidan nüüd su teosed,
  4. oh Volusius, käpardite käpard!

XXXVIII

    Cornificius, kurb on su Catullus,
    kurb ja õnnetu, ning ta kurvameelsus
    tunnist tundi ja päevast päeva suurdub.
    Ent sa, kuigi see vaeva sult ei nõuaks,
  1. trööstiks mulle ei saada ühtki kirja.
    Miks sa piinad mind? Kas siis see on sõprus?
    Reake sõbralt mind haarab rohkem kui kõik,
    mis Simonides eal on kirja pannud.

XLV

    Truu Septimius Acmet kaisus hoides
    lausus armsale: Oh mu kallis Acme!
    Kui ma kallimaks kõigist muist ei pea sind
    ning kui niikaua kui on aastaid antud
  1. ikka armsaks ei jää sa mulle, Acme,
    siis mind Aafrika kuumas liivakõrbes
    lõhki kiskugu metsik, möirgav lõukoer.
    Nii ta lausus ja märgiks, et see nii on,
    võidu Amorid ümber aevastasid.
  2. Kauni pea pööras armsa poole Acme
    ning ta nooruki õnnelikke silmi
    kuumalt suudles ja vastu ütles nõnda:
    Ah Septimius, sa mu silmavalgus!
    Üks on tunne, mis ikka ühte seob meid.
  3. Pehmem on minul põu ja kuumem on ka
    leek, mis põues mul lõõmab lakkamata.
    Nii ta lausus ja märgiks, et see nii on,
    võidu Amorid ümber aevastasid.
    Tulnud ilmale on hea märgi all nad.
  4. Ikka armastus liitma jääb neid kahte.
    Ei ka Süüria, Briti saarte vastu
    kumbki neist oma armastatut annaks.
    On Septimius armas Acme meelest,
    nooruk Acmele kallim kõigist teistest.
  5. Kas veel õndsamat paari leidub kuskil,
    kas on armu, mis veelgi vankumatum?

XLVI

    Külm ju kaob, kevad jälle soojust laotab,
    läänetuultegi hingus lehvib kõikjal,
    sunnib vaikima õelad talvetormid.
    Jäta Früügia väljad nüüd, Catullus,
  1. jäta kuuma Nicaea rikkad nurmed.
    Ihkan Aasia kuulsaid, kirkaid linnu.
    Mõte mul juba tõttab rännuteele,
    käimiskihk juba on mu rõõmsais jalges.
    Aeg on lahkuda nüüd, oh armsad sõbrad!
  2. Kõiki meid kodumaalt me tee tõi siia,
    sinna nüüd iseteed kõik lähme jälle.

LI

    Õnnis nii kui taevased, neistki õndsam
    (kui saab olla õndsamat neist) on see, kes
    võib su vastas istudes otsa sulle
    vaadata aina,

  1. kuulda aina veetlevat naeru, ah, see
    viib mul vaesel mõistuse peast, kui vaatan
    sulle otsa, Lesbia, ühtki silpi
    öelda ei suuda.

    Keel on just kui halvatud, kust kui tuld on

  2. täis mu liikmed kõik - mina muud ei kuule
    kui su häält ja silmades äkki kõik kui
    ööga on kaetud.

    Jõudepõlv on kardetav, oh Catullus,
    jõudepõlv toob viljatuid pettepilte,

  3. jõudepõlv ka vürste ja rikkaid linnu
    hukka on saatnud.

LXXVI

    Kui mõõtes möödunud teed rahul olla me endaga võime,
    siis kui ausad ja head olnud on kõik meie teod,
    kui pole mõtlematult jumalaid hüüdest tunnistajateks
    tõotusi antud, et neid murda kord hoolimatult,
  1. sullegi siis, oh Catullus, kui kaua su päevad ka kestaks,
    rõõmu jääb lootusetust, õnnetust armastusest:
    kõik, mida üks inimlaps inimlapsele teisele eales
    head teha, head öelda võib, tehtud ja öeldud on sul.
    Armastust tundsid sa, kuid tasuks talt tänulikkust ei oodand,
  2. seepärast tarbetu on kauem sul piinelda veel.
    Ei, kõvaks tee oma põu, hädast end rebi julgesti lahti.
    Miks oled õnnetu veel? Taevaste soov pole see.
    Raske küll loobuda on, kui nii kaua on armastus kestnud,
    raske, kuid ikkagi tee kõik, mis su võimuses on.
  3. See on su ainuke pääs, ise võitu sa saama pead endast.
    Kokku end võta - ükskõik, kas seda suudad või ei.
    Taevased, tean, halastus pole tundmatu teile, sest tihti
    needki on teilt abi saand, surm juba seisis kel ees.
    Vaadake armulikult mind vaest ning kui seda väärin,
  4. välja siis rookige mul rinnast see nuhtlus, see katk,
    mis nagu halvatus mind ajapikku on terveni haarand,
    rõõmudki hoolimatult rinnast mul tõrjunud kõik.
    Ah, ma ei oota ju, et tema armastaks mind nagu enne
    või - mis veel võimatum on - et tema muuta võiks end,
  5. soovin vaid jõudu, et rind vabaks saada võiks piinade piinast.
    Taevased, täitke mu soov palgaks mu vooruse eest!

