F I L O S O O F I A  G E N E E S I S T

Anaximandros · Uus maailmapilt


I. FILOSOOFIA DEFINEERIMISEST

Et filosoofiale ei saa anda tavalist definitsiooni, nagu üksikteaduste puhul (nt. nagu bioloogia on teadus elusloodusest; teoloogia on teadus Jumalast ja jumalikest asjust), sest pole viidata ei kõrgemale sugumõistele (genus proximus) ega ka liigierisusele (differentia specifica), siis piirdutakse selle määratlemisel tavaliselt kas nominaaldefinitsiooniga (kr. phileô - "armastama", sophia - "tarkus", kokku - "tarkusearmastus") või geneetilise definitsiooniga (mingi filosoofia tekkis seal ja seal, kui esimest korda...) Ilmekamaks näiteks on siin Platoni lähenemine, kes luges filosoofiat tarkuse armastamiseks ja pidas selle alguseks imestamist. Enamus filosoofia ajalugusid püsib tänini Aristotelese ja neoplatoonikute järgi Platoni filosoofia-mõiste lahtimõtestamise juures. Platoni seletus filosoofiale on kindlasti teravmeelne, aga see ei ütle palju filosoofia tegeliku tekke ja kreeka filosoofia spetsiifika kohta. Näiteks Diogenes Laërtios polemiseerib oma teose Kuulsate filosoofide elu ja vaated alguses "valearvamusega" nagu sündinuks filosoofia hoopis barbarirahvaste juures, aga kummutada tal seda ei õnnestu.

II. KAS FILOSOOFIA SÜNDIS MÜÜDIST?

Kaasajal on filosoofia geneesi üks keskseid küsimusi, kas filosoofia on välja kasvanud mütoloogiast, st filosoofia oleks vaadeldav lihtsalt uue etapina kreeklaste religioossete ideede arengus, või on filosoofia sündinud juba n-ö teaduslikust tunnetusest. Ühelt poolt võib nõustuda, et esimesed filosoofid andsid traditsioonilistele mõistetele ja väärtustele sageli paradoksaalseid tähendusi ja lõid uusi, mis ei tähenda aga veel, et nende süsteemid oleksid olnud vabad mütoloogilistest elementidest ja kujutelmadest ning meetodid oleksid teaduslikud tänapäevases mõttes (esimeste filosoofide novaatorlikud ideed võisid lihtsalt oma ajast ettejõudmise ehk kiire arengu tõttu tunduda võõrad ja vastandlikud, fundamentaalset murrangut maailmatunnetuses ei pruukinud toimuda). Teiselt poolt võib aga väita, et esimesed filosoofid ehitasid oma teadvuses üles täiesti uue maailmapildi, mis suuresti erines mütoloogilisest. Filosoofia genees oleks jälgitav seega teatud murranguna kreeklaste maailmapildis, mis on loodud varasemast erinevate meetoditega ja põhineb teistel printsiipidel. Vernant, kes jagab viimast arvamust, toonitab muuhulgas Anaximandrose poolt kujutatud uue maailmapildi põhjapanevat osa tervele presokraatilisele filosoofiale (Vernant 1992:121). Märgime vaid siinkohal, et kumbki nendest hoiakutest ei toetu vaieldamatule alusele, vaid on suuresti algallikate interpreteerimise küsimus.

