D E M O K R I T O S
Abderast (u. 460 - u. 370 e.Kr)

Valik tunnistusi ja fragmente · Ikonograafia · Kreeka tekst · Kirjandus
Leukippos


  1. Antiikaja filosoofide järgnevustabeleist
  2. Demokritose õpetuse resümee
  3. Olemise printsiibid
  4. Õpetus aatomeist
  5. Tunnetusteooria ja loogika. Psühholoogia
  6. Elu, inimese ja ühiskonna tekkimine. Keelest ja kunstist
  7. Religioon ja ebausk
  8. Eetika ja poliitika

IV. ÕPETUS AATOMEIST

l. Atomistlike õpetuste ajaloost
67 A 7 D.; 146 L.; Aristoteles, Tekkimisest ja hävimisest 1.8.324b35: Kõige metoodilisemalt ja kõige suhtes ühe õpetuse põhjal on otsustanud Leukippos ja Demokritos, lähtudes sellest, mis on vastavuses loodusega, nagu see on. Mõnedele muistseist <filosoofidest> näis, et olev on <loogiliselt> paratamatult ühtne ja liikumatu, sest tühjus on mitteolev, liikuda aga polevat võimalik, kui pole <ainest> eraldatud tühjust, nagu ei saa olla ka paljusid <asju>, kui pole, mis neid <asju üksteisest> eraldaks... Mõned, lähtudes sellistest arutlustest, ületasid aistingu <piirid> ja eirasid teda, sest tulevat järgida mõistust, ning nad väidavad, et kõiksus olevat ühtne ja liikumatu, ja mõned, et ka piiritu, sest piir tuleks piiritleda tühjusega... Arutluste <loogika> järgi näib see järelduvat, tegelikkuse põhjal aga on selline arvamus lähedal hullumeelsusele... Leukippos aga arvas, et tal on arutluskäigud, mis, olles kooskõlas aistinguga, ei välista olemasolevate <asjade> tekkimist, hävimist, liikumist ega paljusust. Olles siin kooskõlas sellega, mis näib, ühtsuse pooldajatega aga selles <oletuses>, et pole liikumist ilma tühjuseta, ta väidab, et tühjus on mitteolev ja olevast miski pole mitteolev (1), sest otseses mõttes olev on täidetud olev. Kuid see pole ühtne, vaid on <osakeste> hulgalt piiritu ja osakeste väiksuse tõttu nähtamatu. Need <osakesed> kulgevad tühjuses - sest tühjus on - ja põhjustavad ühinedes tekkimise, lagunedes aga hävimise. Nad avaldavad mõju ja alluvad mõjule seal, kus nad juhtuvad kokku puutuma, sest just seal pole ühtsust. Ühinedes ja põimudes aga tekitavad nad <uusi kehi>... .

67 A 8 D.; 147 L.; Simplikios - Theophrastoselt, fr. 8 -, komment. "Füüsika"  1.2.184b15jj. juurde, 28.4: ...Sest pidades aatomite substantsi tihedaks ja täidetuks, ütles ta <s.o. Leukippos>, et see olevat olev ja kulgevat tühjuses, mida ta nimetas mitteolevaks ja väitis, et see olevat <olemas> mitte vähem kui olev. (Järgneb A 38, vt. eespool "isonoomia" all.)

155 L.; Philoponos, komment. "Tekkimisest ja hävimisest" 2.314a10 juurde, 15.15: Et ka nemad nii räägivad, nimelt et tekkimine toimuvat öeldud viisil, on selge, ütleb ta <s.o. Aristoteles>, Empedoklese väljendist "kuid on üksnes segu, ja segatu lahutumine", millest lähtudes ütles ka Demokritos, et kokkupandud <asjad, s.t liitkehad> erinevat nende <osakeste> poolest, millest nad koosnevad.

