A N A X I M A N D R O S
Mileetosest (u. 610-546 e.Kr)

Valik tunnistusi · Fragmendid · Ikonograafia · Kreeka tekst · Kirjandus
Filosoofia geneesist · Uus maailmapilt


  1. Eludaatumid, teos, tegevus
  2. Algaluse (apeiron) kohta
  3. Loendamatu arv maailmu
  4. Kosmogoonia
  5. Kosmoloogia
  6. Zooloogia ja antropoloogia

IV. KOSMOGOONIA (1)

A 11 DK; Hippolytos, Ref. I 6, 2. ... liikumine on igavene, mille käigus sünnivad taevad. 

Aristoteles, Füüsika, VIII 1, 250b11. Kas liikumine tekkis kunagi ... või ei ole see tekkinud ega hävi, vaid on alati olnud ja on igavesti, surematu ja katkematu, omane olevatele asjadele nagu mingit liiki elu kõigele, mis eksisteerib looduses? ... Kõik kes arvavad, et maailmu on lõputu hulk, millest ühed tekivad, teised hävivad, ütlevad, et liikumine on igavene ... teised kes arvavad, et maailm on üks või mitteigavene, teevad liikumise kohta [vastavalt] samal järelduse.

A 26 DK; Aristoteles, De caelo, II 13, 295a7. Seda [st. keerisliikumist] peavad kõik vees ja õhus toimuva põhjuseks: nendes kandub alati suurem ja raskem keerisliikumise keskele. Seepärast ütlevad need, kes peavad taevast [st. maailma] tekkinuks, et maa koondub keskele. 

A 9 DK; Aristoteles, Phys. I 4, 187a20. Teised arvavad, et Ühest eralduvad selles sisalduvad vastandid, nagu ütleb Anaximandros ja need, kes ütlevad, et on üks ja palju, nagu Empedokles ja Anaxagoras, sest ka nemad eraldavad ülejäänu segust. 

A 9 DK; Simplikios, Phys. 24, 21. Selge on, et ta [Anaximandros] vaadeldes nelja elemendi üksteiseks muundumist ei pidanud ühtegi neist substraadiks, vaid midagi muud nendest. Ta seletas tekkimist mitte algelemendi muundumisega, vaid vastandite eraldumisega igavese liikumise läbi. 

A 10 DK; Ps. Plutarchos. Stromata 2. Ta räägib, et selle maailma tekkimisel eraldus igavesest [!] sooja ja külma sünnitav (gonimos), ning sellest kasvas maad ümbritsevale õhule -- nagu koor puule -- ümber tulesfäär; kui see purunes ja sulges endasse teatud ringid, tekkisid Päike, Kuu ja tähed.


  1. Anaximandrose kosmogoonia rekonstrueerimine seab meid raskuste ette. Viimasel ajal on valdavalt loobutud apeironi peripateetilisest interpretatsioonist lõputu substraadina (vt tunnistusi apeironi kohta ja märkusi). Kahn arvab, et varasemate kreeka filosoofiaajaloolaste (Burnet, Zeller) viga on olnud selles, et nad liialt on usaldanud Aristotelese koolkonna interpreteeringuid ja peab peripateetilist terminoloogiat (nagu hylê, stoîcheion, hypokeimenon) ebarahuldavaks, et nende kaudu edasi anda 6. saj. ideid (Kahn 1960:20). Ühe võimalusena on välja pakutud rekonstruktsioon, mille järgi Anaximandrose kosmogooniline protsess põhineb Chronosel -- lõputul ajal (vrd B 1  kata tên tou chronou taxin). See teeb Anaximandrose kosmogoonia lähedaseks orfikute kosmogoonilistele müütidele, Pherekydesele ja iraani mütoloogiale (vt West 1971, Burkert 1963). Märgime siinkohal vaid lühidalt, et kuigi kreeka filosoofia inspiratsiooniallikaid võib leida nii Mesopotaamiast kui Egiptusest, peab tunnistama iraani religioos-mütoloogiliste kujutluste oluliselt selgemat mõju 6. saj joonia mõtlejatele.
Palmett