III. TEOREETILINE VERSUS EMPIIRILINE

Teine probleemidering filosoofia geneesiga seoses on seotud sellega, kas maailmapildi transformatsioonis mütoloogiliselt teaduslikule mängis suuremat osakaalt tunnetustegevuse teoreetiline või empiiriline aspekt. Karl Popper esines 50-date lõpus programmilise artikliga Back to the Presocratics, milles ta väitis, et Lääne teadus ei alanud mitte empiirilite vaatluste kogumisega maailmast, vaid julgete teooriatega maailma kohta. Popperi meelest on traditsiooniline epistemoloogia ja teadusajalugu mõjutatud baconlikust müüdist, et teadus algab vaatlusest (Popper 1970:132). Popperi väljakutsele reageeris esimesena filosoofiaajaloolane G.S.Kirk, kes osutas, et Popper ignoreerib asjaolu, et teooriaid saab rajada ainult, otseselt või kaudselt, vaatluste või eksperimentide kompleksile (Kirk 1970:158). Seejärel esitas Kirk vastuargumente Popperi käsitlustele Thalese, Anaximandrose ja Herakleitose teooriate kohta (samas 163-177). Kompromissvariandi on pakkunud välja G.E.R.Lloyd, et kreeka filosoofia genees kujutas endast empiiriliste, teoreetiliste ja sotsiaal-kultuuriliste faktorite koosmõju protsessi. Osaliselt ehk selle vaidluse tulemusel on hakatud hilisemates monograafiates eelsokraatikutele tavaliselt omistatavat "ratsionaalset mõtlemist" detailsemalt lahti seletama (Barnes 1979 I:3-5). Nagu filosoofia "müto-" versus "gnoseogeense" problemaatika, nii ka varase teaduse teoreetilise versus empiirilise primaadi kehtestamise puhul lähtuvad vaidluses kasutatavad argumendid paratamatult ikka ja jälle algallikate interpreteerimise tulemustest.

IV. SÕNA PHILOSOPHOS AJALOOST

Milline oli sõna philosophos spetsiifika omaaegses kontekstis? Ajalooliselt on philosophos vist VI saj. neologism. Võimalik, et selle võttis kasutusele Pythagoras, nagu väidab platoonik Herakleides Pontikos (Diog. Laërt. I 12), aga võimalik, et seda on esimest korda kasutatud Soloni kohta (Herod. I 30). Igal juhul esineb see V saj. juba kindlasti Ephesose Herakleitosel (fragment B 35 DK, 7 Marc). Vernant'i tähelepanekute järgi ei olnud Herakleitose ajal filosoof enam seesama, kes mileetose koolkonna füüsik, piirdudes looduse-füüsise uurimisega (historia peri physeôs); samuti mitte VI-V sajandi tark (sophos), nagu seitse tarka; filosoof ei olnud ka sofist (sophistês), s.o. mees, kes valdab mingit technê't (nt. on ekspert kõnekunstis), kes illustreerivad V sajandit, ja kellega Platon polemiseerib, et paremini eristada oma tehnikat ja õpetuse staatust (Vernant 1990:231). Samas ei tehtud populaarselt nendel meestel erilist vahet. Diogenes Laërtios ütlebki tarkade kohta, et neid kutsuti ka sofistideks ja mitte ainult tarku, vaid ka poeete Homerost ja Hesiodost (Diog. Laërt. I 12). Sokratestki peeti sofistiks mitte ainult Aristophanese, vaid ka hiljem Isokratese poolt ning mõisteti ta ju surmagi kui sofist. Meid aga just need spetsiifilised vahed huvitavad, sest philosophose puhul on tegemist sel ajal teadlikult tunnetatud enese eristamisega.