2. Üldist aatomeist ja tühjusest
A 56 D.; 180 L.; Cicero, Hea ja kurja piiridest 1.17: Ta <s.t. Demokritos> arvab, et need, mida ta nimetab aatomeiks, s.o. oma kõvaduse tõttu jagamatud kehad kulgevad piiritus tühjuses - kus pole ei ülemist ega alumist, ei keskmist, kaugeimat ega äärmist <kohta> -, sel viisil, et kokku põrgates omavahel haarduvad, mille tagajärjel tekivad  kõik olemasolevad ja nähtavad asjad, ning seda aatomite liikumist tuleb mõista <kui lähtuvat> mitte mingist algusest, vaid igavikust peale.

3. Aatom
67 A 28 D.; 140a, 200 L.; Aristoteles, Hingest .2.404a1jj.: Seetõttu ütlebki Demokritos, et ta <s.o. hing> on mingi tuli ja soojus; kuna vormid ja aatomid on <hulgalt> piiritud, siis nimetab ta kerakujulisi tuleks ja hingeks, otsekui niinimetatud kübemeiks, mis läbi akende tulevais kiirtes paistavad (2); nende <erinevate aatomite otsekui> kõigi seemnete segu (panspermia) nimetab ta loodusterviku stiihiaiks <s.o.põhielementideks> - nii ka Leukippos -,... .

A 37 D.; 204, (172, 197, 227, 293, 320, 339) L.; Simplikios, komment. Aristot. "Taevast" 1.10 juurde, 294.33: Mõned märkmed Aristotelese "Demokritosest" (3) selgitavad nende meeste (4) mõttelaadi. Demokritos arvab, et igaveste <kehade> olemuseks on hulgalt piiritud väiksed substantsid <s.t. aatomid>. Nende jaoks oletab ta teist kohta, suuruselt piiritut, ning nimetab seda kohta nimedega "tühjus", "eimiski" (uden) ja "piiritu" (apeiron), igaüht neist substantsidest aga "miski" (den), "tihe" ja "olev". Ta peab neid substantse nii väikseiks, et nad on meie aistinguile tabamatud. Neil on kõiksugused kujud ja vormid ning erinevused suuruses. Niisiis loob ja ühendab ta nendest otsekui stiihiaist silmale nähtavad ja aistitavad kehakesed. Nad olevat aga püsimatud ja kulgevat tühjuses oma sarnasusetuse ja teiste nimetatud erinevuste tõttu, kulgedes aga põrkuvad nad kokku ja põimuvad nii, et põiming paneb nad kokku puutuma ja üksteise lähedal olema, kuid ei loo neist siiski mingisugust tõelist ühtsust, sest olevat täiesti rumal <arvata>, et kahest või rohkemast võiks kunagi saada üks. Selle põhjuseks aga, et substantsid mõnda aega üksteisega koos püsivad, loeb ta kehade klammerdumisi ja vastuhaardumisi, sest mõned neist olevat kõverad, mõned konksutaolised, mõned nõgusad  mõned kumerad, teised jälle teiste erinevustega. Ta arvab, et nad haakuvad ja püsivad koos seni, kui mingi ümbrusest tulev tugevam sund neid vapustab ja nad laiali hajutab. Ta räägib tekkimisest ja selle vastandist, lahknemisest, mitte ainult elusolendite, vaid ka taimede, maailmade ja üldse kõigi aistitavate kehade puhul. Kui nüüd tekkimine on aatomite ühinemine, hävimine aga lahknemine, siis oleks tekkiminegi Demokritose järgi muutumine.

212 L.; Simplikios, komment. "Füüsika" 1.2.185b8 juurde, 81.34: Kui aga olev on ühtne nii nagu jaostamatu, siis <ei tohi unustada, et sõna> "jaostamatu" kasutatakse mitmeti (5), <mistõttu see on> kas siis see, mis pole veel jaostatud, mida aga on võimalik jaostada, nagu igaüks pidevaist <suurustest> (6), või see, mis loomult pole üldse jaostatav - seetõttu, et tal pole osi, milleks teda võiks jaostada, nagu punkt või monaad, või siis <see, mis on jaostamatu> seetõttu, et tal on küll osad ja suurus, kuid on mõjustamatu kõvaduse ja tiheduse tõttu, nagu igaüks Demokritose aatomeist.