LXXXIV

    Kui abikaas kohal on, mind mu Lesbia armutult kohtleb
    ja sellel tohmanil siis ääretu rõõm sellest on.
    Lambapea, kas sa ei näe: minust kui ta ei mõtleks ja vaikiks,
    siis oleks korras ju kõik, laitus ja riid aga on
  1. märgiks, et meeles ma tal olen ikka - just armastustunnet
    ilmutab Lesbia raev, reedab, mis põues tal on.

LXXXVI

    Vihkan, ent armastan siiski. Miks nõnda? sa vastust mult nõuad.
    Miks, ma ei tea, aga nii on see ja suur on mu piin.

XCII

    Lesbia teiste ees mind taga räägib ja halvustab aina,
    ent kohe surra ma võiks, kui ta ei armastaks mind.
    Mis seda tõendab? Just nii mina Lesbiat sarjan, ent kui ei
    armastaks Lesbiat, ah, siis kohe surra ma võiks.

CI

    Rohkesti sõitnud ma merd olen, rohkesti rahvaidki näinud.
    Leinava meelega nüüd astun su hauale, vend,
    viimase andami toon, mis me kalleile koolnuile kuulub,
    tervitan põrmu, mis eal vastata mulle ei saa.
  1. Saatus mind hoolimatult igavesti viis lahku sust, vennas.
    Ah mina vaene, miks küll röövis nii ruttu su surm!
    Ohvri su hauale toon, nagu iidseist aegadest peale
    kombeks olnud me maal - venna käest vastu sa nüüd
    võta see viimane and, mis mu silmaveest niiske on alles!
  2. Jäädavalt, vend, sinust nüüd lahkuma pean ma, head und!


Kommentaare

III
Venused - mõeldud on graatsiaid
Orcus - surnuteriik, allmaailma jumal
[Tagasi luuletuse juurde]
VII
Battus - Küreene rajaja
[Tagasi luuletuse juurde]
VIII
laul on kirjutatud Lesbiast lahkumise puhul
[Tagasi luuletuse juurde]
XI
Furius, Aurelius - Catulluse vaenlased
Parti, saagi ja hürka hõimud - aasia rahvad
[Tagasi luuletuse juurde]
XIII
Fabullus - Catulluse sõber
kullakallis - Lesbia
[Tagasi luuletuse juurde]
XIV
C. Licinius Calvus (82-47) - poeet, Catulluse sõber, meile tundmatu Vatiniuse vaenlane
Sulla - keegi keeleteadlane
Suffenus, Aquinus, Caesius - vähetuntud poeedid
[Tagasi luuletuse juurde]
XXVI
Q. Furius Antias - Catulluse sõber, luuletaja
[Tagasi luuletuse juurde]
XXVIII
Piso, arvatavasti Lucius Calpurnius - konsul a. 58
Veranius - Catulluse sõber
preetor - siin provintsi asevalitseja
Memmius, Caius - preetor, kellega Catullus 57. aastal Bitüüniasse siirdus
[Tagasi luuletuse juurde]
XXIX
Mamurra - Caesari insenerivägede juht Gallias, ahnitses kokku hiigelrikkuse
Ibeeria - Hispaania
[Tagasi luuletuse juurde]
XXXIV
Leto laps - Diana; jumalanna Letol oli Jupiteriga kaks last, Apollo ja Diana
Trivia - Diana kui ristteede- ja nõidusejumalanna, kreeka Hekate; ühtlasi oli ta ka kuujumalanna
Juno Lucina - Juno kui sünnitajate kaitsja
[Tagasi luuletuse juurde]
XXXVI
Volusius - tundmatu saamatu poeet
Cupido - armastusjumal Amor
Hephaistos (lad. Vulcanus) - siin tulejumal, tuli
Idalion, Golgi, Ancona, Amathus, Dyrrachium - Venuse kultuskohad
[Tagasi luuletuse juurde]
XXXVIII
Cornificius - poeet, Catulluse sõber
Simonides - V saj. kreeka poeet
[Tagasi luuletuse juurde]
XLV
Septimius - keegi tundmatu
[Tagasi luuletuse juurde]
XLVI
Nicaea (kreeka Nikaia) - linn Bitüünias
[Tagasi luuletuse juurde]
LI
Luuletuse kolm esimest stroofi on tõlge Sappho luuletusest, vt. Kreeka kirjanduse antoloogia, lk. 103
[Tagasi luuletuse juurde]
LXXXIV
abikaasa - Q. Caecilius Metellus Celer, Clodia ("Lesbia") mees
[Tagasi luuletuse juurde]
CI
Luuletus on kirjutatud Bitüünias, kus oli maetud Catulluse vend
[Tagasi luuletuse juurde]