V. SOFISTI JA FILOSOOFI ERISTUS

Mille poolest erineb sofist filosoofist? Sofistika silmatorkavamaks tunnuseks võib pidada praktilist oskusteavet. Üks oluline asi, millega  Sokrates eristas end sofistidest, oli see, et ta ei müünud oma teadmisi ja ei ajanud omakasu taga. Platon laseb Suures Hippiases sofist Hippiasel kinnitada, et muistsed, kes olid kuulsad selle poolest, et neid kutsuti tarkadeks (Pittakos, Bias, Thalese ringkond - kuni Anaxagoraseni välja) olid võimetud ja sofistidega võrreldes saamatud mõistlikkuses (281b-d). Sama ütleb ja isegi samu nimesid kasutab Aristoteles Nikomachose eetikas, kus on öeldud, et eelmainitud on targad, aga mitte mõistlikud inimesed, sest nad ei tunne, mis on neile endile kasulik ega otsi inimlikke hüvesid (1141b3). Aristoteles kasutab siin iseloomustamiseks sõna perissos, mille vasteks võiks olla "liiga suur", "liiga tark", "ebatavaline", "üleliigne", "kasutu" jne. Herakleitose eelmainitud fragment paistab viitavat samuti tavatule läbinägemisvõimele: "inimesed, kes armastavad tarkust, peavad olema paljude asjade väga sügavad uurijad". See ei käi Herakleitosel kindlasti kõikvõimalike kunstide valdamise kohta, mida ta taunib ja nimetab "paljuteadmiseks" (polymathiê, B 40). Muide, see näib toetavat Popperi ülalmainitud hüpoteesi, et Lääne teadus ei alanud vaatluste kuhjamisega. Herakleitose kõnepruugis eristub paljuteadja filosoofist oma barbaarse (s.o. logost mittetundva) hinge poolest (vt Herakleitos B 107 ja kom.). Võib märgata, et filosoofile esitatakse nõudmisi, mis igapäevaelu raames on silmatorkavalt üleliigsed või ebapraktilised. 

VI. KATSE MÄÄRATLEDA FILOSOOFIA ESIALGSET TÄHENDUST

Väidame, et filosoofia sündis nende "tarkade" (nagu Aristoteles ütleb) juures, kel oli see kiire ühiskondliku elu muutumise käigus väljapraagitud teoreetiline armastamise võime, st nende "ainukest tarkust" (Herakleitos B 41) praktiliselt keegi ei vajanud. Sel enda leidmisel ühiskonnas võis olla sarnast Theognise tunnetele, aga luuletajast erinevalt väljendatuna. Siit filosoofia loomuomane seltsimatus ja sage süüdistamine "tumeduses", sest see oli enamusele käsitamatu. Ortega ütleb, et filosoofia sündis n-ö üleöö kahe erineva mõtleja - Parmenidese ja Herakleitose - juures, kes kujutasid endast uut inimtüüpi (Ortega y Gasset 1991:250, 277). Filosoofia sünni momendil sophos kuidagi eraldus oma tarkusest, s.t. ta muutus targast tarkuse sõbraks (ho philos). Sõbra isik määratleb kreeka filosoofia tekke; teistel kultuuridel on tark, kreeklastel astub esile "sõber", mida ei tule võtta lihtsalt kui tagasihoidlikku tarka (Deleuze-Guattari 1991:8). Ent siin tuleb sisse tuua täpsustus: noor filosoofia ole veel too kuulus Sokratese kättesaamatu tarkuse armastus (docta ignorantia). Meie käsitluse valguses Sokratese "ma tean, et ma midagi ei tea" ei olegi enam see filosoofia, mis Kreekas esialgu sündis. Sokrates on juba täiesti uus fenomen. Sokrates kriitiliselt võttes ei olegi enam tarkuse sõber, vaid sarnaneb juba tarkuse "Peigmehe sõbraga" (Joh. 3:29). Sokrates "tunnistab tarkusest", tema armastust saadab "platooniline" imestus (thauma). Varasem tarkuse sõber seevastu tunneb end veel ise tarkusega läbikäiva "peigmehena". Noore filosoofia ja Sokratese vahel on vähemalt sama suur olemuslik kuristik kui sofistide ja Sokratese vahel. Me ei pea laskma ennast hilisemast sõnakasutusest eksitada.