A 60 D.; 368 L.; Aristoteles, Tekkimisest ja  hävimisest 1.8.326a9: Demokritos ütleb, et igaüks jaostamatuist <s.t. aatomeist> on raskem vastavalt <ta  suuruse> ülekaalule <võrreldes teiste aatomitega> (7)... . 368 L.; Simplikios, komment. "Taevast" juurde, 684. 20: Ta <s.t. Aristoteles> siirdub Leukippose ja Demokritose poolehoidjate juurde, kes peavad raskuse põhjuseks aatomite tihedust, kerguse põhjuseks aga tühjuselisandit. Ibid., 685.17: Sest tühjus... tegevat kehad kergemaks... üldse ja igati peavad nad selle põhjuseks, et <üks keha teisest> kergem on, seda, et temas on enam tühjust. Ibid., 712.27 (A 61 D.): Demokritose poalehoidjad arvavad, et kõigel on raskus, tuli aga seetõttu, et tal on väiksem raskus, kulgeb <talle kaalult> eelnevate (8) <kehade> poolt välja surutuna üles ja näib seepärast kergemana. Nad arvavad, et on olemas üksnes raske (9) 5 ja see kulgeb alati keskkoha poole.

224 L.; Simpliktos, komment. "Füüsika" 1.4.187b9 (see, mis on väliskujude <hulga> poolest piiritu, on mingil viisil tunnetamatu) juurde, 166.6: Demokritose ja Leukippose poolehoidjad, ehkki nad oletasid hulgalt piiritute algaluste olemasolu, oletasid ka, et neil <igaühel (10)> on üks ja piiritletud väliskuju (eidos) ja olemus (usia), nii et nende järgi algalus pole tunnetamatu, kui mitte selles suhtes, et nad omistasid neile piiritu <hulga> vorme (schêma) ja muud väliskujusse puutuvat (11).

235 L.; Lactantius, Jumala vihast 10.5: Ta <s.o. Demokritos> mõistis, et kui kõigi <aatomeil> oleks üks ja seesama loomus, ei saaks nad luua erinevaid asju sellises mitmekesisuses, mida me maailmas näeme olevat. Niisiis ütles ta, et neid on siledaid ja krobelisi, ümmargusi, nurgelisi ja konksukujulisi...

233 L.; Philoponos, komment. "Füüsika" 1.5.188a19 juurde, 116.21: Demokritos... et aatomid olevat vormide poolest üksteisele vastandlikud, sest ühed olevat nurgelised, teised mittenurgelised; on ju nurgeline mittenurgelisele vastandlik. Sama vastandlikkuse poolest erinevat ka kokkupandud <kehad>, sest ühed on nurgelistest, teised mittenurgelistest <aatomeist>. Ja <nad erinevad> ka aatomite järjekorra poolest, nagu näiteks siis, kui ühes <kehas> juhtuvad eesmised olema kerajad, tagumised aga püramiidikujulised <aatomid> (nagu näiteks inimesel on kerajad ülal - mistõttu pea on kerakujuline, püramiidikujulised aga lõualuu juures), teises jälle vastupidi, kuid eesmine ikkagi vastandlikuna tagumisele. Ja nad erinevad ka aatomite asendi poolest, nagu näiteks siis, kui ühes <kehas> on püramiididel tipud all, alused ülal (nagu näiteks lõualuus tipud on all, alused aga ülal), teises aga tipud ülal ja alused all.

246 L.; Philoponos, ibid.: ...nii et ka tema pidas olemasolevate <asjade> algalusteks vastandeid, nimetades vormi, asendit ja järjekorda abdera sõnadega rhysmos, tropê, diathigê: rhysmos - vorm, tropê - asend, diathigê - järjekord.

4. Tühjus
250 L.; Simplikios, komment. "Füüsika" 3. Sissej. 1.200b12 juurde, 397.2: Loodusuurijaist, kes elasid enne teda <s.o. Aristotelest>, Demokritose poolehoidjad arvasid, et liikumine toimub läbi tühjuse ja et tühjus on koht ilma kehata.

