H E R A K L E I T O S
Ephesosest (u. 540/20 - u. 480/60 e.Kr)

Elulugu · Teos · Fragmendid· Ikonograafia · Kreeka tekst · Kirjandus
Anaximandros · Filosoofia geneesist


NIMI JA AKME

Diogenes Laertiose järgi: "Herakleitos [oli] Blosonose või nagu mõned [ütlevad] Herakinose poeg, [pärit] Ephesosest; tema akme oli 69 olümpiaadi ajal [504/3-501/0 a. e.m.a.]" (A1, 1 DK).

Vana-Kreekas jõudis see aeg mehel kätte traditsiooniliselt peale 40 eluaastat, mille järgi käib ka Herakleitose sünnidaatumi arvutamine: 69-(u. 40:4) = 59, mis vastab ajavahemikule 544-541 e.m.a. Soloni jaotuse kohaselt sisaldab inimese elu eri perioode (kokku 10), milles aastates 21-28 saavutatakse kehaline täius, aastad 28-35 on aeg abiellumiseks ja perekonna soetamiseks, aastates 35-42 küpsetakse oma mõistuse vallas, aastates 42-49 on mõistus kõige võimekam [s.o akmê], peale seda (56. eluaastani) püsib veel saavutatud seisund sama. Lisaks võib akmê osutada ka ainult märkimisväärsele sündmusele elus, mistõttu saab akmê'sid olla inimesel mitu.

See näiteks lubab Eusebiosel mainida kolme Herakleitose akmê'd ilma, et ta oleks näinud selles olulist vastuolu. Kusjuures ükski neist ei sobi kokku Diogenese poolt mainituga, kes lähtus oma andmetes Apollodorose "Chronikast". Aga kuigi Diogenese toodud daatumis pole põhjust kahelda, ei saa ka puhtalt selle alusel Herakleitose sünni- või surmaaega määrata nagu tavaliselt tehakse, sest tähendab ju too rangelt võttes ainult, et Herakleitos oli VI/V saj vahetusel täiskasvanu. Andmete puudumise tõttu lõppevad siin ära ka enamus Herakleitose elukäsitlusi.

Huvitav ja värskendav on siinkohal Muravievi mõttekäik Eusebiose teate kohta (Chronica p. 111, 10 Helm.): 80. Olümpiaadil aastal 460 e.m.a., ütleb Eusebios, Anaxagoras suri ja Herakleitos sai tuntuks (clarus habetur). Muravievi meelest on kirikuisa siin nimed vahetusse ajanud, sest Anaxagoras teatavasti sündis 500 a. e.m.a. ja elas 72. aastaseks (Diog. Laert. II 7), järelikult aastal 460 ta oli täpselt 40 aastat vana (!), Herakleitos aga just vastupidi (so 40 aastat peale oma akmê'd Apolloniuse järgi) võis osutuda surnuks (traditsiooni järgi suri ta haigusesse).

Selliste näpuvigade omistamises Eusebiosele ei ole muide midagi iseäralikku, sest kirikuisa ei pööranud nendele tähelepanu. Kirjutas mees ju samas, et 70. olümpiaadi ajal (so a. 500-497) "kroonikakirjutaja Hellenicus, filosoofid Demokritus ja Herakleitos, keda hüütakse Tumedaks, ning füüsik Anaxagoras said tuntuks" (Chronica p. 107, 14 Helm), mis küll on tõepärane vaid igaviku vaatepunktist. Muravievi meelest ajab Eusebios seekord segamini siin akmê (Hellanicose, Demokritose ja Anaxagorase puhul) nende sünniga (Muraviev 1974:6jj). Ent kui tõepoolest peab paika, et Eusebios oma pinnapealsuses on fikseerinud erinevad traditsioonid (vrd. Lisaks kolmandat daatumit Euseb. Praep. Evang. X 14,15), siis saab välja arvutada ju ka Herakleitose sünniaja, sest Diogenese järgi me teame, kui kaua ta elas (A 1, 3 DK).

ELUKÄIK DATEERITUD SÜNDMUSTE TAUSTAL

Diogenes tugines kronoloogias - nagu öeldud - Apollodorosele, viimane siinkohal aga Aristotelesele (Apollod. Chron. = Diog. Laert. VIII 52):
    Aristoteles ju ütleb, kuuekümneselt ta [Empedokles] otsa saanud, nii kui veel Herakleitoski.

Mõnede meelest tuleb Herakleitose asemel lugeda siin Herakleides Pontikos (vt. Zeller 1914:64 n; Diels 1922 I:194,15). Rohkem aastaarve Herakleitose kohta selgelt teada ei ole. Pärit oli filosoof Ateena viimase kuninga Kodrose soost, kelle poeg Androklos oli Ephesose linna rajaja (A 2 DK). Herakleitose lapsepõlvest on meieni jõudnud ainult üks seik, et ta olevat olnud "imetlusväärne", niisamuti ka noorena - siis ta olevat ütelnud, selle Sokratesele omistatud lause, et ta midagi ei tea (A 1, 5 DK). Kuigi Herakleitos oli basileus, ei olnud androkliitidel VI saj. esimesest poolest Ephesoses enam kogu võimutäiust. Suda järgi valitses seal türann Pythagoras; pisut hiljem hakkasid laienema aga Pärsia suurriiklikud huvid.