VII. KATSE PIIRITLEDA AJALISELT ESIALGSET FILOSOOFIAT

Sõna "filosoofia" kasutuse kohta võib tuua analoogi Prousti Swanni armastusest, kus esialgne "õiestamine", mis tähistas erilisel viisil armastamist (faire l'amour), muutus hiljem kõnepruugis lihtsaks vokaabliks, kui taheti tähistada füüsilise omakssaamise akti (Proust 1973:50). Sama saatus on tabanud sõna "filosoofia", milles nähakse vaid jämedakoelist poleemikat sofistikaga. Seetõttu on mõned loobunud presokraatikuid üldse filosoofideks nimetamast. Nii kuuluvad Heideggeri piiritluses preplatoonikud Parmenides ja Herakleitos kui erineva dimensiooniga mõtlejad teispool filosoofiat (Heidegger 1956:15). Ilmselt peab leppima teadmisega, et sõna "filosoofia" taga on väga palju totaalselt erinevaid filosoofiaid nagu ka sõna "usk" taga on palju erinevaid religioone. Fiolosoofia geneesiga tegelenud venelane Arsenii Ts^anõs^ev eraldab samuti ühelt poolt eelfilosoofiast filosoofia geneesile vahetult järgnenud resultaadi, see on siis esma- või algfilosoofia (hê prôto philosophia), ning teisalt peab ta vajalikuks rõhutada selle erinevust metafüüsikast ehk "esimesest filosoofiast" (hê prôtê philosophia) (Ts^anõs^ev 1982:8). Filosoofia geneesi näol on seega tegemist üsna selgelt piiritletava perioodiga filosoofia ajaloos. Vernant toonitab oma "Kreeka mõtte sünnis", et mileetose koolkond ei ei anna tunnistust mitte Mõistuse kui sellise, vaid ühe Mõistuse, ratsionaalsuse ühe esialgne vormi sünnist (Vernant 1992:131). Seevastu kogu Õhtumaa filosoofia ajalugu kuni Hegelini välja, kes selle filosoofiliselt kokku võttis, on peetud tinglikult Platoni koolkonnaks, omamoodi üheks mõttevormiks. Esimesed kreeka filosoofid annavad tunnistust aga erakordsest mõttevormide paljususest. Meie arvates ei ole võimalik nendest mõttevormidest, st filosoofia geneesist lihtsalt üle libiseda ilma, et selle all ei kannataks kogu hilisem Õhtumaa filosoofia ajaloo ja olemuse mõistmine.


  1. "Anaximandros asetab erinevalt müüdist maailma matematiseeritud ruumi, mis põhineb puhtalt geomeetrilistel suhetel. Kosmose geomeetriline struktuur annab talle ülesehituse, mis on vastandlik müüdi poolt pakutule. Ükski maailma element ega osa ei ole privilegeeritud teiste suhtes, ükski füüsiline jõud ei ole asetatud domineerivale basileuse kohale. [...] See erinevate jõudude võrdsus ja sümmeetria moodustab kosmose, mis iseloomustab looduse uut korda" (Vernant, Jean-Pierre. Les origines de la pensée grecque. Paris, PUF, 1992. Lk. 121).
  2. Popper, K. Back to the Presocratics. - Studies in Presocratic Philosophy. Vol I. London, Routledge & Kegan Paul, 1970.
  3. Kirk, G.S. Popper on Science and the Presocratics. - Studies in Presocratic Philosophy. Vol I. London, 1970.
  4. Barnes, J. Studies in Presocratic Philosophy. Vol I. London, 1979.
  5. Vernant, Jean-Pierre. Les origines de la philosophie. - La Grèce ancienne. Paris, Ed. du Seuil, 1990. Lk 231.
  6. Ortega y Gasset, José. Vozniknovenije filossofii. - Ts^to takoje filosofija? Moskva, Nauka, 1991. Lk 250, 277.
  7. Deleuze, G., Guattari, F. Qu'est-ce que la philosophie? Paris, Les Editions de Minuit, 1991.
  8. Proust, M. Swanni armastus. Tln., Eesti Raamat, 1973. Lk 50.
  9. Heidegger, M. Was ist das - die Philosophie? Verlag Günther Neske Pfullingen, 1956. Lk 15.
  10. Ts^anõs^ev, A. Nats^alo filossofii. Moskva, MGU, 1982. Lk 8.
  11. Vernant, Jean-Pierre. Les origines de la pensée grecque. Paris, PUF, 1992. Lk. 131.
Palmett