27O L.; Philoponos, komment. "Füüsika" 4.7.214a22 juurde, 613.21: Ja see <s.o. tühjus> ...on kehades laiali hajutatud ja takistab neid olemast pidevad, nagu väitsid Demokritose ja Leukippose poolehoidjad... (24) Väljaspool taevalaotust (12) aga olevat mingi omaette tühjus... .

5. "Mehhaanika", kosmogoonia ja kosmoloogia
283 L.; Aristoteles, "Füüsika" 6.10.240b30: Osatul pole võimalik liikuda ega üldse muutuda; liikumine saaks olla üksnes sel viisil (13), kui aeg koosneks "praegu"-test: siis oleks ta alati "praegu" <juba> liikunud ja muutunud, nii et ta ei liiguks kunagi, <juba> liikunud aga oleks alati... .

A 71 D.; 21, 304 L.; Aristoteles, "Füüsika" 8.1.251b12: Kui aga aeg on liikumise hulk või mingi liikumine, siis kuna aeg on alati, on paratamatu, et ka liikumine on igavene. Aja suhtes aga näivad kõik peale ühe (14) olevat üksmeelsed, sest nad ütlevad, ta olevat mittetekkinud. Ning Demokritos tõestab selle kaudu kõige tekkimise võimatust, sest et aeg olevat mittetekkinud. Simplikios, komment. esitatud koha juurde, 1153.22: Demokritos aga oli aja igavikulisuses niivõrd veendunud, et tahtes tõestada, et kõik pole tekkinud, kasutas ilmse <eeldusena> seda, et aeg pole tekkinud. Ibid., 1196.8: ...Alexandros aga ütleb, et aatomid olevat nende esiletoojate <s.o. atomistide> järgi ka nendest <koosnevate> ühendite tekkimise põhjusteks, kuigi see on mitteaistitav... .

361 L.; Simplikios, komment. "Taevast" 4.1.308a13 juurde, 679.1: ...öeldes, mida ta ise <s.o. Aristoteles> peab ülemiseks ja mida alumiseks, vaidleb ta vahepeal vastu neile, kes ei arva, et kosmoses on midagi, mis on ülemine ja mis on alumine. Sel seisukohal olid Anaximandros ja Demokritos, sest nad oletasid, et kõiksus on piiritu.

A 67, 69, B 167 D; 19, 18, 288 L.; Simplikios, komment. "Füüsika" 2.4.196a24 juurde, 327.24: Aga ka Demokritos seal, kus ta ütleb, et "kõiksuguste väliskujude (15)" <s.t. aatomite> keeris eraldus kõiksusest" (kuidas ja mis põhjusel, seda ta aga ei ütle), näib laskvat ta tekkida iseeneslikult ja juhuslikult. Philoponos, komment. sama koha juurde, 265.5; ...selline nende <s.t. elementide> liikumine, mille tagajärjel nad üksteisest lahknevad...

300 L.; Simplikios, komment. "Füüsika" 8.1.250b juurde, 1120.18: Ta <s.o. Aristoteles> ütleb seda, et loodusuurijad "loovad maailma tekkimise teooriat" (kosmopoiein (16)) mitte selles mõttes, et nad väidavad maailma olevat tekkinud ajas, vaid et nad esitavad ta ühinemise liikumise tulemusena. Nii ka Demokritos loob maailma tekkimise
teooria... <väites, et> jagamatud kehad ühinevad ja lahknevad.

38, 301 L.; Cicero, Saatusest 10.22: Kuidas on võimalik, et nad <s.o. aatomid> üksteisest tõukuvad, kui jagamatud kehad kulgevad <oma> raskuse tõttu sirgelt püstjoontes, nagu arvab Epikuros?... Selle õpetuse <s.o. õpetuse kõrvalekaldumisest, parenklisis> tõi Epikuros sisse, kartes, et kui aatom igavesti kulgeks oma looduspärase ja paratamatu raskuse tõttu, poleks meil miski vaba, sest hing liiguks selliselt, nagu teda aatomite liikumine sunnib. Demokritos, aatomite looja, eelistas jagamatutelt kehadelt looduspärase liikumise äravõtmisele seda, et kõik toimuks paratamatuse läbi.