Aristoteles kirjutab "Ateena politeias", et basileused loobusid ka Ateenas Kodrose järeltulijate Medontose või Akastose ajal järk-järgult privileegidest antuna arhondi- ja ptolemarhi kompetentsi (II 3,3). Erinevalt aga Ateenast, kus basileus muutus valitavaks kultuskohustusi täitvaks ametiks, säilitasid Ephesoses basileused päritavuse ja, nagu Strabon kõneleb, ka oma osalised aukohustused mängudel, Eleusise Demetri preestriseisuse, samuti kandsid nad purpurset rüüd ja saua oma kuningliku soo märgiks (A 2 DK).

Ephesos oli Artemise (algselt Leto) kultuse tõttu oluline religioosne keskus, samas omapärane oma hetiidi reministsentside ja hilisemate Oriendi mõjude tõttu (Thomson 1978:269). Linn ise aga pole kunagi varem ega hiljem saavutanud sellist strateegilist tähtsust ajaloos kui sel ajal, mil ta oli otse ühendatud kuningatee abil Suusaga. 522. a. peale mõningast siseriiklikku segadust saab Pärsia valitsejaks Dareios, millega kaasnevad uued ekspansioonid läände.

Sellest perioodist on meil teada Herakleitose esimesest (?) iseseisvast otsustusest. Nimelt loobumise kohta kuningatiitlist oma venna kasuks (A 1, 6 DK). On täitsa võimalik muide, et see on see oluline "sündmus" (Gomperz 1911:50), mille läbi ta "sai kuulsaks", sest hilisemad sündmused ei sobi kokku akmê daatumiga. Igal juhul on kindel, et Herakleitos pidi olema selleks ajaks (504-501) efeeb (so vähemalt 18-aastane). Tagasiastumise põhjust me ei tea, vaevalt aga toimus see seepärast, et Herakleitos ei leppinud "dekoratiivse rolliga" poliitilisel areenil (Muraviev 1974:14), sest preestriseisus ei ole (isegi mitte tänapäev) dekoratiivne roll.

Oma varasemal eluperioodil paistabki filosoof silma rohkem poliitiliste aktsioonidega, sest ta ei käinud kuulamas ühegi filosoofi juures, vaid kõike iseenesest õppis (A 1,5 DK) või "iseend õppis" või "iseseisvalt sai targaks" (Memoria Heraclitea XIII). Illustreeriv on üks Themistiose legend (A 3b DK), säilinud süüriakeelses tõlkes, mis iseloomustab Herakeltose tegevust joonia ülestõusu ajal. Ka epheslased osalesid selles ülestõusus (Herod. V 100), kuigi seda osavõttu (498.a.) on raske tõlgendada. Nad "lubasid" nimelt joonlaste laevu randuda Ephesose ligidale ja andsid neile teejuhte sisemaale kaasa, mida tuleb ilmselt mõista sarnase solidaarsusena, mida ka Sparta osutas joonlastele Kyrose ajal. Sest hiljem, nagu teada, kui pärslased tulid ja purustasid joonlaste väe Ephesose all (Herod. V 102), siis millegipärast erinevalt teistest joonia linnadest Ephesost ei puudutatud, templit ei lõhutud ja inimesi ei müüdud. Mainitud legendi järgi linna siiski piirati, kus pikapeale hakkasid toiduvarud lõpukorrale jõudma; ja siis kui kõik olid kogunenud kokku, et otsustada, mida teha, "üks mees nimega Herakleitos segas odrakeedist veega, istus nende keskele ja hakkas sööma, korraldades vaikimisõppetunni kogu rahvale. Ephesoslased mõistsid otsekohe tema õpetlikku märkust, vajamata ühtegi teist; nad läksid laiali, sest nägid tõesti, et oma vaba elu pisut piirama peavad, et söögist puudu ei tuleks. Aga kui nende vaenlased kuulsid, et ephesoslased olid õppinud korra järgi elama ja söögiisu Herakleitose nõuande järgi seadma, lõpetasid nad tungimise linna peale; olles ise võitjaks tulnud relvade läbi, panid nad need maha Herakleitose tangude ees" (vrd. Plut. De garrulitate 17, 511 B). Linna säilimise tegelikke põhjusi võib oletada. Säilitasid pärslased ka Delose saare Apolloni kultuse pärast.