A 47 D.; 311 L.; Aëtios 1.23.3: Demokritos esitas ühe lükumise liigi - võnkumispärase (to kata palmos) (17).

312 L.; Suda, s.v. Heimarmenê: Ja Demokritos ütles ... need väikseimad kehad, ilmselt kulgevad ning üles ja alla võnkuvad ning põimuvad ja lahkuminevad ning paratamatuse sunnil ringi kulgevad... .

A 58, B 168 D.; 313, (196a, 260, 332, 333, 364) L.; Aristoteles,."Füüsika" 8.9.265b24: ...nemad aga ütlevad, et liikumine toimub tühjuse tõttu, sest ka nemad väidavad, et looduse (physis) liikumine on ruumiline liikumine. Simplikios, komment. esitatud koha juurde,.1318.33: <Loodus>, s.t. looduslikud, esmased ja jagamatud kehad, sest neid nimetasid nad looduseks/loomuseks (physis) ja väitsid, et need, liikudes neis oleva raskuse tõttu läbi tühjuse, mis annab teed ega pane vastu, liiguvad ruumiliselt, sest nad väitsid, et need <kehad> võnguvad (peripalassesthai)(18); ning nad omistavad selle liikumise stiihiaile <s.t. aatomeile> mitte ainult kui esmase, vaid ka kui ainsa, teised <liikumised> aga neile <liitkehade>, mis on stiihiaist <tekkinud>), sest nad ütlevad, et need kasvavat, kahanevat, muunduvat, tekkivat ja hävivat, kuna jagamatud kehad ühinevad ja lahknevad.

A 63 D.; 315 L.; Aristoteles, Tekkimisest ja hävimisest 1.7.323b10: Demokritos ainsana väitis omapäraselt, erinevalt teistest, sest ta ütleb, et mõjustav ja mõjustatav on üks ja seesama ning samasugune. Sest polevat võimalik, et erinevaid ja erisuguseid üksteise poolt mõjustatakse; isegi siis, kui erinevad üksteist kuidagi mõjustavad, juhtub see nendega mitte sel määral, kuivõrd nad on erinevad, vaid sel määral, kuivõrd <neis> on midagi üht ja sedasama.

B 164 D.; 316 L.; Sextus Empiricus, 7.116: Muistne arvamus, et samasugused tunnetavad samasuguseid (19)... Kuid Demokritos kannab selle mõttekäigu üle nii hingega kui hingeta <asjadele>. "Ühinevad ju ka loomad," ütleb ta, "sama liiki loomadega nagu tuvid tuvide ning kured kurgedega, ja samuti on ka teiste mõistusetutega. Nii on aga ka hingeta <asjadega>, nagu võib näha seemneist nende väljasõelumisel ja kividest lainemurrus, sest ühel juhul paigutuvad sõela keerlemisel läätsed läätsedega, odraterad odrateradega ja nisuterad nisuteradega, teisel juhul heidetakse laine liikumisel pikergused kivid samasse kohta koos <teiste> pikergustega, ümmargused aga ümmargustega, nagu oleks nendes asjades mingi kokkuajav <jõud>."

A 47 D.; 323, (207, 365) L.; Aëtios, 1.12.6: Demokritos ütleb, et algkehadel (need on "tihedad") ei ole kaalu (20), liiguvad nad aga vastastikuse tõukumise tõttu piiritus. Võimalik olevat ka maailmasuurune aatom.

67 A 14 D.; 323, 295 L.; Simplikios, komment. "Taevast" l.7.275b29 juurde, 242.21: ...need aatomid kulgevad püritus  tühjuses, olles üksteisest eraldatud ja erinedes vormide, suuruste, asendi ja järjekorra poolest, ning üksteisega kohtudes põrkavad nad kokku ja ühed põrkavad tagasi, kuhu juhtub, teised aga põimuvad üksteisega vastavalt vormide, suuruste, asendite ja järjekordade vastavusele (symmetria) ning püsivad koos, ja sel viisil teostub kokkupandud <kehade, s.o. liitkehade> tekkimine.

336 L.; Philoponos, komment. "Tekkimisest ja hävimisest" 1.1.314a8 juurde, 10.15: Need aga, kes oletavad mitmete stiihiate olemasolu, võivad eristada tekkimist muundumisest, oletades, et tekkimine ja hävimine <toimuvad> ühinemise ja lahknemise tõttu, muundumine aga <stiihiate> asendi ja järjekorra muutumise tõttu, nagu oletasid Demokritose ja Leukippose poolehoidjad... .

340 L.; Philoponos, ibid. 1.9.327b23 juurde, 192.29: ...segunevad <kehad> ei säilita oma väliskuju, vaid nad lagunevad nendeks, millest koosnevad, ja sel viisil on kõrvu stiihiad ise, nagu väitsid need, kes oletasid aatomite olemasolu.

A 40 D.; 349 L.; Hippolytos, 1.13.2: ...maailmu olevat piiritu <hulk> ja nad erinevat suuruse poolest (21). Mõnedes polevat ei päikest ega kuud, mõnedes olevat nad suuremad kui meil ja mõnedes olevat neid rohkem. Maailmade vahemaad olevat ebavõrdsed ja ühes kohas <olevat maailmu> rohkem, teises vähem; mõned kasvavat, mõned õitsevat, mõned kahanevat, ja ühes kohas nad tekkivat, teisal hääbuvat. Hävivat nad aga seetõttu, et üksteisega kokku põrkavad. Mõned maailmad olevat tühjad elusolendeist, taimedest ja igasugusest niiskusest.

343 L.; Simplikios - Alexandroselt -, komment. "Taevast" 1.10.279b12 juurde, 294.26: ...Nende <s.o. Demokritose poolehoidjate> järgi nii nagu kõigest muust igaüks tekib ja hävib, nii ka igaüks <hulgalt> piiritutest maailmadest; nad väidavad, et nii nagu kõige muu puhul tekkiv pole samane hävinuga, või kui, siis vaid <üldise> väliskuju poolest, nii ka maailmade puhul... <üksnes> aatomid jäävad samaks, olles mõjustamatud... .

346 L.; Philoponos, komment. "Füüsika" 2.4.195b28 juurde, 262.2: ...oletades <hulgalt> piiritute maailmade olemasolu, väitis Demokritos, et <vaid> juhuslikult tekkis selles piiritu tühjuse osas see maailm, teises teine. Ta ütleb, et ka <kõige> olemasoleva korrastatuse (diakosmêsis) põhjuseks olevat juhus.

A 81 D.; 350, (6) L.; Cicero, Akadeemia õpetused 2.13.55: ...Demokritos ütles, et maailmad on loendamatud ja seejuures on mõned omavahel mitte ainult sarnased, vaid kõigiti täielikult ja tingimusteta võrdsed, niivõrd, et nende vahel pole üldse mingit vahet ...ja nii ka inimesed <vastavalt ühes ja teises maailmas>.

82 D.; 344, 44 L.; Simplikios, komment. "Taevast" 1.10.280a23 juurde, 310.5: "Sest maailma lagunemine ja häving," ütleb ta <s.o.Alexandros>, "<toimub> mitte ta ainesse (hylê), millel oleks võime <jälle> maailmaks saada, vaid <ta läheb üle> teise maailma, ja et need <s.t. maailmad>) on <hulgalt> piiritud ja üksteist välja vahetavad, pole paratamatust, et toimuks tagasipöördumine jälle sellekssamaks <maailmaks>." Nii arvasid Leukippose ja  Demokritose poolehoidjad... Demokritose maailmad, muutudes teisteks maailmadeks ja koosnedes samadest aatomitest, on samased väliskujult <s.o. vormilt, tüübilt>, kuigi mitte arvult <s.o. pole individuaalselt samased>.

354 L.; Plutarchos, Lauakõnelused 8.9.3,733c: Kuid me teame, et demokritoslased räägivad ja kirjutavad, et kui väljaspool <meie maailma asuvad> maailmad hukkuvad ja võõrad kehad väljavoolust juurde voolavad, saavad siin <maa peal> sageli alguse katkud ja ebatavalised kannatused.