On arvatud, et see võis olla ka kultuse orientaalne iseloom, mis sundis maage hoidma selle koha puutumatu (Thomson 1978:271). Muraviev ei välista isegi Herakleitose eestvõttel toimunud läbirääkimisi (Muraviev 1974:15; 1975:32). Tõepoolest, arvestades, et Herakleitos oli n-ö vaba mees, linna endine basileus, kes vahest lootis mingil viisil kuningatesoo restauratsioonilegi. Pelegi kui traditsioon peab võimalikuks hiljem Herakleitose ja Dareiose kirjavahetust (Ps.-Her. Epist I-II Bywater 1877:70j; Memoria Heraclitea XI).

Herakleitos eelistas kahel pahele - demokraatiale ja Pärsia ülemvalitsusele - väiksemat. St ta pooldas Pärsia ülemvalitsust. Teatavasti kehtestati peale joonia ülestõusu (499) kõikides linnades demokraatia (Herod. V 37), mis aga ülestõusu järgi likvideeriti. Ephesoses valitses muidu "türann Melankomas, keda Herakleitos Blysonose poeg, veenis loobuma võimust" (A 3 DK). See leidis aset aastal 492, kui pärslased omakorda kukutasid joonia türannid ja kehtestasid Joonias ise demokraatia (Herod VI 43). Formaalselt võis see aset leida ka aastal 499 Androklose demokraatia-reformi ajal, aga sisuliselt on selle ajendeid hulga raskem oletada.

Pärslaste tegevuse põhjus on ilmne: nad valisid okupeeritutele kõige manipuleeritavama valitsusvormi. Võimalik, et Herakleitos soovis Dareiose väejuhilt Mardonioselt taas Ephesosele erandit, viidates türannia omaalgatusliku likvideerimisega juba demokraatia-reformi mittevajalikkusele. Igal juhul figureerib keegi Hermodoros, keda Herakleitos soosis ja nimetas (kasulikkuse tähenduses polisele) "parimaks" (onêistos) (B 121). Hermodoros oli seadusandja, ephesoslased aga pagendasid demokraatlikult selle mehe, öeldes: "ärgu olgu meie seas parimat, aga kui on, siis olgu ta võõras ja võõrastega" (B 121). "Nad [ephesoslased] teavad ju, Hermodoros, et ma aitasin sul koostada seadusi ja nad tahavad ka mind pagendada" (Ps.-Her. Epist. VII 15 Bywater 1877:74). Kuid too pagendatud Hermodoros osutus hiljem üheks detsemviiriks (Memoria Heraclitea X), kelle kuju veel Plinus nägi Rooma foorumil (A 3a DK). See seik peaks oluliselt vastu rääkima arvamusele, et sugukondlik aristokraatia oli igati kirjaliku õiguse loomise vastu (vt. Vana-Kreeka ajalugu 1965:133).

Kas osutab pagendamine Herakleitose-Hermodorose täielikule poliitilisele fiaskole? Diogenese järgi keeldus Herakleitos igatahes hiljem ephesoslastele seadusi kirjutamast, vaid mängis Artemise templis demonstratiivselt lastega täringuid edasi (A 1, 2j DK) ja lõppeks üldse resigneerus (A 1, 3 DK). Järgneval ajal (s.o Peale 492. aastat) ta süvenes filosoofiasse ning kirjutas oma teose.

Meelvaldselt võiks laiendada selle raamatu jaotust kolme ossa ka Herakleitose elule: esimene osa oli kõigest, see vastab noorukieale, teine riigist, see filosoofi poliitilisele karjäärile, ja kolmas jumalast (loodusest) - siin on juba tegu sarkastilise joonia natuurfilosoofiga nagu me teda traditsiooni järgi enamasti tunneme.

Herakleitosel oli veel olnud kohtumine Melissosega (viimase akmê 444-441) (Diog. Laert. IX 24). Suri filosoof 60 aastaselt, traditsiooni järgi kas vesitõppe või ühe "teise haiguse kätte" (A 1, 5 DK), 480 ja 460 aasta vahel e.m.a.

KRONOLOOGILISED PIDEPUNKTID:

522 Pärsia kuningaks saab Dareios I 
u. 520 (?) Herakleitose sünd 
u. 501 Herakleitose akme; tema loobumine kuningatiitlist 
499-494 Joonia linnade ülestõus ja mahasurumine. Mileetose jt Joonia linnade hävitamine peale Ephesose 
499 Mardoniose demokraatia-reform Joonias. Melankomase äraütlemine võimust Herakleitose ajel 
492 või hiljem    Hermodorose pagendamine
492-u. 480 Herakleitos kirjutab oma teose 
486 Dareiose surm. Xerxes I 
u. 480 Hekataiose surm. Xenophanese surm 
465 Xerxsese tapmine. Artaxerxes 
u. 460 Herakleitose surm 
452-450 XII tahvli seaduste kirjutamine Roomas (Hermodorose osavõtul?) 

Palmett