360 L.; Ioannes Saresberiensis, Polycraticus 8 (Patrol. Lat. 199. 722-723): Kuulsusest küllastamatu süda oli <Makedoonia> Aleksandril, kes vastas oma kaaslasele Anaxrarchosele, kui see talle teatas, et Demokritose õpetuse järgi on olemas loendamatud maailmad: "Oh mind viletsat, kes ma seni pole vallutanud isegi mitte ühteainsat." Elias, Eessõna "Kategooriaile" 112.23: Kui Arstoteies kord ütles, et Demokritose järgi on piiritu hulk  maailmu, siis, räägitakse, hakanud Aleksander nutma, sest polnud suutnud vallutada tervenisti isegi mitte üht maailma.

 A 57 D.; 381 L.; Aristoteles, Metafüüsika 11.2.1069b22: Ja  nagu ütleb Demokritos, kõik oli koos jõu, mitte aga tegevuse poolest <s.o. potentsiaalselt, mitte aktuaalselt (22)>. 381 L.; Themistius, komment. "Taevast" 3.2.300b8 juurde, 162.24: Nad väidavad, et enne maailma <moodustumist> olid tühjuses ja piiritus ajas loendamatud kehad, otsekui jaostamatud, nagu oletas Leukippos.

6i A I D.; 289, 318, 355, 382, 389 L.; Diogenes Laërtios, 9.30-33: Leukippos... arvas, et kõik <asjad> on <hulgalt> piiritud ja muutuvad üksteiseks, kõiksus aga on tühi ja kehi <s.o. aatomeid> täis. Maailmad aga tekkivat, kui kehad langevad tühjusse ja üksteisega põimuvad, liikumisest aga tekkivat nende kasvamise (23) tagajärjel tähtede loomus (physis) <s.o. substants>. Päike kulgevat suuremas ringis ümber kuu<-ringi>; maa kanduvat, keereldes keskkoha ümber. Tema vorm olevat käsitrummi kujuline. ...Kõiksust nimetab ta, nagu juba öeldud, piirituks; sellest olevat osa täidetud, osa tühi, mida ta nimetab ka stiihiaiks. Maailmad sellest <s.o. täidetust - aatomeist - ja tühjusest> aga olevat <hulgalt> piiritud ja lagunevat jälle selleks. Tekkivat aga maailmad järgmiselt: piiritust (24) eraldudes kulgevat arvukad, kõiksuguste vormidega kehad <s.o. aatomid> suurde tühjusse; kogunedes moodustavat nad ühtse keerise, milles üksteisega koku põrkudes ja kõigiti ringeldes nad lahknevat, eraldudes samasugused samasuguste poole. Et nad <oma> hulga tõttu ei saa enam tasakaalus ringi kulgeda, minevat väiksed <aatomid> väljaspoolsesse tühjusse otsekui välja pudenedes, ülejäänud aga püsivat koos ja põimudes jooksvat üksteisega kokku ning loovat mingi esmase kerakujulise ühendi (systêma). See eraldavat (25) endast otsekui kesta, mis hõlmab endas kõiksuguseid kehi; et need keskkoha vastupanu tõttu ringi keerlevat, saavat ümbritsev kest õhukeseks (26), sest kogu aeg voolavat kokku keerisega kokkupuutumise tõttu tihedas naabruses olevad <kehad>. Ja nii tekkivat maa, kui keskkohta kandunud <kehad> jäävad koos püsima. See aga jälle, mis hõlmab otsekui kest, kasvavat väljastpoolt <tulevate> kehade juurdevoolu tõttu: et ta kulgeb keerises, siis ühendab ta <endaga> kõik, millega kokku puutub. Mõned neist <kehadest>, põimudes kokku, loovat ühendi, esialgu väga niiske ja porise; kuivanud ja koos terviku keerisega ringi kulgenud, seejärel süttinud, moodustavad nad tähtede loomuse <=substantsi>. Päikese ring <s.o. orbiit> olevat kõige välisem, kuu oma aga kõige maalähedasem, kuna teised olevat nende vahepeal. Ja kõik tähed süttivat <ja hõõguvat> kulgemise kiiruse tõttu, päike aga süttivat veel ka tähtedest; kuu olevat saanud vähe tuld. Päike ja kuu varjutavat *** <Lakuun tekstis?> <sodiaagi kalle aga olevat tekkinud> (27) seetõttu, et maa kalduvat lõuna poole; põhjapoolsed alad olevat alati lumega kaetud, väga külmad ja jäätunud. Ja päike varjutuvat harva, kuu aga pidevalt, sest nende ringid pole võrdsed. Ja nii nagu olevat olemas maailma tekkimised, nii ka kasvamised, hääbumised ja hävingud, vastavalt teatud paratamatusele; milline see aga on, ta <ei> (28) selgita.

A 40 D.; 391 L.; Hippolytos, 1.13.4: Meie maailmas olevat maa tekkinud varem kui tähed; kuu olevat all, seejärel päike, seejärel liikumatud tähed. Ning ka planeetidel polevat võrdne kõrgus. Maailm aga õitsevat kuni ta ei saa enam midagi väljastpoolt juurde võtta <s.o. endaga ühendada>.

A 95 D.; 402 L.; Aëtios, 3.13.4: Demokritos <oletas, et> väiksuse ja kerguse tõttu Maa algselt rändab, aja jooksul tihenenult ja raskenenult aga jääb seisma.


  1. Lurje aktsepteerib Heideli konjektuuri - mê on 'mitteolev' asemel meion 'vähem' -, mis annab mõtte "... tühjus on mitteolev, kuid olevast mitte vähem olev, otseses mõttes olev aga on...".
  2. Lauseosa "nimetab ta kerakujulisi... paistavad" on Diels pidanud glossiks.
  3. Pole säilinud.
  4. Leukippos ja Demokritos.
  5. Eestikeelne 'jaostamatu' annab edasi muidugi vaid ühe kr. adiaireton tähendusist, teise jaoks on eraldi vorm 'jaostamata'.
  6. Lurje arvates Empedoklese teooria.
  7. Lurje interpretatsioon:"...igal jaostamatuist on võrrelduna teistega suhteline kaal."
  8. S.t. raskemate; teine interpretatsioon: suurema kaalu tõttu varem alla vajunute.
  9. S.t. igal kehal on oma raskus.
  10. Lurje konjektuur.
  11. Lurje arvates on silmas peetud suurust, asendit ja järjekorda.
  12. S.t. väljaspool meie kosmost, kosmoste vahel.
  13. Poleemika käigus järgneb atomistide seisukoha esitus.
  14. S.o. peale Platoni.
  15. Lurje aktsepteerib Gomperzi konjektuuri: eideôn asemel ideôn.
  16. Sõna-sõnalt: loovad v. teevad kosmost.
  17. S.t. vibreeriva liikumise. Kr. palmos on tõlgendatud ka kui lööki või tõuget tähistavat, vt. Lurje ad locum.
  18. Sõna on mõistetud ka tähenduses 'põimuma'.
  19. Vrd Empedokles, 31 B 109 D.-K.
  20. Vasturääkivust tunnistustes seostab Lurje kaalutute ameeride raskusega aatomite segiajamisega.
  21. Mitte aga vormi poolest, sest neid kõiki peeti kerakujulisteks.
  22. Vrd. fr. 221 L. ja komment.
  23. Aatomite lisandumise tõttu.
  24. S.t. "lõpmatusest"; Capelle tõlgendab "lõpmatust massist"; E.G.Schmidt peab võimalikuks, et mõeldud on aatomeid, mis eralduvad vanadest, langusastmel olevatest maailmadest.
  25. Tõlgendus kaheldav; teine lugem ja tõlgendus: "Sellel <ühendil> olevat ka väliskest..."
  26. Capelle aktsepteerib Reiske konjektuuri "paksuks".
  27. Lakuunioletus ja konjektuur Dielsilt. Lurje konjektuur: "...tuld, <Ekliptika aga, mille järgi> päike ja kuu varjutuvat - seetõttu, et...".
  28. Tavaliselt (excl. Lurje: "ta selgitab") aktsepteeritav konjektuur.
Palmett